Lisbel kutsub südameid äratama

10/2018 26 lisbel serbin
Lisbel Serbin, Rakvere Karmeli kogudus

Paavst Franciscus külastas 25. septembril Eestit. Tema visiidi hommikupoolikul toimus Tallinna Kaarli kirikus oikumeeniline kohtumine, kus Eesti noored jagasid paavstiga oma rõõmu, muusikat ja tunnistusi. Minul oli rõõm olla üks nendest kolmest noorest, kes tol päeval paavsti ja suure rahvahulga ees oma lugu jagas.
Kuigi Jumal oli kõike hoolikalt plaaninud, algas see seiklus minu jaoks teadlikult juunikuu keskel. Mulle helistas praegune EKB Liidu peasekretär Sven-Joonatan Siibak ja rääkis võimalusest tunnistada paavsti noortekohtumisel. Minu hea sõbrana oli ta kuulnud mu lugu. Veenev oli just see, et ta oli koos liidu teiste töötegijatega palvetanud ja minu nimi oli neile südamesse tulnud.
Suve jooksul kohtusime mitmeid kordi, lihvisime minu tunnistuse kirjalikku konspekti ja harjutasime kõnelemist. Septembris toimus veel kaks proovi. Seetõttu ei tulnud noortekohtumisel minu jaoks programmiliselt miski üllatusena; teadsin täpselt, mis ja millal toimub, sest olime mitmeid kordi läbimängu teinud.
Päev enne noortekohtumist, peale pikka proovi Kaarli kirikust välja astudes, hakkasin lihtsalt nutma ja ütlesin Jumalale, et ma tahan tunnistada, aga hirm on tulnud liiga lähedale. Ühe sõnumi kaugusel oli mul aga hulk sõpru palvegrupina, tol õhtul kirjutasingi neile ausalt, mida tunnen.

Meie südamed peavad üles ärkama sellest turvalisest, kuid hävitavast vaikusest.

25. septembril vaatasin üks hetk ringi ning nägin tohutul hulgal inimesi ja mitmeid kaameraid igas võimalikus nurgas. Seal nägin ka oma armsaid sõpru ja teadsin, et mul on veel sõpru interneti vahendusel kaasa elamas. Vaatasin oma pastor Gunnar Kotiesenit ja siis Sven-Joonatani ning nägin mõlema pilgus uhkust ja rõõmu mu üle. Need väikesed hetked ja mõtted Kaarli kirikus andsid turvatunde, et ma ei ole üksi: Jumal on minuga, tema on siin ja mu sõbrad on siin.
Paavsti sisenedes olid pigem vaiksed eestlased ülevoolavalt rõõmsad, hõiskamine ja suur aplaus täitis kiriku. Terve üritus oli täis ilusaid laule ja kõnekaid sõnavõtte. Enne paavsti kõnet pidin tunnistama ja tegema seda esimesena. Lavale kõndides küsisin endalt ja Jumalalt: „Kas ma kardan?“ Vastuseks oli üleloomulik rahu, julgus ja kindlus, et ma ei ole üksi, minuga on mu Jumal ja mu vahvad sõbrad. Võin täiesti kindlalt öelda, et seal laval, paavsti ja üle 1500 noore ning teadmata hulga virtuaalvaatajate ees, ei tundnud ma hirmu! Rääkisin sellest, millisest katkisest perekonnast olen tulnud, kuidas ma Jumala juurde jõudsin ja kes ma täna Jumalas olen.
Peale mind tunnistasid veel kaks noormeest, üks õigeusu ja teine katoliku kirikust. Nende sõnavõtud panid mind mõtlema, kuidas inimesed Jumala olemust teisiti mõtestavad. Meil kolmel oli võimalus paavstiga kätelda ja talle midagi öelda. Tänasin paavsti selle võimaluse eest, mille peale ta armsalt naeratas ja noogutas.
Alati on tore kokku tulla, rääkida lugusid oma elust ning jagada üksteisega mõtteid ja igatsusi. Samuti on tore kohtuda meil, kes usume Jeesusesse Kristusesse. Nendes kohtumistes täitub Jeesuse unistus pühal õhtusöömaajal: „...et kõik oleksid üks … et maailm usuks“ (Jh 17:21). See oli paavst Franciscuse üks esimesi mõtisklusi, mis mind ka kohe kõnetas. Kaarli kirik oli täidetud erinevatest konfessioonidest kristlastega. Seal muutusime kui üheks suureks koguduseks, meid ühendas ühine usk Jeesusesse Kristusesse.
Kui ma 2017. aasta kevadel esimest korda Rakvere Karmeli koguduse noorteõhtul noori kristlasi nägin, oli see vapustav kogemus: kui avatud ja ausad saavad elud olla. Siis mõtlesin veel, et imeline on vaadata vaid teiste avatud elusid. Poolteist aastat hiljem jagan ma oma elu aga veelgi avatumalt. Just kodukogudus on olnud paigaks, kus Jumal on vorminud mu avatust ja julgust. Meie südamed peavad üles ärkama sellest turvalisest, kuid hävitavast vaikusest. Meie kristlastena peame olema need avatud eeskujud, kui tahame endi ümber näha muudetud elusid.