Meie kodudesse hiilivad võlukunstnikud

05/2018 21 proosad
Maila Proosa, Valguse Tee Vabakogudusest
Foto: Anete Toming.

Minu nimi on Maila Proosa, olen 32aastane. Juulis saab abielus oldud seitse aastat. Meil on kaks poega: Steven (5aastane) ja Noah (6kuune).
Jumala armus olen käinud 18 aastat. Minu usutee sai alguse Rakvere Karmeli kogudusest, kust edasi rändasin õppima Saaremaale ja teenisin Siioni koguduses kaasa viis aastat.
Oleme abikaasaga laste sünnist peale palunud Jumalalt tarkust, kuidas neid kasvatada. Me elame ajastul, kus info liigub kiiresti ja on kõikjalt kättesaadav.

Kui jõudsime nendeni, mida me tegelikult pidime ära viskama, siis sellega ta rahul ei olnud.

Kuid Piibel iseloomustab seda nii: „...sest siis on inimesi, kes on enesearmastajad, rahaahned, kelkijad, ülbed, teotajad, sõnakuulmatud vanemaile, tänamatud, nurjatud, halastamatud, leppimatud, laimajad, ohjeldamatud, jõhkrad, hea põlgajad, reetlikud, tormakad, upsakad, rohkem lõbu- kui jumalaarmastajad, kellel on küll jumalakartuse nägu, aga kes on salanud selle väe. Niisuguseid väldi!“ (2Tm 3:2–5).

Siit ka järgnev tunnistus, mida võib-olla ei osata oodata ega märgata. Nimelt endale teadmata otsustasin mitte osta lapsele riideid, millel on kujutatud Disney tegelasi või luukerepäid. Loomulikult oli meil mänguasju, mis reklaamisid Disney tegelasi, võlukunsti, transformereid jne. Muidugi ta vaatas multikaid, kust võlukunst ei puudunud.

Mingil hetkel panime abikaasaga tähele, et Steven kardab. Ta ei julgenud nt minna üksi oma tuppa magama ja ka öösiti ärkas hirmununa ja seda pärast multika „Käsna-Kalle Kantpüks“ vaatamist. Seose leidsime ühe meie peretuttava kaudu, kelle lapsed ainult seda multikat vaatasidki. Ka nende lapsed kartsid uinuda ja nägid painajaid, nt kuidas neil silmad peast kisti. Lõpetasime selle multika vaatamise päevapealt. Seletasime Stevenile, mis ja kuidas. Ta sai sellest aru. Palvetasime ja asjad said korda.

Kuid aja möödudes hakkas Steven meie vastu mässama, lausa näljastreigiga. Põhjust polnudki vaja. Abikaasaga teadsime, et siin on midagi enamat peidus. Palvetasime – ja tookord olukord lahenes. Kuid mingi aja tagant mäss kordus. Me ei rahuldunud ütlusega „See on sellises vanuses normaalne” – see on vale! Jätkuvalt palvetasime olukorra eest. – Suheldes õdede-vendadega Kristuses, tuli ilmutus sellest, et mänguasjad, mis on seotud nõidusega, elutute asjade elusaks tegemisega, multikad jne, tuleb ära visata. Tekkis mõte, kas selles võib olla asi? Tuli sõna Jumalalt: „Pane mind proovile!“

Kutsusin Steveni tema tuppa ja hakkasime sorteerima. Alustasime lihtsamatest mänguasjadest, mis ei etendanud nii suurt rolli tema mängukastis. Kui jõudsime nendeni, mida me tegelikult pidime ära viskama, siis sellega ta rahul ei olnud. Seletasin rahulikult ja kaastundlikult, aga tal oli raske kuulda ja ma ei saa talle seda ka pahaks panna. Jätsime need äravisatavad asjad kasti kõrvale ja läksime toast ära. Pojal voolasid pisarad, ta sai kohati aru, miks seda tegema peab, kuid oli siiski raske. Lohutasime teda. Järgmisel päeval, kui ta lasteaeda läks, korjasin need mänguasjad kilekotti ja viisin prügikasti. Koju tulles ei küsinud ta enam nende kohta – ja seda kuni tänaseni. Nagu peast pühitud. Lauamängudes leppisime kokku, et ostame talle uued – neid talle meeldib mängida.
Möödus paar päeva, kibelesin abikaasaga arutama, kas toimis? Pidime tõdema, et toimis! Halleluuja! Steven muutus peale seda rahulikumaks: enam ei ole mässanud. Loomulikult on ta 5aastane, aktiivne ja teeb pahandusi, kuid nüüd on võimalik teda taas kasvatama hakata. Oleme rõõmsad, et kuuleme jälle Steveni humoorikaid lauseid.

„Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas. Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust. Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast“ (1Jh 2:15–16).
Jumalal on meile midagi enamat pakkuda kui see, mis meil on ja kus me oleme. Ärme rahuldu maailma väljavaatega, ärme saa selle sarnaseks!