Õnn on olla osa imest!

12/2018 18 sibelius.v01
Janne Kütimaa, sügavalt tänulik KUSi vilistlane, tekst ja fotod

Kui möödunud aasta KUSi jõulupidu koitma hakkas, palusid korraldajad meil üksteisele teistmoodi kingitused teha – midagi, mida saaks koos ette võtta ja mis ei oleks pelgalt asi. Kingiideed kirjutati kaartidele, mida hiljem loosi teel endale tõmmata sai. Seal oli filmiõhtuid, kokkamisi, mentorlust jpm põnevat. Mõni neist oleks mulle kohe väga meeldinud. Mina tõmbasin endale aga kaardi kingitusega „Lastehoid“. Enesekeskne mõte lendas kohe teele – minul ju lapsi ei ole, mis ma selle kingiga peale hakkan? Arvasin, et Jumala huumorimeel on väga kentsakaks muutunud – ta ju ometi teab, mida vajan ja mida mitte ning see kingiidee ei ole isegi naljaks. Olin üsna nördinud sellise „ebaõnnestunud“ kingi üle, võrreldes kõigi teiste ahvatlevate pakkumistega.

Selle kaudu olen õppinud ära tundma Jumala selgeimat käekirja – liiga hea, et olla tõsi.

Jõulupeo edenedes saime kokku kingi autoritega – usinad esimese kursuse tudengid Triin ja Triin. Selgus, et nende kingi mõte oli hoopis minuga koos kellegi teise lapsi hoida. Kuna see ei ole minu lemmiktegevus, ei osanud ma ka sellest kohe suurt rõõmu tunda. Sain siiski aru, et nii on mu kingitusel vähemalt rakendus ja see ei lähegi tühja. Triinud küsisid, kas tunnen mõnd perekonda, kus võiks säärasest abist kasu olla. Kirjeldasin neile kaht perekonda ja neil läks kohe tuluke põlema ühe kolme lapsega üksikema puhul. Sealt hakkasime asja edasi arutama. Kirjeldasin muuhulgas, et neil on olnud unistus Soome sõita, kuna vähemalt lapsed ei ole seal ega mujal välismaal veel käinud.

18 meiegrupp

Jutu käigus selgus, et üks Triinudest töötab laevafirmas Viking Line ja tal on võimalus meid kõiki varustada edasi-tagasi laevapiletitega Soome ning pakkuda mõlemal suunal Rootsi lauas einestamist. See oli hetk, mil mõistsin – siin on vastus minu palvetele! Olen unistanud, et just tolle pere kolm last saaksid kogeda Rootsi laua küllust mõnel laeval, süüa kõhud pilgeni täis ja nautida heade andide rohkust kui Jumala heldust. Kuna minu jaoks üksinda oleks sellise reisi organiseerimine üle jõu käinud, on kõik jäänud pelgalt unistuseks ja palvekambri jutuks. Nüüd seisin seal KUSi jõulupeosaalis ja mõistsin – just siin ja nüüd vastab Jumal minu unistustele ja palvetele ootamatult võrratul viisil ja too pere ei aimagi, milline suur headus Jumala käest on nende poole teel! Kõik tundus liiga hea, et olla tõsi. Just selle kaudu olen õppinud ära tundma Jumala selgeimat käekirja – liiga hea, et olla tõsi. 
Aeg läks kiirelt. Sügise koites leidsime reisiks sobiva kuupäeva – 14. oktoober. Oli imeliselt kuldne ja soe sügisilm, kui Helsingis Triinud ja pere vastu võtsin. Käisime SeaLife meremaailmas veealust elu imetlemas, Sibeliuse pargis sügislehtedes sahistamas, kaljul piknikku pidamas ja mere ääres jalutamas. Seejärel sõitsime Helsingist 40 km põhja poole, Järvenpää linnakesse, kus elab minu armas sõbranna perega. Nende kaks tütart ja Eestist tulnud pere lapsed kohtusid viimati jõulude ajal minu juures ja said nüüd taas koos mängida ning „lubamatuid“ koerustükke teha. Oli hea, osaduslik aeg ja imetore sügispäev, täis igakülgselt mõnusat koosolemist.

Ümbriku rahatähega oli palunud edastada üks Ahvenamaa kalamees kauges saarekülas, kui kuulis, mis mul lähipäevil Helsingis ees seisab.

18 meri.v03

Nautisin väga, kuidas Jumal kõike sammhaaval korraldas. Ta andis üle pika päeva erilise rahu ja oma Vaimu juhatuse. Kuigi lapsed on täis tujusid ja ettearvamatust, sujus ka sõit nendega, kes esimest päeva Soomes olid, kokkuvõttes väga hästi. Mõlemad Triinud on kogenud lastega suhtlejad ja oli hea üheskoos täiskasvanutena vastutust jagada. Nad tulid hämmastavalt hästi toime perega, keda nad esimest korda reisihommikul sadamas kohtasid. Keegi meist ei kandnud reisi või olukordi oma õlgadel, vaid Jumal kandis meid ja kõik voolas tema rahus. See oli õnnistav kogemus.

Tänan Jumalat, et ta teab, mida vajavad need, kellele mõtleme, kuuleb meie unistusi nende jaoks ja palveid, mida võib-olla ainult oma südames sosistame. Õnn on olla osa imest, mis sünnib siis, kui tema hakkab kokku panema suuremat puslet ja kaasab sellesse neid, kelle südamed on avatud. Siis sünnib midagi, mida mitte ükski inimene oma parimas unistuses või plaanis ei oska ette näha ega tegelikkuses täide viia. Nii sünnibki ime. 
Kui olin öösel peale laeva maabumist Tallinnas pereema lastega koju sõidutanud, sain talle ulatada ümbriku rahatähega. Selle oli palunud talle edastada üks Ahvenamaa kalamees kauges saarekülas, kui kuulis, mis mul lähipäevil Helsingis ees seisab. Meenuvad soomerootsi lauljanna Nina Åströmi sõnad: „Kui mina teen, teen nii, et mul oleks hea ja võib-olla ka sinul. Kui Jumal teeb, teeb ta nii, et hea on väga paljudel“. Sellele mõeldes oli kogu ettevõtmine ilmselge Jumala tegu ja ma ei saa muud, kui kiita ja ülistada teda, kes üllatab viisil, mille üle võib vaid imestada.
Tänan südamest kõiki möödunud aasta jõulupeo korraldajaid avara mõtteviisi, Triin Kasemaad ja Triin Lillepit väga meeldiva, sujuva ja õnnistatud koostöö ning Jumalat, meie Loojat ja Lunastajat, tema kõikvõimsuse, armastuse ja helduse eest. See oli üks väga eriline ja õnnistav jõulukink, mida põnevuse ja planeerimise näol jagus pea kogu aastaks ja mis jääb südametesse helisema kauaks. Issanda teed on imelised! 19 l6unalauas

19 soomepoiss.v01