Mare ja Paavo Pihlak: Pereraadio on võitlusväli

12/2013 14 1 pr-1
Toivo Tänavsuu, Fotod Pereraadio.

Pereraadio 20. sünnipäeval räägivad selle eestvedajad Mare ja Paavo Pihlak, mida tähendab igapäevaselt kristlikku raadiot teha. Kohtume paljudele tuttavas Tehnika tänava stuudios. Kõik näib nii kodune ja rutiinivaba, mis paneb küsima, kas Pihlakud vahel ka siin mikrofonide vahel elavad? Seepeale teatab Paavo üllatuslikult, et töö tegemiseks on Pereraadio hea koht, aga Tallinn elamiseks mitte.

Miks nii?

Paavo (varasemalt tallinlane): Üks teine vaim hakkas juba 1980ndate lõpus koos ärimaailmaga siia linna sisse pressima. Nimetan seda võbeks. Ta on rahutuse vaim: paneb su keha värisema ja kogu aeg tegutsema.

Mare: See on aja vaim.

Kas raadio on siis päeva lõpuks majandusprojekt? 14 2 pr-1

P: Ei. Pigem on see seotud inframüraga, mis on tingitud näiteks autode arvu suurenemisest. Müra kestab edasi isegi siis, kui liiklust ei ole, see on salvestunud hoonetesse ja võbiseb seal kaasa. Palja kõrvaga seda ei kuule, aga mõõtemikrofonid näitavad ikka.

Nii et ei olegi väike, hubane, emotsioonitu raadiokene?

P: Kristlastena oleme pidevalt võitlusväljal. Samuti selle raadiona. Jumalariigi töö osana sõltume tagalast ja seda mitte ainult finantsilises ja materiaalses mõttes.

M: Mäletan aastat, kus kõik meie töötajad korraga ei jäänud mitte ainult haigeks, vaid sattusid noa alla.

P: Sagedasti koondub see jõulu- või ülestõusmispühade perioodi, kui raadio kuulajaskond on suurem ja sõnum puudutab laiemaid masse. Uskumatu korrapärasusega on näiteks siis palju tehnilisi rikkeid ja haigusi. Eredamalt on meelde jäänud üks jõuluõhtu, kus seisin Tartu stuudios ja hoidsin käes saadet edastavat lingiantenni – see oli ainus võimalus saade eetrisse anda.

Loe edasi: Mare ja Paavo Pihlak: Pereraadio on võitlusväli

Kristuspäev – Eestimaa on meie palvekätel

06/2012

Laupäeval, 28. juulil kogunevad Eesti erinevate kirikute liikmed Kristuspäevale Tallinna Lilleküla staadionil, et tänada Jumalat meile kingitud vabaduse eest ja paluda õnnistust tulevasteks aegadeks. Mõtteliselt täidame jalgpallistaadioni palvete ja vaimuliku sõnumiga, austades Kristuse nime. Palvepäevale eelneb üle-eestilise palvevõrgustiku loomine ja juba toimivate palvegruppide koondumine. Oled südamest oodatud koos kõigi koguduseliikmetega osalema Kristuspäeval.

14.00-17.00 Kristuspäeva tänu- ja palveteenistus
Erinevate konfessioonide esindajad palvetavad, loevad Piiblit ja päeva peakõnelejaks on EELK Tartu praost Joel Luhamets.
Muusikalises osas kuuleme Kristuspäeva jaoks kokku tulnud kirikutevahelist ühendkoori, tunnustatud ja armastatud soliste – Indrek Patte, Jana Abzalon, Elo Toodo-Jakobs, Tõnis Mägi jt. Laule saadavad erinevad ansamblid ja Kiievi sümfooniaorkester.
Teenistuse kõrghetk on lippudetseremoonia, kus Eestimaa valdade, maakondade ja linnade lipud moodustavad staadionile suure risti, sümboliseerides nii kogu Eestimaa tõstmist palvekätel Jumala ette.

18.00 Kristuspäeva MESS
Lilleküla staadioni ümbruses toimub mess, kus on võimalik soetada kristlikku kirjandust, muusikat ja muid materjale, tutvuda erinevate organisatsioonide väljapanekutega jms.

21.00 Galaõhtu „Believe"
Oikumeenilisele tänu- ja palveteenistusele järgneb galaõhtu, kus astuvad üles legendaarne Briti lauljatar Susan Boyle, Rebecca Kontus, 4 Grammy auhinnaga pärjatud Israel Houghton koos oma jazz-funk-gospel ansambliga New Breed ning armastatud laulja Tõnis Mägi. Muusikalise osa põimivad tervikuks Tallinna praost Jaan Tammsalu ja kirjanik ning kõneleja Josh McDowelli mõtisklused. Õhtune gospelkontsert on oma suunitluselt evangeelne sündmus ning sinna oodatakse kõiki koguduseliikmeid koos mittekristlasest sõprade ja tuttavatega.

Selleks, et Kristuspäeval kindlustada Lilleküla staadionil istekoht, on kaks võimalust:
1) Koguduse vaimulik saadab Kristuspäeva meeskonnale info, mitu istekohta ta oma kogudusele soovib broneerida. Vastu saadetakse teile soovitud arv pääsmeid. Kohtade broneerimiseks on avatud e-maili aadress See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. ning telefonil 5681 2919. Kohad broneeritakse tasuta ja lisapääsmete soovi võib esitada hiljem juurde.
2) Soetada Piletilevi kaudu individuaalne pääse, mille hinnaks on sümboolne 1 euro.

Galaõhtule kehtivad eraldi pääsmed, mis on samuti saadaval Piletilevi kaudu. Sooduspääsmete eripakkumise (18 eur pääse) koguduseliikmetele on korraldajad edastanud koguduste vaimulikele.

Lisainfo: www.2012.ee

.

Sportlik linnalaager Lasnamäel

09/2011 Janeli Truus

Augusti alguses toimus Tallinnas Lasnamäel teist aastat sportlik linnalaager lastele. Laager toimus Laagna Gümnaasiumi õuel, kuhu oli üles pandud suur värviline telk.

Korraldusmeeskonna moodustas grupp Hollandist pärit, Lasnamäe Lasteklubi ja Lasnamäe Lootuse koguduse töötegijaid. Laager oli mõeldud nii vene kui eesti keelt kõnelevatele lastele. Kuna laagris olid ka hollandlased, siis nii mõnedki noored said nendega rääkides inglise keelt praktiseerida.

8. augusti hommikul olid kõik valmis laste tulekuks ja ootusärevus aina kasvas. Mina koos veel paari tüdrukuga olime registreerimislauas, et laste nimed kirja panna. Esimesel päeval oli lapsi umbes viiekümne ringis. Alustasime meeskonna tutvustamisega, et lapsed teaksid, kelle käest abi küsida kui vaja, ja kes on kasvatajad. Kogu meeskond kandis ühesuguseid siniseid särke, et lastel oleks kergem meid eristada.

Iga päev algas hommikuvõimlemisega muruplatsil tempoka Lava Lava Island muusika saatel. Peale venitusi valisid lapsed endile tegevusgrupi. Võimalus oli mängida jalgpalli, teha käsitööd või mängida erinevaid sportmänge. Vastavalt sellele sai iga laps kas sinise, rohelise või oranži vesti. Vahepeal kogunesime kõik telki, et koos laulda ja kuulata piiblilugu. Laulsime laule inglise, eesti ja vene keeles, et lapsed saaksid laulda oma emakeeles, aga harjutada ka teisi keeli. Gruppideks jaotamisel lähtusime laste huvidest, mitte rahvusest või emakeelest. Kõike koos tehes nägid nad, et teist keelt rääkivad lapsed on samasugused kui nemad. Mina olin üks kasvatajatest meisterdamise töötoas ja mind isiklikult väga üllatas, et tegelikult oskavad nii paljud vene lapsed väga arusaadaval tasemel eesti keelt rääkida . Ainukene koht, kus jagunesime keele järgi, olid arutelugrupid pärast piiblilugu. Kuna lapsi on sageli raske tõsistel teemadel rääkima saada, siis tundus, et oma emakeeles ja ilma tõlketa õnnestub see paremini. Eestikeelne oli ainult minu väikegrupp, kuna eestlaste osakaal laagris oli küllaltki väike. Meie grupp toimis väga hästi ja suutsin motiveerida isegi poisse, kes muidu piiblilugu kuulata ei viitsinud, et nad väikegrupist mõnegi mõtte meelde jätaksid .

Eelviimasel õhtul pärast laagri programmi olid kõikide laste vanemad kutsutud tutvuma, mis nende laps kõik need päevad on laagris teinud. Panime üles galerii, kus olid kõik laste meisterdused ja pildid. Vanemad said näha oma lapsi jalg- ja rahvastepalli mängimas. Laulsime koos ja ka vanemad ei jäänud ilma Piibli sõnumist. Pärast sõime kõik koos pitsat ja veetsime lihtsalt juttu rääkides aega.

Viimane päev oli täiesti teistmoodi kui kõik eelmised. Hommikul lapsed kogunesid ja tellitud buss viis meid kõiki Tallinna vanalinna. Seal leidis aset suur linnamäng – rebasejaht, kus pidime otsima hollandlasi, kes olid linna peal laiali. Peale selle, et nad võisid olla ükskõik kus, olid nad ka maskeerunud. Iga grupp sai passi, kuhu pidi koguma hollandlaste allkirju. Seiklus vanalinnas lisas laagrile palju elevust. Pärast mängu istusime kõik jälle bussi ja sõitsime tagasi Lasnamäele.

Sügisest ootame lapsi Lootuse Lasteklubisse Huviringide Majas, teismelistele aga plaanime teha noortekaid Lasnamäe Noortekeskuse ruumides. Täpsem info on juba kodulehel www.LOOTUS.ee

Palun palveta, et Lasnamäel jätkuks töötegijaid ja järgmise aasta laager võiks juba olla Jumala kätes. Soovi korral saad toetada misjonitööd Lasnamäel minu kaudu: Swedbank 1120194727; saaja – Kristlik MTÜ Agape Eesti; selgitus – Janeli toetus.

.

PP 2011 „Restarter“

02/2011

Sellel aastal toimuvad Piiblipäevad 33. korda. Mistahes üritusele on selline järjepidevus ja regulaarsus muljetavaldav. Kristlasnoortele on PP hästi mõjunud ja nende heaks hästi töötanud. Sellel aastal on aeg suunduda väljapoole. Tahame PP kaudu kuulutada evangeeliumi, elusid muutvat sõnumit Jeesus Kristusest Pärnu linna noorte seas.

Nii nagu paljud väiksemates linnad, käib ka Pärnuga kaasas nn „pommiaugu" mentaliteet – midagi justkui ei toimu või kui toimub, siis on see igav. Peale keskkooli tuleb siit ruttu minema saada ja siia tagasi väga ei tasu tulla (väljaarvatud suvel). „Restarter" tahab aidata selle mentaliteedi muutmisele kaasa. Võib täiesti veendunud olla, et Kristusega isiklikult kohtunud inimene näeb oma saatust suuremana kui ainult enda elu. Sellised inimesed muudavad kogukondi, suhteid ja toovad taevariiki maapeale.

Kuna Pärnusse tulevad kokku kristlasnoored üle terve Eesti ja pea kõigist kristlikest konfessioonidest, siis tekitatakse täiesti erakordne evangeelne olukord, kus ühel pool ca 800 kristlasnoort ja teisal 10000 noort pärnakat. See olukord on liiga intrigeeriv, et see lihtsalt kasutamata jätta. Just seetõttu tahamegi PP ja koos sellega Pärnu linna täita evangeelsete „pommiplahvatustega", kus kristlased saaksid endi parimaid ande rakendada. Me usume, et evangeelium ei ole vaid säravalt peetud jutlus sadadele ammulisui kuulavatele noortele, vaid selleks on ka meie loomingulisus, hoolivus, praktiline abi, turvaline meelelahutus ja aktiivne elu. Selleks vajame iga koguduse, noortegrupi ja kristlase abi.

PP raames toimub neli suurt koosolekut, millede rõhuasetus on evangeelne. Jutlustajatena on oma kindla jah-sõna öelnud Meego Remmel, Märt Saar ja Jose Zayas (USA). Ülistust veab üle-eestiline ülistusbänd eesotsas Daniel Viinalassiga (Risttee). Veel on muusikaliselt toetamas Dave Lubeni ansambel USA-st. Loomulikult ei puudu PP-lt seminarid, kus käsitletakse teemasid alatest suhetest kuni usuvabaduseni. Taaskäivitame ka Vaba Lava, kus saavad eelregistreerunud esineja ülesse astuda. Eriprojektina on kavas luua kolme päeva jooksul kõikide inimeste silme all kaasaegne altarimaal (u 2x10m), mille loomisel löövad kaasa noored kunstnikud.

Mida sina saad teha:

Palveta Pärnu linnaja PP pärast regulaarselt

Uuri Jumalalt, millised on sinu annid ja oskused ja kuidas saaksid neid PP raames rakendada

Mida saab sinu noortegrupp teha:

Küsige Jumalat inspiratsiooni, kuidas sellesse gruppi istutatud potentsiaali Pärnus kasutada

Kuna Jumal kõneleb inimestele keeles, millest nad aru saavad, siis leidke see „keel", kuidas kõnetada Pärnu noori (nt muusika, sport, kunst vms) ja tulge seda Pärnusse „kõnelema"

Kaasake enda ettevalmistustesse ja tegevustesse neid noori, kes veel Jeesust ei tunne, kuid keda tahaksite PP-le kaasa tuua

Mida saab teha teie kogudus:

Regulaarne palve Pärnu linna ja PP pärast

Leida viise, kuidas praktiliselt toetada enda noortegrupi aktsiooni Pärnus

Toetada PP-d rahaliselt

PP ei ole kunagi olnud ja ei saa kunagi olla ühe inimese, ühe koguduse või ühe linna „asi". See on Jumala tööriist, tema erakordne olukord ja võimalus, tema praktiline armastuse väljund Eestimaal! Osalege selles, palvetage selle eest, toetage seda!

Risto Tamm

PP 2011 projektijuht

.

Pastorite naiste lõõgastuspäevad Kuressaares

3/2010

Annely Veevo, Palade Priikogudus

Liidu naistöö juhid korraldasid 12.-13.veebruaril Kuressaares Lääne-Eesti ja saarte pastorite abikaasade lõõgastuspäevad. Algul plaanisime Hiiumaalt osaleda kahe autotäie rahvaga, kuid pärast erinevaid põhjusi jäi meie seltskond neljaliikmeliseks. Meie minikoosseisu kuulusid Silvi Lige, Ellen Tüür, Jaana Jaanus ja Annely Veevo.

Kõik oli ilus selle hetkeni kui ilm ära keeras. See juhtus 12. veebruari ennelõunal. Olime tahtnud oma seltskonnaga Hiiumaalt hakata varakult liikuma, et jõuda õigeks ajaks Saaremaale. Mööda jääteed. Saabuv tuisk aga sulges kõik jääteed. Andsin oma kaaslastele teada, et start on tund aega varem ja läheme praamile. Ostsin internetis piletid ära ja kiirustasime sadamasse. Kui kohale jõudsime, polnud praami kuskil. Sadamakapten ütles, et sellel kellaajal pole praami graafikuski. Kummaline küll, et laevakompanii müüs internetis pileteid laevale, mida polnud. Meil soovitati minna jäätee otsa vaatama, kas saab üle. Tegimegi nii. Meie soov Saaremaale saada oli suur. Jäätee otsas oli ootamas 9 autot, meie koos nendega. Olgugi, et tee oli ametlikult suletud, alustasime autodega sõitu Saaremaa poole. Meie ees sõitis traktor, kes lükkas teed lahti. Lõpuks jõudsime õnnelikult kohale.

Pärast pikka sõitu olime parasjagu väsinud ja näljased. Siioni kirikus ootasid meid ees rõõmsad naised äärmiselt maitsva õhtusöögiga. Nad olid veidi mures olnud meie seikluste pärast. Nüüd olime kõik koos ja võisime ühiselt Jumalat tänada! Janice Viinalass ja Agnes Böning olid palju vaeva näinud, et need kaks lõõgastuspäeva korraldada. Olime neile väga tänulikud, sest kes pastorite naiste peale muidu ikka mõtleb.

Pärast õhtusööki läksime Rüütli SPAsse, kus saime üksteisega tuttavaks ja rääkida ära nii mõnedki jutud. Polnud me ju kõik omavahel eelnevalt kohtunudki. Päev lõppes õhtupalvusega Siioni kirikus. Seal sai iga osaleja ennast lühidalt teistele tutvustada ja üksteise eest palvetada.

Järgmine päev algas ülistuse ja palvega, millele järgnes seminar Einike Pilli juhtimisel. Teemaks oli: „Kuidas aidata probleemseid abielupaare koguduses?" Tegelikkuses kujunes seminari teema hoopis selliseks, kuidas tulla koguduses toime probleemsete inimestega. Mitte ainult abielupaaridega. Võime ilmselt kõik tõdeda, et inimesed pole ühesugused. Mõnega on lihtsam suhelda, teisega jälle raskem. Nii on ka kogudustes. Läbi kogemuste jagamise saime julgustatud, et probleemid on sarnased ja me pole üksi.

Seminaride vahepeal said osalejad käia läbi palveteekonna. Kirikusse olid märgitud rajad, mida mööda palveteekond läks. Iga peatuspunkti juures oli aega sõnumi üle mõtiskleda ja palvetada.

Kui hiidlastega võtsime suuna tagasi Hiiumaa poole, olime üritusega väga rahul. See oli toonud meid välja igapäevasest rutiinist, oli andnud meile vaimulikku tuge ja julgust ning suurendanud omavahelist ühtsust. Lõõgastuspäevi on pastorite naistele väga vaja. Naised on meestele tagalaks. Kui kodus on kõik korras, on mehel ka pastorina tavaliselt asjad korras.

Aitäh liidu naistöötegijatele, et nad sellise ürituse korraldasid! Aitäh Ohio koguduse naistele Ameerikas, kes üritust sponsoreerisid! Kuna idee on väga hea, võiks korraldada ühe ühisürituse kõikidele liidu pastorite naistele. Usun, et kui need naised üksteisega tuttavaks saavad ja kokku hoiavad, muutub ka meeste töö tugevamaks.

5129 pildil - osalejad seminaril arutlemas, kuidas tulla koguduses toime "raskete" inimestega.

5136 pildil - Janice Viinalass ja Agnes Böning tänamas tublisid kokkasid.

.

Soome kristlaskond väärib eestimaalaste eritänu!

4/2010 Ülo Niinemägi, Oleviste Koguduse pastor

Jumal on pannud meid – eestlasi ja soomlasi – elama ühe merelahe erinevatele kallastele. 5000 aastat valvas Jumal meie käekäiku, et anda meile kord oma maa ja valitsus. Piiblist lugema õppides jõudsime mõlemad oma keele, kultuuri ja meeleni. Teise maailmasõja eel säilitas üks rahvas oma elu eest võideldes vabaduse, teine aga ikestati pikkadeks aastakümneteks. Kui taastati laevaühendus Tallinn-Helsingi liinil, said soome suguvennad oma lõunanaabritele taas külla tulla.

Südameinimesi oli sadu ja tuhandeid!

Kõige suurem ja hinnalisem, mida Soome ususõbrad endaga kaasa tõid, olid vaba maailma usu-uudised – uudised ristiusu võidukäigust ja ärkamistest. Samuti sõnumid kristlaste tagakiusamisest maailma teistes paikades. Sageli kuulsime ka usumärtritest toonases Nõukogude Liidus alles läbi soomlaste.

Kõige suurem ja hinnalisem, mida Soome ususõbrad endaga kaasa tõid, olid vaba maailma usu-uudised.

Aga ka väline, nähtav abi oli erakordselt südantliigutav ja vajalik. Mäletan üht toredat soome ususõpra, pisut üle keskea meest, kes jagas eesti usukaaslasele Saalemi Nelipühakoguduse koori külaskäigu ajal lahkelt naeratades metallist küünelõikureid ja tange. Paljudele oli see kaunis ja vajalik kingitus. Igaühel neist oli midagi kaasas: pakike kohvi, maiustusi, mõni riideese, vaimulikku kirjandust või mõni helilint. Oli ju nõukogude aeg selline, mil õieti midagi ei olnud saada! Tuhat tänu nendele toredatele põhjanaabritele, kes meid neil päevil aitasid!

Eesti usurahvale oli Helsingi-Tallinna laevaliin otsekui Teise maailmasõja aegne elutee. Kõige olulisem oli aga põhjanaabrite kaasatoodud Jumala Sõna ja hoolikalt ärapeidetud vaimulik kirjandus, mida toodi oma vabaduse ja hea nimega riskides. Tollis vahelejäämine oli väga karm. Seetõttu ei tundnud me tolli läbiotsimisoskuste arenedes mitmeid kalleid soome sõpru mitte nende päris-, vaid konspiratsiooninimede all. Seda mõnede puhul kuni tänini. Jumala eriarm ja kaitse oli hõimurahvaste Piibli tõlkekäsikirjade üleveokullerite kohal. Nendest ei jäänud mitte keegi kunagi tollis vahele! Tuhat tänu neile kõigile! Mitmed pered olid Soome külalistega suhtlemises võtmepositsioonides. Mõnd nendest me teame ja nimetame, teised jäävad aga veel edaspidigi saladusse.

Tänu ja mälestused Taimi Vanaselja meenutuste ainetel

Enne Teist maailmasõda olid Soome ja Eesti kristlaste vahel väga tihedad sidemed kuni 1939. aastani. Siis tuli vahele peaaegu 26-aastane paus 1965. aastani, mil taastati laevaühendus Helsingi ja Tallinna vahel. Järgmisel aastal hakkasid soomlased meid taas külastama ja otsima vanu sõpru.

Üks esimesi tuntud külalisi oli Eino Manninen ja mõned kuud hiljem, peale isa külastust, ka tema poeg Veikko Manninen Helsingi Saalemi Nelipühakogudusest. Varsti pärast seda hakkasid teiste turistide seas tulema paljud armastatud ja kallid jumalasulased, keda me kõiki ei tea ega oska nimetada. 1968. aastal saabus rühm, milles oli Taimi isa Johannes Togi kaks head vana tuttavat, kes palusid tal tulla nendega kokku saama. Johannes Togi sõitis seepeale Elvast Tallinna. Kui Tallinnaga oli giidi vahendusel tutvutud, palusid soomlased Johannesel endiga hotelli kaasa tulla, kuna igaüks neist oli kaasa toonud ka eesti- või soomekeelse Piibli. Kui reisikotid olid tühjendatud ja vend palvega teele saadetud, hakkas Johannes kalli koormaga väljuma, aga kohe välisukse juures pidas militsionäär ta kinni ja ta pandi miilitsaautosse. Seda arreteerimist nägi aga pealt üks aknast välja vaadanud soomlane, kes andis sellest ka teistele teada. Juhtum tekitas soomlastes suurt hirmu ja nad palvetasid Johannese eest. Mõni ei saanud selle pinge tõttu öö otsa sõba silmale. Johannes jäi peale kolme tunni pikkust ülekuulamist aga ilma kõigest, mis Soome sõbrad olid toonud. Teda hoiatati ja keelati ära nii kontaktivõtmine soomlastega, kui ka hotelli juurde minek.

Eesti usurahvale oli Helsingi-Tallinna laevaliin otsekui teise maailmasõja aegne elutee.

Aeg läks aga edasi ja soomlasi tuli Eesti poolele üha rohkem. Ühe laevaga saabus koguni Soome Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Martti Simojoki. Käis ka teisi nimekaid selle kiriku töötegijaid, nagu näiteks Pentti Toivanen. Mainekaid Jumala riigi töötegijaid käis siin kõigist konfessioonidest.

Vilkamaks läksid kontaktid aastast 1969, kui soomlased saabusid Viru hotelli ehitustöödele. Teiste seas tegi ehitusel tööd soome elektrik Pauli Järvilainen. Paulil oli seljataga teekond narkootikumide maailmas, mitu vanglakaristust ja särav, auline päästmine, mille ta elas üle oma kongis. See juhtus nii: korraga läks tema kong valgeks ja selge sisemine hääl ütles: "Võta oma pea kohalt Uus Testament!" Ta tegi seda ja tellis järgmiseks hommikuks kokkusaamise vangla pastoriga. Jumalaga kohtudes sai ta peatselt ka Püha Vaimuga ristimise kogemuse. Vabanedes ja Viru hotelli ehitusele pääsedes oli just tema see mees, keda Jumal kasutas äratustööriistana. Ta tõi Oleviste koguduse toonastele ususõpradele süstemaatilise õpetuse Pühast Vaimust. Paljud Jumala järele igatsejad said Püha Vaimuga ristitud ja täis Püha Vaimu. See süstemaatiline õpetus kandis sellist aulist vilja, et sellele järgnes suurem Püha Vaimu väljavalamine Oleviste noorte korraldatud Vikipalu suvelaagris. Nõnda kandsid Pauli Järvilaineni innustavad ja sütitavad piiblitunnid erilist vilja ja Pauli kohta võib öelda, et ta tuli Eestisse mitte üksnes töö pärast, vaid et jagada ka evangeeliumi rõõmusõnumit.

Mõni aeg hiljem külastas Eestit Joukko Heinikainen Soome nelipühiliikumisest. Pärast koosolekut Tallinna Kalju tänava baptisti palvelas koguneti Rein Uuemõisa kodus, kes õpetas samuti: „ Püha Vaimuga ristimine on nii lihtne!" Sealsamas palvele jäädes täitusid mitmed Püha Vaimuga. See oli osa Jumala suurest plaanist – anda eestlastele uus värskendus ja hingamine. Nendest kohtumistest areneski välja täna tuntud „Effataa liikumine" ja „Effataa ärkamine", mis omakorda kulmineerus niinimetatud „vene ärkamiseks". Tuhanded inimesed tulid siia üle kogu Nõukogude Liidu ja kandsid seejärel tule laiali kuni Nahhodka ja Vladivostokini.

Lisaks Helsingi Saalemi Nelipühakoguduse koorile külastasid meid ka teised Soome koorikollektiivid – Soome Baptistiliikumise koor Vaajakoskilt, Helsingi Lähetysseurakunna koor jt. Kooride külastused olid eriti olulised just selletõttu, et nõnda said ka paljud Eesti ususõbrad võimaluse luua soomlastega kontakte. Tekkisid perekondlikud läbikäimised ning kodud, kuhu soomlased said külla tulla ja tuua Jumala Sõna.

Soomlaste Piiblimisjon

Juba esimestest külaskäikudest peale said soomlased aru, millised on meie kõige olulisemad vajadused. Nendeks olid Piiblid, kristlik kirjandus ja muusika. Me ei teadnud ju midagi sellest, mis välisilmas toimus. Oli huvitav jälgida, kuidas eestlastega tuttavaks saanud soomlased hakkasid saabuma ka ette teatamata, sest telefoni ei olnud kõige targem kasutada. Tolleaegseid telefonikõnesid jälgiti ja kuulati pealt. Toimus ka seda, et korraga oli uksekell või koputus uksele. Ukse taga oli keegi soomlane, kes ütles: "Kas Sa tunned seda? Ma toon temalt tervitusi!" Ja siis selgus, millised need tervitused olid. Mõnel oli olenevalt usujulgusest kotike või kaks Piiblitega, mõnel oli riietesse peidetud Piibleid ja muid materjale. Mõned naised mängisid rasedaid ja tõid selliselt Piibleid üle. Kord tuli üks ema lapsega, kelle vankri madratsi alla olid peidetud Piiblid. Esialgu need meetodid läksid läbi, aga tolliinimesed said järjest targemaks ja rangemaks. Võimalused Piibleid üle toimetada läksid kogu aeg keerulisemaks.

Ühel perioodil sai Soomest tellida ka sellise turismireisi, mis võimaldas laevas ööbida ja käia linna ja laeva vahet nii sagedasti kui soovi oli. Sellistel puhkudel toodi vahel kirjandus laevast ära ja anti kusagil kokkulepitud kohas tänaval üle. Sealt viidi see autosse ja kui kõik oli käes, toimetati kallis kraam kindlasse kohta. Pärast seda läks turist uuesti laeva ja alles hiljem kokkulepitud aadressil külla. Aadressid pidid olema pähe õpitud. Keegi ei julgenud neid kuhugi üles kirjutada. See oli liiga riskantne. Soome turistide puhul loeti ju tollis üle kõik rahad ja märkmikud vaadati läbi. Meelde tuli jätta nii aadress, majanumber kui ka bussinumber, millega sinna pääseb ja ka see, kus bussi peale minna ja maha tulla. Need, kes olid enne käinud, õpetasid välja teisi: "Vaata, peale sellist maja numbrit mine maha!" Keegi, kes jälgis numbreid teisel pool teed, pidi ligi kaks kilomeetrit oma raske pakiga jalgsi kõndima. Nende rõõm, kellele langes osaks õnn saada Piibleid ja vaimulikku kirjandust, oli aga ülisuur.

Peatselt hakati meile tooma ka venekeelseid Piibleid ja vaimulikke raamatuid. Nälg vaimuliku kirjanduse järele oli Venemaal veel suurem kui Eestis. Meile saabus üks inimene, kes, saades endale esimese venekeelse Piibli, puhkes suure häälega nutma. Seni oli ta saanud vaid Piibleid käsitsi ümber kirjutada ja ta oli seda juba mitu korda teinud. Nüüd sai ta päris esimese oma Piibli omanikuks. Räägitakse, et Moskva Baptistikogudusse saabus inimene maalt, kes oli valmis oma lehma ära andma, et ainult Piiblit saada. See oli nii haruldane. Sageli oli terve koguduse peale vaid üksainus Piibel. Soomlased said siinse olukorra tõsidusest aru ja nad moodustasid nii sõprus- kui ka palveringe. Oma rahadega ja puhkuse arvelt võeti ette reise Eestisse.

Kõik kristlased ei saanud sellest tegevusest aga õieti aru, sest oli neid, kes arvasid, et vaimuliku kirjanduse vedu salakaubana on Nõukogude riigi vastane tegevus ja see halvendab riikidevahelisi suhteid. Soomlased, kes kirjandust üle tõid, riskisid nii oma maine, töökoha kui ka vabadusega. Sageli kirjutati sellest ka Soome lehtedes. Kuna see oli aga Jumalast alustatud töö, siis tema leidis ikka uusi ja uusi inimesi, kes olid valmis seda tööd tegema ja riske võtma. Tolle aja töötegijad ei küsinud iial ületoojatelt nende nimesid ega koguduslikku kuuluvust. Kui, siis kõige enam eesnime, et kinnikukkumise korral ja ülekuulamisele minnes ei oleks võimalik kellegi kohta midagi öelda. Tolle aja kontaktisikud ei saanud isegi mõelda sellest, et külalisteraamatut pidada. Vanaseljade kodu külalisteraamatu viimaseks kandeks jäi aastanumber 1963. Külalisteraamatu pidamine oli ääretult ohtlik tegevus.

Soome Evangeelse Luterliku Kiriku Kansanlähetys oli eriti aktiivne suurte Pühakirja koguste Eestisse läkitamisel. Alguses juhatas Soome poolt seda tööd teoloogilise haridusega Seija Uimonen, aga 1973. aastal kukkus ta Piiblite salakaubaveol sisse ja pärast seda teda enam Nõukogude Liitu ei lastud. Jumalal olid tema jaoks aga uued tööpõllud. Ta läks Jumala sõna kuulutama Jugoslaaviasse ja hiljem Horvaatiasse. Lõpuks valiti ta sealse Horvaatia Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopiks. Tema töö Piiblite Eestisse toimetamisel võttis üle Pentti Heinilä.

Kellel on huvi selle vastu, kuidas piiblikullerid nendel aastakümnetel tegutsesid, võiks lugeda seda otse Pentti Heinilä 2002. aastal ilmunud raamatust „Eritäin salainen". Seal kirjutab Heinilä, et nad on teinud üle 1000 reisi. Neid, kes sisse kukkusid, oli 5%. Tollile tuli loovutada 30 isiklikku sõiduautot, mis konfiskeeriti koos vaimuliku kirjanduse ja Piiblitega kui kuriteo sooritamise vahendid. See ei olnud sugugi väike ohver. Selles sõpruskonnas oli töötegijaid ja rahaga varustajaid 200-300 inimest. Jumalal oli imelisi töötegijaid, kellest me tol ajal midagi ei teadnud. Suurt segadust soomlastes tekitas ka meie keel. Kuna Raamattu on soome keeles Piibel, siis Eestisse tulles leidsid soomlased hulgaliselt eest niinimetatud „Piiblipoode". „Mis jutt see on, et neil seal Eestis Piibleid pole? Neil on ju seal suured „Piiblipoed"!" Tegelikult Piibleid nendes poodides tol ajal küll ei müüdud.

Erilised inimesed

Lisaks piiblikulleritele käis tol ajal Eestis ka teisi erakordseid inimesi. Näiteks Helsingi Saalemi Nelipühakogudse esimene misjonijutlustaja Toimi Yrjölä, kes teenis vanal Ameerika miinitraaleril, mille Soome nelipühilased 1953. aastal misjonilaevaks ostsid. Koos „Ebeneseriks" ristitud laeva ja 31 inimesega, kellest 7 olid lapsed, seilas Toimi mitukümmend aastat Sri Lanka, India ja Indoneesia vetes. See enda suhtes range ja pühendunud misjonijutlustaja, kelle kaudu misjonipõldudel ka suured imed (kuni surnute elluäratamiseni) aset leidsid, jagas Tallinnas unustamatuid Jumala sõna pärle, tõstes kõiges kõrgeks üksnes Jumalat.

Teine väga tuntud inimene, kes meid külastas, oli Signe Berg, kes on seotud Sangaste lossiga Valgamaal. Tema mees Alik Berg oli Sangaste lossi pärija, kes koos Signega 1939. aastal Norra Luterliku Hiina Misjoni läkitatutena Hiinasse misjonitööle suundusid. Alik tapeti Hiinas 1948. aastal. Eestisse jõudis Signe 1978. aastal otse Lõuna-Koreast Seoulist. Seal oli ta saanud osaleda ööpalves lennuväljal, kus üle miljoni inimese koos palvetas. Signe Bergiga kaasasolevate diapositiivide esitlus jättis kustumatu mälestuse tolle põlvkonna inimestele, kes seda kuulsid ja sellele kaasa elasid. Need olid aknad, mis meie maailma avardasid.

Olümpia-aastal 1980 külastas Tallinna ja kõneles Oleviste kirikus tol ajal juba üle 75 aasta vana misjonär Anna-Liisa Martson, kes oli palju misjonitööd teinud Aafrikas ja Etioopias. Ta isiklikult oli viinud Piibli ka Iraani šahhile, andes selle tema abikaasale siis, kui šahh oli juba Iraanist välja saadetud. Anna-Liisa viis 1000-aastase kristliku Venemaa juubeliaastal isikliku Piibli ka Nõukogude riigipeale Mihhail Gorbatšovile ja tema abikaasale Raissale. Anna-Liisa puhul oli imetlusväärne see, et koos mehega misjonitööle minnes tegid nad Jumalaga lepingu: „Jumal, meie anname oma mõisa ja poe misjonitööks ja sina hoolitsed meie eest!" Ja nii imeline oli, et ka veel selles vanuses kandis ta majanduslikku vastutust ühe lastekodu eest. Mitte midagi omades oli tal kõik, et teha Jumala riigi tööd.

Tekkisid perekondlikud läbikäimised ning kodud, kuhu soomlased said külla tulla ja tuua Jumala sõna.

Vahel tulid Jumala riigi tööd tegema terved pered koos. Selliseks näiteks on Erkki Silventoinen, kellel oli Piiblite salakauba veoks ehitatud spetsiaalsete salapeidikutega auto. Tema käis sellistel Piiblireisidel Nõukogude Liidus üle 50 korra. Peres oli viis last ja kõik olid temaga reisidel kaasas. Kord puuriti tema reisiauto topeltpõhja puuriga sealt, kus oli peidus oma 800-1000 Piiblit. Nende teismeline poeg pikutas eemal ja palvetas sellel ajal. Ka teised lapsed palvetasid ja Jumal hoidis nii, et neid Piibleid ei leitud. See läbipuuritud Piibel jäi aga trofeena ühte Piibleid jagavasse eesti kodusse veel tükiks ajaks, kuni seegi läks lõpuks inimesele, kes seda vajas.

Erilised ja armastatud külalised olid alati muusikud Viktor Klimenko ja Eija Merilä. Kord, kui Viktor tuli koos Jyväskylä pastori Haapalaga, arreteeris miilits ta ühes Mustamäe korteris peetud koosolekul ja viis ülekuulamisele. Sellele vaatamata toimusid Viktor Klimenko ja tuntud Soome laulja Eija Merilä kontserdid Tallinna Oleviste kirikus.

Omaette töövaldkond oli lastetöö

Meil puudusid igasugused lastetöö materjalid. Üks neist, kes selles valdkonnas appi tuli, oli Raili Väisanen ja mõni aeg hiljem Kusto Matero, kes oli Jämsäs paikneva Lasteevangelisatsiooni juht. Tema kaudu hakkas Eestisse saabuma lastetöö materjal. Tema ise ei toonud kunagi midagi ega olnud kuller. Seda tähtsat töölõiku katsid Kaisu Häkkinen, Saara Kuusela ja Aino Kauppinen. Tänu neile said meie lastetöötegijad nii olulised ja hinnalised materjalid ja ka väljaõppe inimestelt, kes seda tööd ise tegid, tundsid ja armastasid. Nõnda kinkis Jumal meile ka salajastele ja keelatud töölõikudele koolitust ja materjale. Peeti ju tolleaegseid lastetunde kodudes salaja ja sünnipäevade sildi all. Keegi, kes püüdis 4 lehte (50 inglipildiga ühel lehel) läbi tolli tuua, peeti piiril kinni ja talle tehti protokoll, et ta püüdis salaja üle piiri tuua 200 keelatud eset!

Keegi peeti piiril kinni 4 lehe (a' 50 inglipilti) pärast ja talle tehti protokoll, et ta püüdis salaja üle piiri tuua 200 keelatud eset!

Niilo Yli-Vainio töö ajal Soomes külastasid Eestit jumalasulased Alpo Renko ja Toivo Rynkänen, kelle külastuse järel tuli üle riigipiiri Püha Vaimu ärkamine, mida ei õnnestunud tollis konfiskeerida. Siis hakkasid sündima paljud imed. Just Toivo jutluse järel hakkasid esimesed inimesed Oleviste kirikus palve ajal Jumala Püha Vaimu väe all kukkuma. Püha Vaimu äratus oli kõige tähtsam ja suurem kingitus, mille soomlased meile tõid. Nõnda algas 1977. aastal Eestis ja Tallinnas, Oleviste kirikus Nõukogude Liidu 70 aasta kõige silmapaistvam ärkamine, mille etteotsa tõusis Effataa äratustöö juht Rein Uuemõis. Ilma mingi reklaami ja massimeediata saabus kohale tuhandeid inimesi üle terve toonase Nõukogude Liidu, kes kogesid tervendamist, päästet ja Jumala erakordset meelevalda. Kohati oli altariesine tervekssaanute keppide ja karkudega palistatud. Sellist ärkamist tuntakse tänapäeval maailma mitmes paigas.

Üheks kõige haruldasemaks külaliseks, kes tollal tänu soomlastele Eestisse jõudis ja 1978. aasta juunis Oleviste kirikus kõneles, oli USA astronaut James Irvin. Ta demonstreeris ka Kuu kivide koopiaid ja näitas Kuu peal võetud slaide. Lisaks jagatud autogrammidele kinkis astronaut Oleviste kogudusele ka Kuu peal jäädvustatud värvifoto pühendusega „Jumal oli seal. James Irvin Apollo 15, 12. juunil 1978."

Jääme alatiseks tänuvõlglasteks armsa Soome rahva ees. Tänuga meenutame Pauli Järvelainenit ja Esko Knuutilat, kes aitasid toimetada kohale kogudusetöös vajalikke mikrofone ja Oleviste oreli remondiks vajalikke nahku. Tänuga mõtleme kõigile Eestimaale jõudnud tarbeesemetele ja abikoormatele, mida nähti vabaduse saabudes juba kõikjal Eestimaal. Me ei saa iial unustada neid paljusid, kes aitasid meid toidu- ja humanitaarabiga, koguduste ning Kõrgema Usuteadusliku Seminari ehitamisel ja ka vanglatöös.

Suur aitäh ja tänu

sai öeldud Jumalale ja meie kallitele Soome sõpradele spetsiaalselt selleks korraldatud tänujumalateenistusel Oleviste kirikus pühapäeval, 21. märtsil aastal 2010. Koosolekut võttis osa üle poolesaja külalise Soomest. Enam kui kolme tunni pikkust jumalateenistust juhatas Oleviste Koguduse vanempastor Siim Teekel. Sõnavõttudega astusid üles Soome Vabakoguduse kauaaegne juht vend Jorma Kuusinen, Piiblitõlke Instituudi Soome osakonna juhaja Anita Laakso, ajaloolane Jaan Bärenson, Veikko Manninen Helsingi Saalemi Nelipühakogudusest, kristliku meediaorganisatsiooni IRR-TV tegevjuht Hannu Haukka, vabakutseline ajakirjanik Juhani Happonen, Soome-Eesti vahelise sõprustöö kauaaegne koordinaator ja sidepidaja, Oleviste koguduse liige Taimi Vanaselja ja Oleviste koguduse pastorid Heldur Kajaste, Ülo Meriloo ja Rein Uuemõis.

Elevust ja äratundmist tekitas saalis filmilõik ajaloolisest propagandafilmist „Emissaarid". Film kõneles Jumala Sõna Eestisse toimetamise hinnast. Teine film, mida tänuteenistusel näidati, kõneles Soome sõprade maailmalaiusest evangelisatsiooninägemusest tänapäeval. Filmi tõi kaasa Hannu Haukka. Südamlikus ja soojas õhkkonnas, kus ei puudunud pisarad ja liigutus, teenisid kaasa Oleviste Koguduse mandoliini- ja Effataa koor ning Soome poolt Juhani Happonen akordionil. Peale pikka tänujumalateenistust jätkusid sõnavõtud ja meenutused Oleviste Koguduse Maarja kabelis tee- ja kohvilauaosaduses. Kohal olid paljud tuntud Piiblite salakaubaveo soome- ja eestipoolsed hinnatud töötegijad. Jäägu nende nimed tänases tänuavalduses nimetamata ja ütleme pigem veel kord suur, suur aitäh sulle, armas Jumal meie kallite Soome sõprade eest! Palun õnnista neid ning nende maad ja rahvast alati!

17_DSC_0062 Foto Mirjam Niinemägi: Effataa koori tänulaul Soome Tänu teenistusel Oleviste Kirikus 21. märtsil 2010.

17_DSC_0076 Foto Mirjam Niinemägi: Kuumehe Eestisse ja teistesse Nõukogude Liidu linnadesse toonud Hannu Haukka sai aga pikkadeks aastateks viisakeelu.

18_DSC_7585 Foto Ermo Jürma: Endine pikaajaline Soome Vabakoguduse juht Jorma Kuusinen tõi soomlaste tervitused ka EKB Liidu aastakonverentsile.

19_DSC_0093 Foto Mirjam Niinemägi: (jätta pildile vaid Juhani) Juhani Happonen viis president Lennart Merile Piibli ja tegi temaga intervjuu Soome lehte. Ta on ka pilli- ja laulumees.

20_DSC_0085 Foto Mirjam Niinemägi: Oleviste vanempastor Siim Teekel õnnistab Soome kristlasi ja rahvast ning saadab tervitused Soome külalistega, keda oli kohal üle poolesaja.