Ruth päästis minu elu

04/2015 22 ruthi pilt
Jutustab Aili-Maire Hain
Fotod: erakogu

Ruth oli oma lesest ema ainuke tütar. Ta oli rõõmus, särav kristlik tütarlaps. Tema ema oli Pärnus kooliõpetaja. Ruthi hinneteks olid keskkooli lõpuni ainult viied. Ta astus ülikooli ja sai hea õppeedukuse eest kõrgendatud stipendiumi.

Ikka enam ja enam tundus mulle, et tal on õigus: Jumalat EI OLEGI.

Noor ateist

Mina kasvasin mitmendat põlvkonda kristlikus kodus. Olles 10-aastane, andsin oma elu Kristusele.

Kui olin saanud 12-aastaseks, tuli meile elama maalt pärit noormees Heino, kes õppis keskkoolis ja suhtus minusse hoolitsevalt nagu oma nooremasse õesse. Heino huvitus, kas ma usun kindlalt Jumala olemasolusse. Vastasin jaatavalt. Minu vanemad, nii kui ka vanavanemad, olid ju targad ja haritud, uskusid, miks pidin siis mina kahtlema?

Ükskord võttis Heino ette vestluse astrofüüsikast ja püüdis mulle „teaduslikult" selgitada, et Loojat ei ole vaja. Kõik on tekkinud ja arenenud iseenesest ja Jumal on vaid müüt. Ma kuulasin teda hoolega, ikka enam ja enam tundus mulle, et tal on õigus: Jumalat EI OLEGI. Ma olin sügavalt pettunud ja hakkasin valusasti nutma. Kõik mu kristlastest kaaslased ja targad haritud pastorid uskusid Jumala olemasolu ja nüüd siis selgub, et nad eksivad! Kas siis mina, nendega võrreldes väike ja rumal, peaksin nüüd hakkama tõe eest seisma ja nende vastu võitlema? Nad on ju kõik nii head, miks peaksin neile halba tegema? 21 14a ailimaire

Samas mõtlesin, et ma PEAN tõe eest seisma! Hakkasin lugema ateistlikku kirjandust ja üliõpilastele mõeldud õpikuidki. 13-aastasena olin suvel Tallinnas tädi perekonnal külas. Ükskord tuli ema sinna ja nägi mind paksu raamatut huviga lugemas. „Mida sa loed?" küsis ta ja vaatas raamatusse. See oli dialektilise materialismi õpik. Ema ütles: „Arvasin, et sa loed armastusromaani." Ma vastasin: „Ah, need on nii igavad ja lääged, armastuslood mind ei huvita." Kavatsesin astuda ka kommunistlikuks nooreks, ehkki teadsin, et sellega kurvastan oma lähedasi. Kristlastena armastasid nad meie Eestimaad, aga ei arvanud, et nõukogude valitsemiskord oleks õiglane, vaid nägid, et Eesti on okupeeritud.

Ateismihuvi ei teinud mind õnnelikuks. Samal suvel kirjutasin Tallinnas kurva luuletuse, ehkki mul oli arvukalt sõpru ega olnud justkui kurbuseks põhjust.

Nii vaikselt leebe on juulikuu õhtu.
Nii vaikne on kaskede salu.
Hämarusse kaob kõik valguses nähtu,
kuid hinge asub tume valu.

Ah, miks mu elus kõik teisiti on
kui unelmate ilmas!
Miks iial mu juures ei seisatu õnn,
pidades teisi vaid silmas?

Kas tõesti kogu elu ma
pean olema saamatu, väike?
Miks mina ei või omada
teiste helgeid elukäike?

Nii vaikselt leebe on juulikuu õhtu.
Nii vaikne on kaskede salu.
Hämarusse kaob tütarlaps seisatanu,
hinges tume ja piinav valu.

Issanda tööriistad

Ruth heideti usu pärast ülikoolist välja. Oma Uues Testamendis oli ta tindiga tõmmanud alla tõotuse: „olen valmis... surema Issanda Jeesuse nime pärast" (Ap 21:13). Mina ei olnud oma ateistlikust maailmavaatest mitte kellelegi rääkinud. Sõbratar jutustas mulle hiljem, Ruth oli talle ütelnud, et Ailil (minul) on suur mure, probleem. Sõbratar vastas Ruthile: „Mis mure, ta ju nii lõbus!"

Nähtavasti oli Jeesus talle minu seisukohti avaldanud ja palunud teda mind ateismist vabastada. Tema, tark 22-aastane neiu, oleks särava usklikuna selle ülesandega hästi toime tulnud, kui oleksin vaid talle end avanud. Ta pööras nüüd mulle suurt tähelepanu ja hoolitses minu eest. Kui olin nädala kuskil maal, sõitis ta sinnagi ja vestles elu põhitõdedest. Kord tuli ta mulle koju ja nähes minu sokkides auke, palus lõnga ja niiti, et mitte istuda kasutult, vaid teha midagi praktilist minu heaks. Ta nõeluski väga korralikult mu sokkides augud kinni.

Ükskord kavandasid meie koguduse arvukad noored sõitu Suigu kogudusse, kuhu oli tulemas Tallinnast teoloog ja pastor Osvald Tärk. Selleks sõiduks tuli end registreerida. Mina ei hoolinud Suiku sõidust ega registreerunud. Kui läksin veoauto juurde teistele head teed soovima, tuli Ruth autost maha ja palus minul tema asemel sõita. Ruth palus mind pisarsilmi, et sõidaksin. Sõitsingi, ehkki ei mõistnud, miks ta oma koha mulle andis. Jumalateenistus oli eriline, vend Tärk rääkis sütitavalt. Tundsin Jeesuse lähedalolu. Tagasi sõites laulsid noored ka minu varasemat lemmiklaulu: „Säravaim täht, mu koidutäht ju Sa, mind juhata! Tee on nii võõras, öö sees eksin ma, mind juhata!" Jeesus rääkis minu vastu, ent ilmselt hoidis Lutsifer mind tugevasti oma haardes.

Meenub kord, kui kodus pakkus vanaema meile, kolmele lapsele, eelnevalt tema poolt lehtedele kirjutatud piiblisalme. Valisin ka mõned salmid. Vanaema ütles: „Aili, kuidas küll Jeesus sind armastab ja kutsub!" – „Oh, mis!" mõtlesin mina.

Hoiatavad unenäod 23 ailimaire ylikool

Ühel ööl nägin erilist und. Sõitsime mootorratastel koos isaga teise maailma, Ameerikasse, mõtlesin. Lõpuks jõudsime värava juurde, mis sinna viis. Mina olin isast eespool ja püüdsin siseneda. Väravas seisis pikas valges rüüs Ruth, väljasirutatud kätega, ja takistas sisenemist. Ma tõukasin teda jõuga eest ära. Ta kukkus maha nii, et ma ei saanud üle tema siseneda. Kummardasin ja avastasin, et ta oli SURNUD! See oli unes, tegelikult ta elas siis veel.

Ahastuses hulkusin ringi. Nägin kauguses helerohelisel murul pikkades valgetes rüüdes inimesi. „Mina ei saa mitte kunagi nende juurde minna," mõtlesin kurvalt. Siis oleks unes nagu aastad möödunud ja ma olin juba noor täiskasvanu. Ma viibisin telgikoosolekul, mind juhatati ette, et tunnistaksin Jumalast. Vaatasin sealt suurele rahvahulgale ja mõtlesin: „Nad usuvad mind, kuid ma olen ju teeskleja, kui nad vaid teaksid, et olen ühe inimese surmas süüdi!" Korraga näen, et vahekäigust tuleb Ruth, mingi raamat käes. Jooksin tema juurde: „Ruth, kuidas sa elad, ma ju tapsin sinu!" – „Ei, sa ju näed, et ma elan. Võta see raamat ja loe, mis sa pead tegema." Sellega unenägu lõppes. Seejärel ärkasin. Ütlesin isale: „Ma nägin unes mingit jama." Aga see oli väga tõsine HOIATUS. Jumal alati hoiatab eelnevalt.

Vastasin külmalt: „Minu südame uks jääb suletuks, seda ei ava ma mitte kellelegi."

Traagiline suvepäev

Olin aias marju korjamas, ilm oli päikseline. Ruth tuli minu juurde ja kutsus mind Pärnu mereranda. Suvel käisin seal koos õe ja vennaga pea iga päev. Suplesime meres, kuna ujuda ma ei osanud. Seekord tunnetasin mingit vastumeelsust. „Ei, täna ma ei tuleks!" – „Palun, palun tule!" Läksime Ruthiga pikki kaskede alleed ranna poole. Mul oli tunne, nagu ümbritseks mind suur armastus. Ma ei vaadanud üles, lihtsalt oli tunne, nagu oleksid kaskede oksad kummardunud alla mind embama. Kõndisime vaikides. Ilmselt oli Ruth otsustanud mind avada, et jagaksin temaga kõike. „Palun räägi, Aili, mis on sinu südames!" Vastasin külmalt: „Minu südame uks jääb suletuks, seda ei ava ma mitte kellelegi." Olingi harjunud rohkem teisi kuulama, hoidusin endast rääkimast. Korraga tundus, et kõik muutus külmaks. Päike sillerdas edasi, ent kõik oli ilma armastuseta, kalk. Kaseoksadki oleksid nagu eemaldunud minust... Jõudsime randa, seal kohtas Ruth ühte endist kursusekaaslast. Too ei olnud kristlane. Läksime merre suplema. Korraga tõusid suured ja kõrged lained. Need tõusid üle minu pea. Ruth hõikas kõvasti appi, keegi ei tulnud. Ma olin vee all. Kogu elu möödus kiiresti mu silme eest. „Nii lühike ja ongi lõpp!" mõtlesin. Ateist olin isegi seal, vee all. Võtsin korraks sellel mittekristlasest sportlikul neiul käest kinni. Ta lõi mind kõvasti jalaga kõhtu. Siis tuli Ruth ja võttis minust kinni. „Ära karda, mina sind lahti ei lase!" Ei mina ega vist teisedki sõbrad-tuttavad teadnud, et Ruthi süda oli nõrk.

Mõned päevad hiljem nägi mind üks võõras naine, embas mind ja jutustas järgnevat. Sellel ajal, kui meie olime merel hädas, oli tema sugulane, minuvanune poiss, Ülejõel jõe ääres kahe kaaslasega hullamas. Korraga ütles see poiss: „Me peame kiiresti võtma onu paadi ja sõudma Pärnu mereranda!" – "Miks?" – "Ei tea, aga peame!" Onu oli kodust ära, paadikuur oli aga lukus. „Ruttu! Lõhume luku ja võtame paadi!" Nii nad siis kiirustasid, teadmata miks ja kuhu täpselt. Kui nad saabusid ja nägid mind vees siplemas ja minu taga mind lükkavat tütarlast, tulid nad meie juurde. Ruth lükkas mind niikaua, kuni sain paadi äärest kinni, siis lasi ta mind lahti ja vajus ise vee alla. Poisid tahtsid mind paati tõsta, aga mina palusin neid, et nad tõstaksid enne Ruthi. Nad tegidki seda ja viisid Ruthi rannaliivale. Ruthi hakati elustama, ent see ei andnud tulemusi. Meie ümber olid pea kõik mererannas viibijad. Korraga oli ka minu ema seal. Tal oli hakanud kodus süda väga valutama. Nähes nüüd elutut Ruthi, hüüdis ta ahastuses: „Aili, ma ju hoiatasin sind, sa ei kuuletunud ja nüüd on Ruth sinu tõttu hukkunud!" Siis levisid Pärnus tollal 20 000 elaniku hulgas jutud: „Näe, Aili, kelle pärast Ruth hukkus!" Mõned süüdistasid, teistel oli minustki kahju: „Egas ta meelega!"

Hommikul võtsin Ruthi rõivad, et viia need Ruthi emale. Õudusega märkasin, et Ruthi ema, minu õpetaja Heleene juuksed olid lumivalged.

Ruthi matused olid rahvarohked. Kui saabus kodust ärasaatmine, läksin murtult Ruthi kirstu juurde ja puudutasin hetkeks tema kätt. Korraga tundsin, et keegi embab mind selja tagant. See oli Ruthi ema Heleene. „Kuidas te küll suudate?" sosistasin. „Kui ma ei suudaks, ei näeks ma oma Ruthi enam mitte kunagi."

Siis me põlvitasime...

Minu pöördumine

Kord tulin hilja õhtul Ruthi haualt, mind saatis üks noormees, kristlik tudeng Elmar, hiljem eksmatrikuleeriti temagi. Ta küsis, kas olen valmis koos temaga palvetama? See oli esimene kord minu elus, kui tunnistasin kellelegi, et ei suuda uskuda Jumala olemasollu. Ta oli väga üllatunud. „Miks siis?" küsis ta. Esitasin talle oma seisukohti, ent ime küll, minust viis-kuus aastat vanem, täiskasvanud tark noormees ei suutnud mind, 14-aastast tüdrukut, veenda Jumala olemasolus. Oli tunne, nagu oleksin kõndinud täiesti üksi pikas pimedas tunnelis. Ehkki Elmar oli minu kõrval, olin seal tunnelis üksinda. Lükkasin kõik ta väited ümber. Lõpuks ütles ta kurvalt: „Ma ei suuda sind veenda, olen küll teadusliku ateismi ja dialektilise materialismi kursused läbinud, ent lugesin neid mehaaniliselt, võtmata midagi omaks. Ma loen uuesti ja siis jätkame. Aga mis sa sellest arvad?" küsis ta midagi väga lihtsat, mida, ma enam ei mäletagi. Esimest korda ei osanud ma sellele vastu vaielda. „Jah, sul on õigus," ütlesin. Mulle tundus, et tunneli lõpus süttis üks küünal ja mind valdas lootusekiir.

Saabus järgmine päev, 12. august 1951. See oli juba kuues päev pärast Ruthi traagilist hukkumist. Läksin pastor Jaan Treufeldti juurde ja rääkisin soovist paluda Jeesuselt kõik andeks. Lisasin, et mind valdavad veelgi ateistlikud kahtlused. Kui neist vabanen, tuleksin, et anda end Jeesusele. „Oh, Ailike! Saatan teab, kuidas kedagi kiusata. Need kahtlused võivad veel surivoodilgi üritada sind vallutada. Aga sa ära anna alla, jää ustavaks!" Siis me põlvitasime...

Jutustasin teile selle loo, et te ei lükkaks Jumala kutset tagasi, sest tagajärjed võivad olla tõsised.

Jumal kutsus mind mitu korda armastusega, ent mina lükkasin ta kutsed ära. Kuna Ruth oli andnud tõotuse „Olen valmis surema Issanda Jeesuse pärast", siis Jeesus, võib-olla nuttes, kasutas lõpuks seda tõotust.

Epiloog

Minu järgnev elu koos Kristusega on olnud imeline. Ateistlikke kahtlusi pole mul enam olnud. Kord vahetasime mõtteid ühe bioloogiga, kes nimetas Jumalat müüdiks ja Jeesust pilkavalt Jeebuseks. Ütlesin talle. „Kui ma kord suren ja Jumal ongi müüt, mis ma siis oleksin kaotanud? Olen elanud vastutustundlikult, elu on olnud imeline, huvitav ja elamisväärne. Olen saanud rohkem, palju rohkem, kui väärinuksin. Aga kui sina ükskord sured ja selgub, et Jumal EI OLEGI müüt, mis siis sinust saab?"

21_14a_ailimaire.jpg 14-aastase koolitüdrukuna olin ma ülikooli dialektilise materialismi õpikut uuriv trotslik ateist.

22_ruthi_pilt.jpg Ruthi nõrk süda lakkas tuksumast Pärnu lahe lainetes, kui ta oli minu päästmiseks andnud oma viimase jõu.

23_ailimaire_ylikool.jpg Lõpetasin 1977. aastal Tartu Ülikooli ja ka minu järgnev elu koos Kristusega on olnud imeline.