2/2010 Erki Tamm, Kalju baptistikoguduse pastor
„Juhid ei tohiks kunagi tunda ennast ohvritena," kõneles Bill Hybels Helsingis 26. jaanuaril toimunud vaimulike juhtide kogunemisel, kus oli ka paarkümmend eestlast.
Chicago Willow Creek koguduse rajaja on saanud ülemaailmselt tuntuks strateegilise juhtimiskoolituse videokonverentside kaudu, mis kahel aastal on toimunud ka Tallinnas.
Tema koguduse teenistustel osaleb üle 23000 inimese. Ta tunnistab, et selline kogudus on ka USA-s ebatavaliselt suur. Üksnes sellise organisatsiooni juhtimiskoosolekutele kulub palju aega ja energiat. Samas selgitas ta, et suurim töö tehakse seal, nagu ka igas väikeses koguduses, läbi kristlaste isiklike suhete. Inimeste kaudu, kes elavad oma usku igapäevaelus välja ning kutsuvad kaasa oma sõbrad. Kuid see eeldab, et koguduseliikmed on ise vaimustatud sellest, mis toimub nende koguduses ja jumalateenistustel.
Pärast paariaastast pühendumist üksnes organisatsiooni üldjuhtimisele otsustas Hybels naasta vanempastori kohustuste juurde. Üheks põhjuseks oli see, et vahepeal oli toimunud tagasiminek teenistuste külastatavuses. Kui Hybels uuris, miks mitmed inimesed olid kõrvale jäänud, tunnistasid nad, et varem olid nad alati tundnud, et pastor on kogudusest ees. Kasvõi sellegagi, et ta on lugenud raamatuid, mida teised veel pole jõudnud. Liikmed olid vaimustatud väljakutsetest, mida ta oli kogudusele esitanud. Sellest uuringust tulid esile mitmed väärtused, mida jumalateenistusi kavandades püütakse silmas pidada.
Nimetatud tähelepanekutes pole midagi iseloomulikku üksnes megakogudusele. Vaimulike kaastööliste väike arv või vähene kaasatus võib tuua just väikekoguduses kaasa rutiini ja värskuse kadumise. Samas ei tohiks rääkida vastu alguses mainitud väitele – juht ei tohi muutuda ohvriks! Kus aga on peidus lahendused?
Olen osalenud nõupidamistel, kus vaimuliku töö takerdumises nähakse peamiselt probleeme väljaspool – ükskõikne ümbruskond, väsinud kaastöölised, ressursside vähesus jne. Sealt pöördub pilk Jumala suurtele tegudele minevikus, ärkamisaegadele. Sellest julgustuse leidmise asemel pigem kibestutakse. Tänapäeval justkui Jumal enam ei toimiks. Kuid kas nii jätkates muutub midagi paremaks? Pole ju meie võimuses muuta ühiskondlikku meelsust või koguduseliikmete varanduslikku olukorda. Muuta saame vaid enda suhtumist. Ja see nõuab ausust ning julgust, et otsida võimalusi oma senise käitumise muutmiseks.
Ühe lause Helsingis toimunud kohtumiselt kirjutasin veel üles: „Püstitatud eesmärgid näitavad, kas meie tegevuste tagajärjed on õiged." Siin on koht, kus vaadata üle nii sõnastatud kui ka sisemuses kantud eesmärgid ja võrrelda neid viljadega, mida oleme saavutanud.
4_zor_0746 Fotograaf Helari Hellenurm: Bill Hybels õpetab, et pastor peab olema alati lahendusi otsiv, mitte inimesi või olukordi süüdistav.
Hillar Kalmet, ettevõtja, endine Kohila vallavanem: Olen juhtimisalastel koolitustel kuulanud kodu- ja välismaiseid esinejaid. Mingil hetkel olen mõelnud, et vaevalt keegi midagi väga uut suudab välja pakkuda. Minu jaoks on koolitus oma eesmärgi täitnud siis, kui saan kasvõi paar uut ideed. Helsingi koolitus oli minu jaoks aga täiesti uus kogemus. Bill Hybelsi puhul on tegemist kahtlemata väga hea ja suurte kogemustega kõnemehega ning võimeka juhiga. Tõenäoliselt oleks ta edukas paljudes muudeski valdkondades. Ameerikalik, žestikuleeriv esinemine, mõttepausid, parajalt doseeritud huumor, näited elust enesest, mis aga kõige olulisem – tal on öelda kuulajatele midagi uut. Kas ma oma paar uut asja sellest koolitusest sain? Vastus on jaatav. Kindlasti võtan lähiaja plaani mõne tema raamatu lugemise.
Herman Jürgens, Agape Eesti direktor: Bill Hyblesi teenimine ja pühendumine on eeskujuvääriv. Seminaril jäi minu jaoks kõige enam kõlama mõte: vastutuse kõrvale lükkamine ja süü veeretamine teistele inimestele ja olukordadele ei ole juhile kohane.
Einike Pilli: Olen Hybelsit kuulanud ka varem ja hetkel on pooleli tema raamat „Axioms". Nii et teadsin natuke, mida oodata: loogilist mõtlemist, rõhumist struktuurile ja kvaliteedile ning selle tunnustamist, et kõikjal pole nagu Ameerikas. Kõige värvikamalt jäi meelde lause: „Juhti järgitakse, kui tal on energiat." Olles ise koolitaja, mõtlesin, et sama kehtib ka hea õpetaja, õppejõu, jutlustaja kohta. Teine asi, mis pani mõtlema, oli Hybelsi veendumus, et hea jutlus ei valmi vähem kui 20 tunniga. Ilmselt on see eriti tõsi nende puhul, kes jutlustavad igal pühapäeval. Mõtlesin, et võtan seda tõsiselt ka ise, kui järgmist jutlust ette valmistan. Vägagi huvitav oli laiaulatusliku uuringu põhjal koostatud pingerida sellest, mida ootavad koguduse liikmed jumalateenistuselt ja jutluselt: piibellikult kaasahaarav, väljakutset esitav, emotsionaalselt puudutav, visiooni pakkuv ja intellektuaalselt huvitav. Hybels rõhutas, et inimestel on pühapäeva hommikul teha palju muudki, kui tulla kirikusse, mistõttu peavad kristlikud juhid oma rolli väga tõsiselt võtma ja suure pühendumisega täitma.
