Selline on minu naabripoiss

Detsember 2019 12 puudeladumine
Vanaema Gertrudi jõulujutt

Täna on jõulud. Juba hommikul algas lumesadu. Lapsed hõiskavad – väljas on nii ilus! Rohelised kuused – ja valge lumi. Igal aialipil on valge müts ‒ ja aina sajab.
Võtan luua ja lumelabida. Kõnnitee peab ju puhas olema. Lumelükkamine on mulle raske.
Väljas tümpsub jälle muusika. Ka naabripoiss puhastab kõnniteed. Nagu suvelgi, nii lükkab ta akna pärani ja kühveldab rütmimuusika saatel lund.
Kuidas ta küll välja näeb, see naabripoiss. Tal on kitsad metallneetidega püksid ja lotendav vest. Viimasel ajal on tal jalas ka valged sporditossud.
Tal on plärisev mopeed, millega ta edasi-tagasi sõidab. Mis tal küll sõita on?
Tal on ka pikad, lahtised juuksed.
Gümnaasiumi sai ta vist ühele poole ja olevat nüüd alternatiivteenistuses. Nii ütles mulle poe juures naabrinaine.

Ma jään imestusest seisma – see on ju minu naabripoiss!

Mu selg teeb valu. Lumi kleepub labida külge. Toetan labida aia najale ja sirutan pisut selga.
„Lumekoristusest ei tule täna midagi välja,“ ütleb vana naabrimees. „Tean, et lund tuleb veel juurde, sest liigesed teevad valu, aga ikkagi soovin teile jõudu tööle!“ Nende sõnadega paneb ta korraks oma väikese kuusepuu maha.
„Meie ostame jõulupuu alati potiga,“ ütleb ta. „Kuuse istutame kevadel aeda, siis on sellest kauaks rõõmu. Oh, mida küll inimesed tänapäeval kõik kokku ostavad,“ jätkab ta. „Terveid lillesülemeid, maiustusi, ehteid. Varem seda ei olnud, siis oli üks kuusepuu... ja kõik.“ Seepeale raputab ta pead.
Ta kummardub pisut vaevaliselt, et kuusekest kaenlasse võtta.
Äkki on naabripoiss platsis, haarab ise kuuse, toetab vana meest ja ütleb: „Ma aitan!“
Sõbralikult noogutab ta ka mulle. Seejuures märkan, et poisil on kõrvas kõrvarõngas. „See võiks minul olla,“ mõtlen ja lükkan lund edasi.

Mul on täna palju toimetamist. Kõige raskem on, et pean veel haiglasse jõudma. Meie vanaema on juba teist nädalat seal. Pärast insulti on ta osaliselt halvatud. Paar päeva pole ma teda külastanud – pole aega.
Eelmisel nädalal ütles vanaema: „Mu toanaabrid lubatakse jõuluks koju.“
„Teie võite ka oma vanaema pühadeks koju võtta,“ ütles õde, kes parajasti palatisse tuli.
Ma lausa ehmatasin, sest teadsin, kuidas mu perekond reageerib: „No see veel puuduks: jõulukuusk toas ja vanaema voodis. Parem, kui ta oleks seal, kus ta on.“ Nii ma loobusingi vanaema kojutoomise mõttest.

Nüüd olen teel vanaema juurde, kaasas mõned kingitused. Öösärk, seep ja paar kooki. Kõike ta ju süüa ei saa. Tahtsin ka raamatu kinkida. Varem meeldis talle alati midagi lugeda, aga siis oli liiga vähe aega. Täna ei suuda ta raamatu lehtegi pöörata ja ka silmad pole enam nii selged.

Jõuangi suure haigla ette. Raputan riietelt ja pakkidelt lume. Suurest eesruumist lähen edasi läbi pika koridori. Meie vanaema on 13. palatis. Kujutan ette, kui üksikuna ta ennast tunneb. Toanaabrid on ju kodudes. Mu enesetunne on kehv. Mis ma talle küll ütlen?

Värinaga koputan ja avan ukse. Vanaema ei pööra peadki, nagu tavaliselt. Ta isegi ei märka mind. Tema juures istub hoopis üks noormees ja loeb raamatut ning vanaema kuulab teda hardunult. Ma jään imestusest seisma – see on ju minu naabripoiss! Valge kittel seljas ja pikad juuksed paelaga kinni seotud.
Alles nüüd märkab vanaema minu tulekut. „Minu sõber,“ ütleb ta noormehe kohta, kes ta kätt hoiab. „See on minu sõber,“ kordab ta. „Ta tuleb igal õhtul ja loeb mulle midagi ette. Isegi täna, jõuluõhtul, on tal minu jaoks aega. Vaata, mis ta minu jaoks on kaasa toonud!“ Vanaema viitab silmadega öökapi suunas. „Kuld ja hõbe ei saaks ka ilusamad olla,“ ütleb ta naeratades.
Seal on kaks rohelist kuuseoksa ja kaks põlevat küünalt. „Muud mul polnud, sest raha mul ei ole,“ ütleb noormees veidi kohmetult.

„Aga armastust täis süda,“ vastab seepeale vanaema. „Seni, kui on inimesi, kellel on nii palju armastust, pole siin maailmas midagi karta, sest siis on alati jõulud – armastuse pühad.“ Vanaema silmad säravad kahe küünla valguses.