Me oleme teinud, mis meie kohus oli teha

Oktoober 2019 05 ermoj
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Jüngrid palusid kord Jeesust, et ta kasvataks nende usku, arvates ilmselt, et see jääb allapoole taset, mida õpetaja ja ka nemad ise ootavad. Vahest lootsid nad mõnd üleloomulikku muudatust, n-ö usu-arvutiprogrammi uuendust, Jumala usaldamise kohest juurdekasvu?
Kuid Jeesus nagu ei täitnud seda palvet. Ta rääkis hoopis sinepiivakese elujõust ja lisas tähendamissõna, mis lõpeb üllatava kokkuvõttega: „...kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased“ (Lk 17:10).
Ka meie tahaksime meeleldi tunnistada vägevatest usukogemustest ja näidata ette erilisi usutegusid. Aga Jeesus soovib, et me vaataksime Jumalale ja käiksime tema teedel. Seal pole esmatähtis usu mastaap, vaid olemus. Meilt ei oodata niivõrd usu suurust, küll aga usku suurde Jumalasse.

Meilt ei oodata niivõrd usu suurust, küll aga usku suurde Jumalasse.

Piibli kirjutamise ajal olid olud teised. Siis oli majandus mõeldamatu sulasteta, kelle käsi ei käinud alati nii halvasti, kui meile ehk ajalootunnis õpetati. Sulane kuulus küll peremehele. Tal oli õigus söögile-joogile, eluasemele ja puhkusele. Kuid ta pidi ära tegema oma töö. Toimetustest puudust ei olnud ja kui üks asi sai valmis, tuli järgmine.
Selles tähendamissõnas soovitati neile enesehinnangut: „oleme tühised sulased“. Tollases aramea kõnekeeles oleks lähedane vaste „me oleme jõude“, n-ö tühikäigul. Sulane, kes kannab ette, et üks asi sai tehtud ja ta on valmis uueks, pälvib usalduse. Ta võib peagi saada järgmise ja suurema ülesande – nii inimene kasvab ja areneb.
Firmajuht ei pea töömeest hommikul tänama, et too on kohale ilmunud ja tahaks midagi teha. Ta ei pea ka igal õhtul kiidukõnet pidama, et nüüd sai midagi ära tehtud ega ole niisama aega teenitud. Töömees ei pea ka ennast kiitma, et tema käis täna tööl ja tegi isegi seda, mis ta kohus on. Need on loomulikud asjad.
Jeesus ütleb, et see, mis on selge argielus, peaks olema ka selge suhtes Jumalasse. Jumal on meid loonud ja varustanud, Jeesuses Kristuses meid lunastanud, kutsunud ja andnud meile ülesanded. Me kuulume temale.
Kandkem argipäeva iseenesestmõistetavus üle oma usuelule: vaadakem sinepiivakest – see ei halise oma väiksusega, vaid laseb end mulda heita ja lihtsalt kasvab suureks nagu puu. Me ei pea eriliselt vagaks ja religioosseks muutuma. Vaadakem avatud silmadega kodus, tööl ja koguduses, mis on vaja teha, ja tehkem. Kristlased pole veel ära teinud kõike, mis neile on õpetatud ja ülesandeks antud: kõik rahvad ei ole veel jüngriteks tehtud. Meie osaks peab Jeesus loomulikult ainsa Jumala austamist, tema käskude pidamist ja Issanda taastuleku ootamist!