Andke mulle andeks, sest ma ei teadnud, mida ma tegin! II. osa

02/2014 20 riigikohus-1
Minu esimene kiri Jumalale ja kõigile usklikele
Algus eelmises Teekäijas

Eelmises Teekäija numbris alustas eluaegne vang Romeo Kalda ülestunnistust 20 aastat tagasi toime pandud kuriteo eest, millest seni ei teadnud keegi. Ta ründas koos kaaslasega noortekogunemist Pääsküla palvemajas. „Jumal on palunud mul see avalikuks teha, et kõik teaksid: Jumala ees ei jää miski varjatuks. Mees, kes oli pimeduses, on täna valguses ja palub andestust," pöördus Romeo Kalda kõigi kannatanute poole.

Jumal kutsub ka kurjategijat, olgu patukoorem kui suur tahes.

Firmakontor osutub Pääsküla palvemajaks

Järgmisel päeval sõitsime Vasja ja Toomasega Tallinnas Pääskülla röövima Suvila 37 maja, mida pidasime firmakontoriks. Toomas ja Vasja võtsid enne rasket tööd viina, nagu ikka. Päev oli rahulik. Lumi ei olnud veel sulanud. Kui Suvila tänavale jõudsime, oli see tühi. Kell võis olla 11-12 vahel, kui väljusime autost. Vasja jättis selle kõrvaltänavale ja jäi meid ootama.

Liikusime maja poole: see oli nurgapealne suur ja uhke maja. Seljas olid meil laigulised vormid ja rohelised joped, taskus maskid. Sisenesime jalgväravast ja andsime uksekella. Ootasime, maskid peas, Toomasel käes TT-püstol, minul jope all Kalašnikov, salves 30 padrunit, lisasalves veel 30.

Seda on jube ette kujutada, et seisime vaikses kohas 19. märtsil 1994, käes lahingurelvad, mis on mõeldud ja tehtud inimeste hävitamiseks! Selliste automaatrelvadega, kus kaks salve on omavahel kokku teibitud, peeti sõdu. Mina aga seisin Oleviste koguduse Pääsküla misjonimaja ukse taga. Sel hetkel me ei teadnud, et see on palvemaja, kus kogunevad kristlased, et teenida usus ja anda au elavale Jumalale.

Kirjutamata seaduste järgi kirikuid ei röövita, aga meie tegime seda.

Uks avati. Tormasime vene keeles karjudes sisse, Toomas ees ja mina järel. Toomas peksis ust avama tulnud naist püstoliga pähe. Tüdruk palus, et teda ei löödaks: ta teeb, mis palutakse. Need palved olid kurtidele kõrvadele. Liikusime teisele korrusele, kus oli ees üks poiss. Nõudsime raha. Raha me sealt ei saanud. Toomas lõi veel mitu korda toas olnud poissi püstolipäraga pähe ja kehasse. Muutusime närviliseks ja agressiivsemaks, kuna me raha ei leidnud.

Küsisin, kas majas on veel kedagi. Vastati, et alumisel korrusel on parajasti käimas teenistus. Me ei pööranud sõnale teenistus tähelepanu ja suundusime Toomasega alla. Lõin jalaga uksed lahti ja astusime sisse.

Nägin kohe puust risti. Enam ei mäleta, kas see rist oli seina või kõnepuldi peal. Jäin tardunult seisma ja ei uskunud oma silmi – see oli šokk. Olin segaduses: See ei või olla kirik! Midagi on väga valesti läinud. Kõik toimus sekundi jooksul. Siis nägin saalis pinkidel istumas noori ja nende ees seismas rahuliku moega meest, kes lihtsalt vaatas meid.

Noorte usklike hirmuks automaadivalang lakke

Toomas karjus vene keeles: Raha siia! Mulle tundus, et noored ei võtnud meid tõsiselt. Keegi vist ütles, et mis nalja nüüd siis tehakse. Toomas muutus närviliseks ja asus noortele kallale, kuna keegi ei reageerinud meie käsklusele. Ma enam ei mäleta, kas Toomas tulistas püstolist ise esimese lasu. Kartsin, et asi võib meil kontrolli alt väljuda ja inimesed surma saada. Et hirmu ja reaalsust lisada, lasin automaadist valangu lakke. Valang oli vali – tundus, et selle heli käristas lõhki kogu palvesaali õhu molekulid.

Laskude heli kostis kajana üle kogu palvemaja ja mööda tänavat edasi. Vasjal oli autouks lahti. Ta sattus ärevusse ja aimas halba. Endise sõjaväelasena ta teadis, et röövidel ma kunagi Kalašnikovi käiku ei lasknud. Piisas Toomase TT-püstolist tulistatud ühest lasust. Vasja mõtles, et midagi läks valesti: et keegi röövitavatest hakkas kangelast mängima ja ma olen kellegi valanguga maha lasknud.

Palvemaja saalis arenesid sündmused edasi. Toomas oli närvis, vehkis püstoliga ja tulistas põrandasse. Ta läks kallale esimestes ridades istuvatele noortele, vihastas, et teda ei kardetud ega visatud raha põrandale, nagu oli kästud. Viin tegi Toomase peas ka oma tööd. Peale minu poolt lastud automaadivalangut muutus kõik. Inimesed hakkasid raha põrandale viskama. Paljud karjusid, osad nutsid, mõned värisesid üle keha. Kaks noort tüdrukut viskusid saali nurka ja panid pead käte vahele.

Toomas toimetas ridade vahel ja korjas põrandalt raha kokku. Ise vaatasin kööki, mis oli saaliga ühenduses. Ajasin sealt suurde saali ühe naise. Mingi hetk ütlesin Toomasele, et jookseme välja. Jooksime auto poole.

Tõmbasin maski maha ja tundsin, et see oli higist läbimärg. Väljas värske õhu käes tundsin kergendust, kuid südamel oli valus. Mul oli piinlik, et olin saanud hakkama sellise häbiväärse teoga. Kuid enam ei olnud midagi parata. Istusime autosse. Vasja ei saanud autot käima. Tekkis paanika. Kuid siis auto käivitus ja Vasja andis gaasi nii, et võttis auto jäisel teel vibama. Mida kaugemale me palvemajast sõitsime, seda kergem hakkas.

Kõigest 2000 krooni saagiks

Kui olime autosse istunud, küsis Vasja, mis meil seal juhtus? Vastasin, et me röövisime just kirikut. „Misasja," ütles Vasja ja vaatas mulle otsa. Vastasin, et mida sa mind passid sellise näoga. Kust mina teadsin, et see on kirik. Ma samuti sain alles majas teada, kui nägin palvesaalis suurt puidust risti. Kuid siis oli juba hilja. Vasja küsis: „Ega te, hullud, kedagi maha ei lasknud?" Ütlesin, et tänu Jumalale, ei lasknud. Siis nägin, kuidas Vasja lõi vene õigeusu kombe kohaselt risti ette.

Vasja jäi vaikseks ja keskendus sõidule. Vaatasin peeglisse ja nägin, kuidas Toomas tagaistmel röövitud raha kokku luges: „Raisk, 2000 krooni kõigest. Vot sulle sadat tonni! Meil läks selle röövi ettevalmistamisele ka rohkem raha."

Jõudnud Kadriorgu, küsiti minult, miks ma seal valangu lasin. Vastasin, et ma ei tea: Mulle tundus, nagu keegi võõras vajutas minu eest ise päästikule. Vasja vastas, et me kõik teame, et kirjutamata seaduste järgi kirikuid ei röövita, aga meie tegime seda. Toomas lisas, et sellel majal ei olnud ju risti torni otsas ega kupleid. Toomas rääkis veel, et palvemaja teisel korrusel kiskus ta telefonijuhtmed seinast välja, et põgenemisel oleks meil edumaa.

See oli kohutav päev meie jõugule. Sellest me enam omavahel ei rääkinud. Püüdsime selle unustada.

Vasja saab tulevahetuses surma

10. aprillil 1994 sõitsime Pärnusse Vasjale külla. Ta oli meile valmis vaadanud ühe firma, mille järgmisel ööl tühjaks varastasime. Sõitsime pärast seda neljakesi Vasja poole, kui politsei meie auto peatas. Jõudsin relva autosse ära peita. Auto läbivaatamisel leiti näomaskid, kuid püstolit mitte. Meid paigutati arestikambrisse kuni hommikuni.

Hommikul saadi teada sissemurdmisest firmasse, mille olime paljaks riisunud. Kuna Vasja oli kohalik, võtsid kolm politseinikku ta kaasa, et tema korteris läbiotsimist teha. Vasja oli käeraudadega ühest käest politseiniku külge aheldatud.

Läbiotsimise käigus palus Vasja, et tal lubataks vabatahtlikult välja anda väidetavalt varastatud ehted. Vasja avas magamistoas kapiukse, pistis käe linade vahele ja tõmbas välja TT-püstoli. Ta tulistas politseinikku, teise lasu ajal andis püstol tõrke. Elutoas olev politseinik kasutas juhuse ära ja avas teenistusrelvast tule Vasja pihta. Vasja suri teadvusele tulemata.

Mind Oleviste koguduse misjonimaja röövimises süüdi ei tunnistatud. Minu osalust selles kuriteos ei teadnud keegi. Toomas mõisteti süüdi eri röövide eest, sh palvemaja röövi eest. Kohus määras talle 10 aastat vanglat. Väinole määrati 4,8 aastat vanglat. Minule 11 aastat vanglat röövimiste ja tapmise eest.

Kohtuotsuses seisab, et 19. märtsil 1994 röövis Toomas koos tuvastamata isikuga Tallinnas Suvila 37 Oleviste koguduse Pääsküla misjonimajast püstoli ja automaadiga tulistades koguduse 14 liikmelt raha, summas 6 kuni 397 krooni, kokku 2100 krooni.

Praeguseni on meie jõugust elus Toomas ja mina. Väino suri minu andmetel 2011. aastal. Vasja ja Urmas tapeti 1994. aastal.

Jumala vastuvõtmine tõi ellu muutused

2007. aastal otsustasin oma elu muuta. Võtsin elava Jumala oma südamesse vastu. Hakkasin järjest kuritegusid palves Jumalale üles tunnistama – ning Jumal on mulle andestanud. Jumal on Armastuse Jumal, kes armastab iga inimest piiritult läbi oma ainusündinud poja Jeesuse Kristuse. „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu" (Jh 3:16).

Täna, olles 40 aastat vana ja kandes eluaegset vabadusekaotust mõrva, tapmise, röövimiste, varguste ja kümnete muude kuritegude eest, olen kogenud Jumala puudutust ning asunud Jumalaga vestlusse oma palvetes. Olen palunud Jumalalt andestust ja mulle on andeks antud. Minu teod on olnud väga kurjad ja ma armastasin pimedust enam kui valgust.

„Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas" (Jh 3:20–21).

2013. aastal õhtul palves olles tuli mulle selge sõnum Jumalalt, et ma peaksin üles leidma need usklikud, kes 20 aastat tagasi minu kurjuse pärast kannatasid, ja neilt andeks paluma, et nad saaksid teada, et Jumala teod on imelised. Mees, kes on teinud kurja teiste vastu, palub andestust.
Mäletan, et ütlesin: „Väga hea, kallis Jumal, aga kuidas ma need usklikud üles leian? Minu nime kuulmine toob võib-olla paljudele jälle kannatusi, sest ma kisun vanad haavad lahti?"

Jumal andis mulle mõttesse Viru vangla vanemkaplani Paul Gilli nime. Mõtlesin, et tema küll ei ole kuulnud nendest sündmustest – tema vist ei saa kuidagi mind aidata. Kohtusin Pauliga, rääkisime vaimulikel teemadel. Äkki tuletas Jumal mu peas meelde, et küsiksin midagi. Tõrjusin selle mõtte eemale kui uitmõtte.

Siis äkki öeldi mu suust: „Paul, kas sa tead Tallinnas Pääsküla misjonimaja?" Vanemkaplan vastas, et teab küll ja on seal isegi käinud. Küsisin, kas ta on kuulnud sellest röövist, mis seal kunagi toime pandi? Jälle oli vastus jaatav. Vanemkaplan ütles, et teab ka neid inimesi ja pastorit, kes röövi läbi elasid.

Jäin vait ega suutnud uskuda, kui lihtne on Jumalal kõike korraldada. Mina pidin vaid soovi avaldama ja juhtumisi oli vanemkaplan kõigega kursis. Rääkisin siis Paulile kogu loo ära. Teatasin, et soovin saata neile usklikele sõnumi, et mina olin see, kes neile kurja tegi.

Andke mulle andeks!

Täna palun neilt kõigilt, et nad mulle andestaksid. Seesama Jumal, keda nad 20 aastat tagasi juba teenisid ja ülistasid, on ka mind puudutanud, avanud mu silmad ja öelnud, et ta on Armastuse Jumal ja Andeksandja Jumal. Tänaseks on Paul minu andestuse palved edastanud pastorile ja kolmele naisele, kes on mulle andeks andnud.

Olin 20 aastat tagasi üks kurjemaid ja ohtlikumaid kurjategijaid, kes hakkas vastu oma Loojale. Teadsin hästi, et iga kurja teoga tegin kurja Jumala ja iseenda vastu. Alati, kui ma mõne kuriteo sooritasin, oli minu sees hääl, mis ütles, et ma olen haiget teinud. Vaatamata sellele, et keegi inimestest ju ei kuulnud mu südamehäält, mis mind noomis ja palus mul mitte teha kurja, tundsin tegelikult häbi ja hingevalu. Alati hakkasin vastu oma südamehäälele, mis ju tegelikult oli Jumala hääl.

Olles kümneid aastaid vanglas olnud, olen uurinud mõrvaritelt, kas ka neil on olnud mingi sisemine tunne, hääl või teadmine, mis neile peale kurja tegemist on öelnud, et see on vale. Vastus on olnud: Jah! Paljud summutavad seda Jumala häält alkoholi ja uimastitega. Kuid vanglas tulevad pildid kuritegudest meie unenägudesse ja päeva jooksul mõtetesse.

Ma tahan sellega öelda, et Jumal on kannatlik. Ta ei jäta kutsumata ühtegi kurjategijat, olgu patukoorem kui suur tahes. Jeesus Kristus on uks, mille läbi me saame tulla tagasi koju armastuse ja valguse juurde. Meid on loonud Armastuse ja Valguse Jumal, ja mitte Pimeduse Vürst, kes on eksitaja.
Lõpetan oma loo kirjakohtadega iseendale (Ef 4:22jj põhjal).

• Mul tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes on laostunud petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses.

• Ma pean jätma vale ja rääkima tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed.

• Kui ma vihastun, siis ärgu ma tehku pattu! Ärgu päike loojugu minu vihastumise üle!

• Ärgu ma andku maad kuradile!

• Ma olen varastanud, röövinud ja tapnud. Ärgu ma enam tehku seda, selle asemel tehku ma tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et mul oleks jagada sellele, kellel on puudus.

• Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu minu suust, vaid rääkigu ma ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu.

• Ärgu ma kurvastagu Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud mind ja meid kõiki oma pitseriga lunastuspäevani!

• Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu minust kaugele eemale koos kogu kurjusega.

• Olgem üksteise vastu lahked, halastajad,
andestagem üksteisele, nii nagu ka Jumal on meile andestanud Kristuses.

Rahu ja õnnistust teile!

Romeo Kalda
19.–22. detsember 2013