7-8/2011
Liis Borissenko
Kohtume Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku (EKNK) piiskopi Ago Lilleoruga Käsmus, EKNK suvelaagris. Meri loksub, päike paistab, linnukesed laulavad ... ja kiriku tulevik, ehk noored ja lapsed, tunneb elust kiikudes, joostes ja ujudes rõõmu (loomulikult ka nende vanemad ehk siis kõik laagrilised). Piiskopi silmad paneb särama, et selle aasta suvelaagris on erakordselt palju järeltulevat põlve: „Jaa! See on olnud üks nende laagrite korraldamise eesmärke – kaasata võimalikult palju noori ja lapsi. Et nad kasvaksid koos meiega, et kirik oleks osa nende elust ja et me teeksime koos nendega asju, mis on neile olulised ja millest nad aru saavad." Eks jah, vahel võime usklikena muutuda liiga vaimulikuks ning unustada tunda rõõmu elust ja inimestest meie ümber. Nelipühi kiriku laager on selleks ideaalne võimalus.
.Eile
Aeg lendab kiiresti, juba on möödunud kakskümmend aastat, kui kolm väliseestlast, Allan Laur, Harry Leesment ja Märt Vähi, saabusid Eestisse ning sai alguse liikumine, mis kiiresti kujunes konfessiooniks – Eesti Kristlik Nelipühi Kirik. Vast mäletavad paljud seda sündmuste jada päris selgelt, mis on toonud meid tänaseni. Selles oli palju uut ja kohati ka võõrastavat, kuid kindlasti tajusid kaasasolijad Jumala juhtivat kätt ja tema Vaimu ligiolu. „Nelipühi Kiriku alguses oli kindlasti aegu, kus ka juhtidel enestel võis olla raske püsida Jumala tempos. See polnud aeg, kus pastakast strateegiat välja imeda ning püüda midagi inimlikult korraldada; see oli aeg, kus tihti asjad juba sündisid, kasvasid ning me avastasime end olevat osa sellest. See oli aeg, kus keskenduti 110%-liselt sellele, mida Jumal tahtis teha. Tekkis uus arusaam, et mitte meie ei muuda ja tee asju, vaid tuleb järgida Jumalat, kes seda teeb. See on senini EKNK peamine olemise alus – otsida Jumala tahet."
Kuigi Ago Lilleorg kasvas kristlikus peres ja tema vanemad on olnud kogu elu metodisti kiriku liikmed, jääb ka tema enese vaimulik sünd kahekümne aasta taha, täpsemalt 23. maisse 1991. aastal. Samal perioodil olid alanud juba teenistused tolleaegses Sakala keskuses, kuhu, nagu Ago ise ütleb, ta ka juhuslikult sattus: „Seal lauldi, inimesed sirutasid oma käed taeva poole ja nimetasid seda ülistamiseks. See oli mulle võõras, aga seal tagumises reas seistes kogesin sarnast tunnet nagu hetkel, kui andsin oma elu Jumalale. Ligiolu." Nii nagu kogu nelipühi kiriku lugu, oli ka Ago vaimuliku kasvuga – kõik sujus ja tagantjärele võiks öelda, et kõik sujus ainust ja loogilist teed pidi.
17. augustil 1991 toimus Sakala keskuses EKNK avajumalateenistus, kuigi esimene EKNK kogudus loodi juba kevadel enne seda Kuressaares. Võiks öelda, et pärast Tallinna koguduse teket kasvas kirik üle-eestiliseks iseeneslikult. Tänane piiskop meenutab, et palju lootust oli kõige selle keskel. Ning temal oli suur aukartus Allani, Harry ja Märdi suhtes. „Ükskord pidin kellegi poolt midagi Allanile üle andma. Ma kohe kartsin kohtuda ning ma ajasin Harry ja Allani lausa segamini," räägib ta, naeratus näol, ning lisab, et isiklik kokkupuude tekkis mõni aeg hiljem.
1992. aastal avati Piiblikool, mida juhtis kümme esimest aastat Harry Leesment. Inimesed, kes lõpetasid kooli, läksid ja rajasid kogudusi või olid juba koguduste rajamise juures ning tulid selleks tegevuseks tarkust saama. Ka Ago Lilleorg oli üks esimese lennu õpilasi. Pärast kooli lõppu kutsus Allan ta enda abiks. Sellel hetkel tundus see mõte isegi nii võõras, et Ago läks Allanile ei ütlema, ta ei tundnud end „nende meeste" kõrval kellenagi. Kuid ei-st sai jaa. Enne kui Agost piiskop sai, jõudis ta veel kümme aastat olla sõjaväe kaplan. Kogemust olla osa struktuurist ja suurest organisatsioonist hindab Ago väga ning see aitab tal täna kindlasti paremini kirikut juhtida.
Vaadates veel tagasi eilsele, on fenomenaalne, et Jumal kutsus Allani Rootsist, Harry Austraaliast ja Märdi Kanadast ning pani nad meeskonnana tööle. Andes esimesele Tallinna koguduse ja kogu EKNK juhi rolli, Harryle juba räägitud Piiblikooli juhtimise rolli ning Märdile üle-eestilise koguduste rajaja, innustaja ja toetaja rolli. Võib-olla oli see ka teisiti, kuid kõrvalt ja tagantjärele vähemalt tundub, et see kõik sujus tõrgeteta ja isegi ilma inimliku pingutamiseta – need kolm meest täiendasid oma andidega üksteist. Muidugi oli seal palju tööd ja isegi kohatist ületöötamist, kuid Jumala Vaim juhtis ja valmistas teed ning seeläbi möödusid aastad, kuni Allan Lauri šokeerivalt kiire varajase lahkumiseni, linnulennult. Allanil oli siit ilmast lahkudes vaid kolm nädalat asjade korraldamiseks; tema sooviks oli anda Agole üle kirik, Raadio7 ja Tallinna Toompea Kogudus. Harry oli vahepeal asunud tagasi elama Austraaliasse. Märt rajas Lootuse Küla ja tegutseb seal ning osaleb senini EKNK juhtimises.
Täna
EKNK on uhke ja tänulik oma ajaloo üle, seal on nii palju, millest õppida. Samas ollakse Ago sõnul faasis, kus mõtestatakse paljusid asju uuesti. „See, mis toimis eile, ei pruugi töötada enam täna. Kui kakskümmend aastat tagasi oli tänavaevangelismi aeg, siis täna tajume pigem edasiliikumise suunana teenida ühiskonna valupunktides ning pakutava armastuse läbi kuulutada Jeesust. Vajadustepõhine teenimine, selle kaudu inimeste elude puudutamine. Meie ees on küsimused: kuidas jõuda inimesteni? kuidas kuulutada?"
Kirik on ühiskonna osa ja toimuvate protsesside sees, mitte väljaspool. Kiriku kasv ja olemise vajadus on tugevalt seotud sotsiaalsete protsessidega ühiskonnas. Kui 90ndate märksõnaks oli avatus ja avanemine kõige uue suhtes ning Eestis toimuvad pöördelised protsessid muutsid inimeste elud ebakindlaks ja seeläbi oldi vaimulikule toele avatud, siis täna on inimestel tuge vähem vaja. Asjad ja heaolu on täna inimeste jumalaks. Selle kõige tõttu on ka kiriku roll ja enda kuuldavaks tegemine muutunud.
Ago kiidab tänast toimivat EKNK koolitussüsteemi: piiblikool, diakonite kool ja pastorite kool. Siin saavad abi ja koolitust tänased ja homsed tegijad, samuti leiavad nad endale mõttekaaslasi ning toetajaid. Täna võime näha, et omamoodi märkamatult on pastorite hulgas toimunud ka põlvkonna vahetus. Seda paljus ka koolitussüsteemi toel, kuigi ega komisjone ja reglemente üleliia oluliseks ka tõsta ei saa, ikka inimene ise on pastor. Meie elu vili on see, mis kellestki pastori või lihtsalt jüngri teeb. Nii võibki vahel olla, et elu on pannud uue pastori juba paika ning kool ja ordineerimine tulevad hiljem järele.
Samuti peab ta heaks eeskujuks Lootuse Küla, kus teenitakse kriisis olevaid ühiskonnaliikmeid ning seeläbi kuulutatakse tegudega. Selliseid näiteid on EKNK-l veel – Kuressaares pakutakse lastele pärast kooli järeleaitamist ning Lihulas on perekeskus, kus saavad abi nii lapsed kui ka vanemad. Fenomenaalseks võib pidada nelipühi kiriku kurtide tööd, mis on liialdamata kasvanud ülemaailmseks liikumiseks. Samuti peab ta tugevaks välismisjonitööd. Seda nimistut võib jätkata kaua...
Täna on EKNK-s tegutsevaid pastoreid 30 ning kogudusi 32, mis tegutsevad kuues praostkonnas.
Homme
Suund homsesse on Ago sõnul sisemisjon. Ta näeb vajadust vaadata tõsiselt üle töö kogudustes ja koguduste juhtidega, kuidas neid toetada ja aidata kaasa nende kasvule. Kogudused ise on võti homsesse, et kirik tervikuna võiks edasi minna. Koguduse tugevus tuleneb liikmete tugevusest. Liikmete tugevus tuleneb juhtide tugevusest ja nende tugevus omakorda piirkondlike juhtide tugevusest.
Tänapäeva ühiskonnas on kirikujuhtidel uued väljakutsed. Kui kakssada aastat tagasi oli pastor pigem jutlustaja ja kantslist tõe kuulutaja, siis täna peab ta lisaks olema ehitusspetsialist, hingehoidja, autojuht, IT-mees, lastetöö-noortetöö suunaja jne ning kõige selle ees veel kogu suure pildi nägija. Väljakutse teeb suuremaks veel see, et need ja paljud rollid vahelduvad päeva jooksul mitmeid kordi ning juba rollivahetus ise kurnab inimest.
Pastoril peab olema terviklik pilt oma piirkonnast ning visioon, kuhu kogudust tervikuna ja osadena suunata. Vahel aitab oma küla suurt pilti näha naaberkülas käik, vahel välismaa väisamine õppimise või konverentsi eesmärgil.
Samas ei näe piiskop võimalust nn üle juhtida ja suunata. Igal kogudusel peab ikka olema oma nägu ja sisemusest välja kasvanud olemus, vabadus olla tema ise. Õpetades tuleb julgustada inimesi minema välja, et teha midagi praktilist koos Jeesusega Jeesuse heaks. Igal elu hetkel ja eri kohtades võivad need tegutsemised olla väga erinevad. „Me ei ole kutsutud elama enesele ja Jumal-õnnista-mind stiilis!"
Kümne aasta pärast
Jumal teab, kus me siis oleme ja olema peame. Ago võib siis olla näiteks kas Soomes või Brüsselis väljarännanud eestlastele karjaseks, kuidagi südames on tal need eestlased, kes on õnne otsimas kodust eemal. Üksi ja üksikutena. Või kusagil mujal Jumalariiki üles ehitamas. „Olen avatud edasi minema, nii kuidas Jumal seda tahab ja kui Jumal seda tahab. Tema varustab ja juhib, senikaua kui me teeme tema tahet. Kui valime oma tee, peame vastutama ka ise, kui usaldame Jumalat, siis vastutab tema meie varustatuse eest", lõpetab Ago meie vestluse siiras jumalakartuses.
