7-8/2010 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
„Ja need seitse inglit, kelle käes oli seitse pasunat, seadsid end pasunat puhuma. Esimene puhus pasunat ning sündis rahet ja tuld segamini verega ja see visati ilmamaa peale ning kolmandik ilmamaad põles ära ja kolmandik puudest põles ära ning kõik haljas rohi põles ära. Teine ingel puhus pasunat ning otsekui suur tules põlev mägi visati merre ning kolmandik merd muutus vereks, ja kolmandik mereloomi, kel hing sees, suri ära, ja kolmandik laevu läks põhja. Kolmas ingel puhus pasunat ning taevast kukkus maha suur täht, mis põles otsekui tõrvik ning kukkus kolmandiku jõgede ja veeallikate peale. Tähe nimi oli Koirohi. Kolmandik vetest muutus koirohuks ning palju inimesi suri vee kätte, sest see oli läinud mõruks." (Ilm 8:6-11).
Teema aktuaalsus
Me kuuleme paljudest katastroofidest. 24 aastat tagasi toimus globaalse mõjuga Tšernobõli tuumakatastroof. Meil on meeles pildid India ookeani 2004. aasta tsunami kohutavatest tagajärgedest. Nüüd ähvardab tohutu naftareostus Mehhiko lahte. Katastroofe ennustab ka Ilmutuse raamat, mida läbivad kolm nuhtluste ketti, mis seonduvad ühe raamatu seitsme pitseri avamisega, seitsme pasuna puhumisega ja Jumala seitsme vihakausi maapeale valamisega (Ilm 6:1–8:1; 8:6–11:19; 16:1–17). Igaühes neist on seitse nuhtlust või häda. Kas need ongi nüüd käes? Kas nüüd on maailma lõpp? Kas see on Jumala nuhtlus inimkonnale?
Mitte tuumariigid ei määra maailma lõppu, see on Jumala käes.
Vahemärkus
Olgu kohe algul öeldud, et looduskatastroofid kuuluvad selle maailma olemise juurde. Võiks öelda, et võrreldes minevikuga on Maa palju rahulikumaks jäänud. Ka on kosmosest langevate kehade arv väiksem. Kuid maakeral on piisavalt katastroofilist jõudu. Aga see ei ole kogu tõde. Ilmutuse raamatul on midagi siia lisada. Ta räägib tõepoolest Jumala nuhtlustest.
Nuhtluste ulatus
Ilmutuse raamat näitab nuhtluste suurt ulatust nii ajaliselt kui ka ruumiliselt. Seoses nuhtlustega tuleb korduvalt esile arv seitse (kogu raamatus 54 korda). Tollase arvude sümboolika kohaselt näitab see arv küllust, täis saamist. Sellisteks arvudeks olid ka 10 ja 4.
Arv 7 näitab tihti ajalist, üksteisele järgnevate sündmuste täiust. Tähendab, nuhtlustega on täidetud kogu lõpuaeg. Seejuures võivad nuhtlused kord tiheneda, eriti raskeks muutuda, siis aga jälle pehmeneda. Neli apokalüptilist ratsanikku on maailmas pidevalt tegutsemas, kord väiksemas, siis lausa globaalses ulatuses.
Ka ruumilises mõttes saavutavad nuhtlused oma täie mõõdu. Mitte ükski paik ei jää nendest ilma. Seda väljendab arv 4. Võime märgata, kuidas arv 7 on arvuga 4 läbi põimunud. Igas seitsmeses reas kuuluvad neli esimest nuhtlust kokku.
Jumala nuhtlused ei jää kuhugi äärealadele ega jäta kedagi puutumata. Neil on kogu maailma elus keskne koht. Nende ulatus on küllaldane.
Jumala nuhtlused ei jää kuhugi äärealadele ega jäta kedagi puutumata.
Kuid nuhtluste kogu ulatuse juures märkame, et mingis mõttes on nad siiski piiratud. Jumal mõistab küll pidevalt kohut, kuid ta teeb seda teatud pidurdusega, enda tagasihoidmisega. Ta ei hävita mitte lõpuni. See on Jumala suur arm!
Ilm 6:8 kohaselt on surmal meelevald ¼ üle, Ilm 8:7-12 järgi põles 1/3 maad ja puid, ka kõik haljas rohi, 1/3 merest sai rikutud, 1/3 mereloomi suri, 1/3 laevu hukkus, 1/3 magevetest sai rikutud, palju inimesi suri, 1/3 kosmost sai rikutud. Ilm 9:15 loos tapeti 1/3 inimesi, Ilm 9:18 surmati 1/3 inimesi. Vihakausside puhul küll säärane määratlus puudus, kuid ka siin on näha, et häving ei ole täielik.
Kuigi kogu lõpuaeg on nuhtlustega täidetud ja need ulatuvad igasse maailma paika, ei ole nad siiski totaalsed, vaid nad on hoiatuseks. See jätab võimaluse uueks otsustamiseks, kas meelt parandada või edasi mässata? Ka läbi nuhtluste paistab Jumala arm.
Nuhtluste olemus
Paljudel juhtudel on aru saada, et Jumal tasub patustele nende patu kohaselt. Näiteks inimlikust kasuahnusest põhjustatud naftareostus. Huvitav on märkida, et heebrea keeles eriline sõna karistuse kohta puudub. Sama sõna võis väljendada nii süüd kui ka karistust. Patt ja karistus, tegu ja selle tagajärg olid heebrea mõtteviisis lahutamatud.
On tähelepanuväärne, et kuigi inimese kurjus leiab teda ennast, ei toimi see kuidagi mehaaniliselt, vaid on Jumala kontrolli all. Jumal hoolitseb, et kurjus saaks karistuse. Samas on see tema arm, et kurjus on pidurdatud, et siin maailmas on veel nii palju head. Tegelikult on inimesed palju rohkem häda ja viletsust ära teeninud. Küsimusele: "Kuidas maailmas nii palju kurja võib olla?" võib esitada vastuküsimuse: "Kuidas me maailmas nii vähe kurja tagasi saame, kuidas me veel nii palju head võime omada ja kogeda?"
Jumal tasub patustele nende tegude järgi ja ka tihti nende endi tegude läbi. Jumal laseb pimedusjõududel välja tulla, end avada. Kohus seisneb siin selles, et Jumal võtab oma käe ära ja laseb inimesel kogeda iseennast oma pahelisuses ja kurjuses.
Siiski ei ole seos nuhtluse ja süü vahel alati selge. Me võime nuhtlused või katastroofid jagada kaheks:
a) Katastroofid, kus inimesed on põhjuslikult osalised: siia kuuluvad sõjad, inimeste poolt põhjustatud epideemiad ja nälg, reostamine, rida haigusi. Neis asjus peavad inimesed vastutama. See pole saatus, vaid süü. Patul on sotsiaalsed tagajärjed. Neid ei maksa panna Jumala arvele.
b) Katastroofid, kus inimesed ei ole põhjuslikult osalised: näiteks maavärinad. Siin peame ütlema, et neid sündmusi kui nuhtlusi me ei oska seletada. Kui öelda, et see on patu pärast paradiisist väljaajamise tagajärg, siis ei ole see teist inimest kuigi abistav. Usun, et siin on õigem suunata pilk Jeesusele ristil. Seal on Jumal inimkonna kaaskannataja ja ta teab, mida kannatused ja viletsus tähendavad. Jumal ei ole meie kannatuste suhtes ükskõikne.
Seoses nuhtlusega on kohane meenutada, et mõte Jumala kõikvõimsusest ja kõikjal tegutsemisest on piibellik, kuid mõte Jumala ainutegutsemisest ei ole seda. Inimesed teevad midagi ja tegutsevad ka saatanlikud jõud.
Ilmutusraamat näitab ühelt poolt asjaolude ja olukordade tõsidust, kuid teisalt on selles ka suur lohutus ja kinnitus. Maailm ei ole antud ei kurjade inimeste ega kurjade jõudude kätte, vaid on Jumala käes, kes läkitas oma Poja, et inimkond võiks olla varjul hoitud, kui see mööduv ja hävimisele määratu jälle kaob. Mitte tuumariigid ei määra maailma lõppu, see on Jumala käes.
Nuhtlused hoiatuseks ja võimaluseks
Maja talade purunemine või suurte pragude tekkimine seintesse on hoiatus – maja võib kokku variseda! Vaja on leida uus elamu! Nii on ka Ilmutusraamatus kirjeldatud nuhtlustel hoiatav iseloom: varsti tuleb häving. Kõik siinne on kaduv, sellega tuleb arvestada. Kõik tuleb seada õigesse järjekorda. Jeesus ütleb: "Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust!" (Mt 6:33) See maailm on ajaliselt piiratud. Inimese varjumine loodu selja taha ei lahenda vahekorda Jumalaga.
Ühtlasi seisneb siin koguduse võimalus ja ülesanne. Igas seitsmeses ketis on näha koht kogudusele, kelle ülesandeks on armuõpetuse kuulutamine. See on nii tähtis, et Jumal lubab ka kogudusele, kelle ta väga kallilt oma Poja vere hinnaga enesele ostis, osaks saada maailma tabavaid kannatusi. Ta ei säästa kogudust, nii nagu ta oma Poegagi ei säästnud kannatustest ega isegi ristisurmast (Rm 8:32).
Kogudus ei saa seista maailma muredest ja hädadest kõrgemal platvormil ja kuulutada sealt ülalt alla armuõpetust. Koguduse ülesanne on viibida rahva keskel ja jagada kõigi inimeste saatust, taluda koos teistega raskusi, koormaid, haigusi, õnnetusi ja kanda seal uut ühiskonda oma südames, kuulutada rõõmusõnumit Jumala armastusest, Jeesuse Kristuse päästvast väest ning tulevasest õndsate ühiskonnast. Olgem siis selle püha kutsumise väärilised!
Selliselt olukordi ja oma ülesandeid mõistes ei paluta end enam raskustest välja, vaid palutakse, et meeleparandus võiks inimeste seas tõepoolest toimuda. Et oleksime nendes olukordades Kristuse tunnistajad. Nuhtluse raskused ei taba kogudust mitte kui Jumala viha, vaid neil on koguduse elus hoopis hoopis teine ülesanne. Need kuuluvad Kristuse tunnistajaks oleku juurde. Seejuures kogevad kogudused ka Jumala varjamise imesid.
Nuhtluste mõju
Lõpuks, milline on nuhtluste mõju? Jah, kõik ei lähe mitte sugugi lihtsalt. Kui loeme nuhtluste kirjeldusi, siis näeme, kuidas kõik painutab end Jumala vägeva käe alla, ainult inimese süda mitte. Selle asemel, et oma olukorda õigesti hinnata ja meelt parandada, teeb ta oma südame kõvaks, nagu vaarao, kui Iisraeli rahvas Egiptusest välja läks.
Hädade ajal hakatakse Jumalast rääkima. Kui kõik läks hästi, ei tulnud Jumal inimestele meeldegi. Kui teda meelde tuletati, oli vastus valmis: ka ilma temata saab väga hästi toime tulla. Milleks Jumalat vaja? Ta ainult segab tegevust ja plaanide elluviimist. Kuid hädad toovad korraga ununenud Jumala nime huulile, nüüd on korraga kõik muutunud tarkadeks teoloogideks. Kuid see jutt ei vii Jumala poole, vaid temast eemale. "Kui Jumal lubab selliseid hädasid sündida, ei saa ma tema poole pöörduda. Nii ülekohtust Jumalat ma ei taha, parem olen ateist!" Viienda vihakausi nuhtluse korral on inimestest öeldud: "ja nad närisid keelt valu pärast ja pilkasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast ega pöördunud oma tegudest." Parem keel puruks närida kui hüüda: "Ma olen pattu teinud, Jumal halasta!" Ilm 16:21 on pilt, kuidas loodusjõud lastakse inimeste peale lahti. Nagu kiviheite masinaga paiskub Jumala viha inimeste vastu: "Ja suuri raheterasid, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale" (Rooma talent = ca 41 kg). Kuid ka kõigele sellele vastab inimene Jumala pilkamisega.
Me näeme, kui vähe nuhtlused iseenesest kedagi puhastavad, parandavad või valgustavad. Seepärast ei tasu eriti loota, et ka väga pikk karistusaeg, võib-olla läbi mingi ajastu kestev puhastustuli inimestest uskmatuse ja Jumala vaenulikkuse aeglaselt välja suretab ja inimesed õndsaks teeb.
Kuid siiski on kõikidel aegadel neid, kes meelt parandavad ja Kristuse poole pöörduvad. Selle kinnituseks on koguduse püsimine kuni aegade lõpuni. Neid on kõigist rahvaist, suguharudest ja keeltest. See on põhjus, miks tasub näha vaeva, miks tasub olla ustav lõpuni. Töö Issandas ei ole tühine.
Seda kõike kinnitab nägemus: "Pärast seda ma nägin, ja vaata, suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes." (Ilm 7:9)
21_IMGP5496 Foto Kristi Jürma: Aja möödudes laguneb iga hooldamata maja.
22_IMGP5261 Foto Kristi Jürma: Issanda päeval hukkuvad taevad raginal ja algained lagunevad lõõmates.
