11/2011 Daily ja Dejan Adam
Idee ehitada Kosovosse üks mänguväljak, oli meil juba kaua enne sinna kolimist. Küla, kus me elame – Gracanica – on selles suhtes kurvas olukorras. Ei ole ühtegi avalikku mänguväljakut, aga lapsi on palju. Meie esialgne mõte oligi ehitada üks selline kõigile kasutamiseks. Pärast kolimist 2010. aasta novembris ja kohapeal elamist, sai üsna pea selgeks, et nii need asjad ilmselt ei tööta. Avalik mänguväljak oleks päeva-paari pärast lõhutud ja lagastatud. Selle asemel otsustasime ehitada mänguväljaku plaanitava lastekeskuse juurde, kus kavatsesime hakata kohalikele lastele inglise keelt õpetama.
Ehitamine ei läinud aga kergelt. Siin maal võtab kõik kaua aega ja on üleliia kallis. Ühel hetkel tuli mitmele tiimiliikmele sama mõte: miks mitte küsida, kas keegi ei tahaks vabatahtlikult meile appi tulla! Idee oli natuke hullumeelne, sest kellel ikka peaks olema nii palju vaba aega, et sõita järsku siia mänguväljakut ehitama. Aga meie üllatuseks saabus pea kohe vastus. Üks tubli meistrimees Shotimaalt – Sandy – kirjutas, et tema on valmis tulema oma kulu ja kirjadega ning meile 2 nädalat ehitama. Meie peame vaid materjali ostma. Lisaks meie oma eelarvele koguti materjalide ostuks raha nii Eestis kui brittide juures.
Sandy tuligi, ja ehitas, nagu jaksas, kasutades väga loovat fantaasiat. Tal on selline Jumala teenimise viis, et igal aastal teeb ta ühe misjonireisi ja ehitab kusagil midagi. Sel aastal oli Sandy oma misjonireisi juba ellu viinud ning pidi tagasi Šotimaale sõitma. Mingil põhjusel aga tagasireis tühistati viimasel hetkel ja nii ta oligi ootamatult just selleks ajaks vaba, kui meie oma murekirja teele saatsime. Jumalal on ajastustega kõik korras ja meil siin on selle üle ainult hea meel.
Lastekeskusele ennustati siin algusest peale kadu: kohe kui me tulime, kuulsime, et selline asi siin ei tööta ja me ei peaks üllatuma, kui keegi oma lapsi mänguväljakule ega inglise keele tundidesse ei too. Lisaks öeldi, et pole võimalik leida sellist kohtagi, kuhu sellise keskuse ehitada saaks. Üllatuslikult selgus, et kõik on võimalik. Leidsime maja koos suure aiaga; leidsime töömehed ja vabatahtlikud abilised; saime ka raha. Esimesel päeval tuli üle 10 lapse. Praeguseks on neid juba pea 18. Maksimaalselt saame inglise keele tundidesse võtta 20 last. Sel ajal, kui värav on avatud, võivad kõik lapsed mänguväljakul käia. Muidugi oleme kogenud ka vastupanu. Ühel ööl lõhuti tükk raudaeda ja tungiti mänguväljakule sisse; vandaalid leidsid ühe ämbritäie värvi ja kallasid konstruktsioonid sellega üle ning loopisid laiali kõik, mida loopida andis. Aia ehitasime kõrgemaks, konstruktsioonid värvisime üle ja kõik lahtised asjad viime nüüd ööseks kuuri.
Töö läheb edasi ja palved meie ning Kosovo laste eest on alati vajalikud ja teretulnud.
