Kirglik ettevõtja on pidevas liikumises

07-08.2016 18 margon6lvak
Margo Nõlvak, Tartu Risttee kogudus

Olen sündinud ja üles kasvanud Kesk-Eestis, omaaegses edukas näidiskolhoosis Adaveres – 700 elanikuga asulas, mille keskelt läheb läbi Tartu-Tallinn maantee. See pideva liiklusega tee ja tegus põllumajandusel baseeruv asula olid taustaks mu lapsepõlvetegemistele ning ehk ka ajendiks ühele minu omadusele – olla oma eluga pidevas liikumises.

Ma olin oma pere pesamuna, mul on ka vend ja õde. Võin julgelt öelda, et mu lapsepõlv oli õnnelik. Ei suuda ette kujutada, et mu see oleks võinud olla kuidagi parem neil murrangulistel aegadel 80ndate lõpus ja 90ndate alguses, kui isa oli pikal invaliidsuspensionil ja ema abikasvatajaks kohalikus lasteaias. Kuigi meie pere vahetevahel puuduse all kannatas, ei pidanud me kunagi taluma nälga ega külma ja meil jagus piisavalt armastust üksteise vastu.

Ta küsis, miks ma tahan oma äris kõiki neid suuri eesmärke saavutada?

Minu lapsepõlves oli kaks murrangulist hetke. Esiteks leidis mu isa, kellega mul oli lähedane suhe, 90ndate alguses Jeesuse Kristuse kui oma isikliku Päästja. Ta sai peale pikki tõeotsinguid ilmutusliku kutse unenäos. Seejärel sai meie pere Põltsamaa luterliku kiriku aktiivseteks liikmeteks. Paraku oli mu vend selleks ajaks juba pesast välja lennanud ja jäi kristlikust pereosadusest välja.

Teisena tooksin oma lapsepõlvest välja ühe perioodi koolielust. Ma polnud õppimises nii edukas kui mu vend ja õde ning seda võimendas omakorda nõukogude koolisüsteem, kus meie peret ei peetud kuigi „eesrindlikuks”. Ma suutsin küll alati vähemalt miinimumi ära teha ja nii sain enamikus ainetes vähemalt kolme. Kuuendas klassis aga lävisin kaaslastega, kellega sai nurga taga suitsetamas ja vahel veini joomas käia. See mõjutas mu õppimist ja siis sain ka tunnistusele kahe. See sai omamoodi häirekellaks. Alateadlikult, arvatavasti oma isa kristlikule usule toetudes ja tänu pereliikmete tingimusteta hoolimisele, muutsin oma sõpradega läbikäimist ja hakkasin rohkem õppima. Sellest alates olen olnud õppimisega järje peal, ja võiks isegi öelda, et haridusteel läbi lüüa, saades alati tasuta haridust.

1995. aastal läksin Põltsamaa Ühisgümnaasiumi ja 1998. aastal edasi Eesti Põllumajandusülikooli metsandust õppima. Kolmandal kursusel hakkasin ka tööl käima ja seetõttu jõudsin bakalaureuse kraadini nelja aasta asemel kuuega. Ülikooliaastatel kaugenesin usust. Tundsin, et see oli jäänud minu isa usuks. Proovisin küll otsida kontakti kristlastega Tartus, kuid sellest ei kasvanud välja osadust ega isiklikku suhet Jumalaga.
Samal aastal kohtusin Marianniga, kes oli ja on minu elu esimene armastus. Me kolisime kiirelt kokku, hiljem ostsime korteri ja abiellusime 2006. aastal. Ma sain suures korporatsioonis tasuva ja huvitava töökoha, mis andis võimaluse ärilises mõtlemises kiirelt areneda. Järgmised olulised verstapostid olid, kui 2005. aastal lahkus siit ilmast minu isa ja kui 2008. aastal läksin õppima Tartu Ülikooli majandust ja omandasin magistrikraadi. Hakkasin aina aktiivsemalt ettevõtlusega tegelema. 2010. aastal sündis meie perre esimene laps Robin.

Mul on südames, et järgmiseks loodaval ettevõttel oleks lisaks materiaalsele teenusele ja tootele selge kristlik sõnum.

Eluperioodi, mis jäi abiellumise ja esimese lapse sünni vahele, iseloomustasid rohke patustamine ja enesekeskne elu, mis seisnes pidutsemises, alkoholis ja kahjuks ka oma kaasa petmises. Pealtnäha olin edukas oma karjääris, heal elujärjel, kuid samas tundsin, kuis kõik mu elu alustalad hakkavad koost lagunema. Tasapisi tuli oma patu selge tundmine ja teadmine, et hukatusest võib mind päästa mu isa Randari usk. Peale kogu julgust kokku võttes läksin ma 2012. aasta alguses Risttee koguduse teenistusele, sel ajal toimusid need veel Atlantises. Varsti tegime pastor Peebuga päästepalve ning ma tundsin elus esimest korda selgelt, et nüüd olen Jumala laps ja ma asun mingile huvitavale ja samas ka minu jaoks hirmutavale teekonnale.

Viimased neli Kristusega elatud aastat on olnud suurte muutuste aeg. Nii palju on toimunud, et mul on tunne, nagu oleksin juba kaua olnud Jeesuse oma. Ma tahan temas kasvada ja pürgida Jeesuse Kristuse täismehe mõõdu poole ning saada kätte kõik selle, mis tema on just minu jaoks valmis pannud. 19 timberli

Tahan tunda ja täita oma rolli koguduse kui Kristuse ihu ülesehitamises. Igatsen näha oma lähedasi ja kalleid astumas pimedusest valgusse, surmast ellu. Olen veendunud, et iga inimene, olgu ta nii tubli või korralik kui tahes, vajab Jeesuse Kristuse kaudu päästet ja armu Jumalalt. On ju nii, et kui meil on näiteks vaja teha 100 sammu, et pääseda hukatusest ellu, siis meist ka kõige tublimad suudavad teha ehk maksimaalselt 10 sammu ja vähem andekad ning patusemad vaevu 1 sammu. Kuid need puuduvad 90–99 sammu on päästet pakkudes teinud ikka Jeesus. Mina olin väga-väga kadunud, kuid Jumala arm on olnud ülimalt suur, et ta on mind kutsunud ja ma olen saanud tema lapseks. Jumal ei tule kedagi vägisi oma riiki tirima, ta vajab täisõiguslikke lapsi ja sõpru, mitte orje ega roboteid.

Praegu olen ma 36aastane ja seitse aastat olen aktiivselt tegelenud äriga, neist ainult ettevõtjana teenin igapäevast leiba viimased kolm aastat. Olen olnud asutaja või kaasasutaja kuues firmas ja nendest kahega olen praegugi seotud. Mul on olnud ikka kirg olla äriinimene ja algatada mõnd uut ettevõtmist. Mu abikaasa on öelnud, et ma olen projektiinimene. Kui ma sain kristlaseks, siis ta arvas ka minu usu kohta, et see on mu järjekordne projekt. Ma sain selle peale kindlalt öelda, et „see on nüüd eluaegne projekt”.

Ma tunnen kutsumust olla ja jätkata ettevõtjana, elada välja oma usku igapäevases töös. Mul on südames, et järgmiseks loodaval ettevõttel oleks lisaks materiaalsele teenusele ja tootele selge kristlik sõnum. Olen selliseid ettevõtteid näinud USAs. Arvatavasti oleks selline lähenemine meie praeguses ühiskonnas natuke ehmatav, kuid kui Jumal lubab, saab see igatsus teoks ja toob au Jumalale ning levitab Head sõnumit.

Viimasel ajal olen ilmutuslikult aru saanud kahest tõest. Esiteks, kristlastena peab meil olema väga selge arusaam, et meie ei tohi vähimalgi määral toimetada ebaausaid ja ebaeetilisi viise kasutades. Jumal hakkas mulle näitama neid väikseid kompromisse, mis ma oma äris koos partneritega tegin. Ta tahab, et me oleksime absoluutselt ausad. Isegi seal, kus me mõtleme, et kõik teevad nii, mitte keegi ei saa ju teada ning keegi ei saa otseselt kahju ka. Jumal tegutseb pühasid viise kasutades ja teda on vaja lõpuni usaldada, eirates tihtipeale ka selle maailma arusaamasid ja käitumismustreid.

Teine asi, millega Jumal hakkas minu kui ettevõtja südames töötama, oli märksa keerulisem ja sügavam teema. Ta küsis, miks ma tahan oma äris kõiki neid suuri eesmärke saavutada? Mida kauem ja erinevamate nurkade alt see küsimus minus helises, seda enam sain aru, et ma soovisin näidata teistele, kui edukas Mina olen ja kasutada saadud vahendeid Minu materiaalse olukorra kindlustamiseks ning siis seda kõike Ise täiel määral nautida. Need on üsna inimlikud soovid. Küllap tahab ka Jumal, et me oleksime kindlameelsed, julged, ettevõtlikud ja hakkamasaajad ning meil ja meie perel oleks kõike piisavalt. Nüüd saan aru, et minu fookus oli tugevalt Minu oma kuningriigi ülesehitamisel, milles läks vaja Jumala abi. Jumal soovib meile anda kõike piisavalt ja heldesti, kuid ta armastab meid nii väga, et ei anna meile midagi, mis saab meie hingele hukatuseks või mis toob meile asjatut valu.

Õpin iga päev Püha Vaimu juhtimisel, kuidas olla samaaegselt nii Jumala laps, ettevõtja, abikaasa, pereisa, koguduseliige kui ka kaasinimene. Kui kasvab meie küpsus ja võimekus Jumalas, saab ta usaldada meie kätte aina enam ja enam. Olen põnevil ja ootan huviga, mida Jumal mu usuteele veel toob ning mida tema, koostöös minu endaga, mu eluga teeb.