62 aastat Saalemis

August 2019 22 1 salemi pyhapaevakool
Aime Järv, Salemi koguduse liige

Mind ristiti 18aastasena. Pärast ristimist tundsin ma suurt puhtust. Kogu mu hing ja ihu oli nii puhas, et ma ei julgenud end liigutada, kartsin end määrida. Keegi saalist nägi inglit ristimisbasseini kohal. Küllap taevainglid rõõmustasid, et kolm noort inimest liideti Jumala kogudusega.
Olen kogu elu olnud koguduse keskel. Seetõttu on ka mälestusi palju.
Kogudus oli tõeline vaimulik perekond. Kasvasime kõik koos – vanad ja noored. Oli see sünnipäev, jõuluõhtu või muu koosviibimine – ikka koos.
Lugesin Siiraki tarkuseraamatust (vanas tõlkes): „Kui oled leidnud inimese, kes on tark, siis kuluta aegsasti tema ukse treppisid.“ Õppisin selle pähe ja nii me kulutasime pastor Paul Himma, Alfred Liini ja mitme teise treppisid, et vaimulikku tarkust saada, mis on meil aluseks siiani.
Vastpöördunud pandi tööle. Pühapäevaõhtuti olid evangeelsed tunnistused. Alati pidi valmis olema kas luuletuse või sõnaga. See hoidis vaimulikult vormis.
Pärast koosolekut selgitas Paul isalikult, mis oli tunnistuses hea ja mis läks viltu. See kasvatas vaimulikult ja õpetas väljendusoskust. Kord tõi ta näite: „Kui inimesel üks käsi siduda keha külge ja seda pikemat aega ei kasutata, siis käsi sureb – nii ka paljude vaimulikud anded surevad, kui neid ei kasutata.“
Paastumisest. Vend Liin rääkis meile, et kui ta usklikuks sai, siis ei teadnud ta paastumisest midagi. Kord tuli kogudusse Tallinnast õde, kes tegeles vanadega. Tal oli väike laps kaasas. Ta rääkis kogudusele paastumise vajalikkusest. Laps hakkas äkki kõvasti nutma. Õde ütles: „Vaenlane ei taha, et paastumisest räägitaks.“ Liin mõtles, et kui vaenlane ei taha, siis peab see hea asi olema, ja otsustas üks kord nädalas, reedeti, paastuda. Seda ta tegi ja see oli talle õnnistuseks.
Hiljem kohtusime vene vendade ja õdedega. Neil oli paastumine sagedane võitluse vahend. Ka meie õppisime paastudes paluma. Mitmed isiklikud otsused ja probleemid lahenesid mul palve ja paastu kaudu. Üks kord kuus, osasaamise pühapäeva eelne laupäev, oli koguduse palve- ja paastupäev.
Vanade, haigete ja surijate hooldamine. Noored tõmmati ka sellesse töösse. Käisime abis puid lõhkumas. Ma ei mõista siiani, kuidas ma küll puudest jagu sain, sest olin väike ja kõhn. Ju valisin kõige väiksemad halud. Viisime ka vaestele toitu ja külastasime vanu. Meenub, et koguduses oli üksik surija vähihaige. Tegime tema valvamiseks ööpäevaringse valvegraafiku. Kogemusi mul ei olnud, kuid veeklaasi oskasin anda. Teised valvajad olid tublimad.
Kõik need kogemused on elus vajalikud olnud. Need on ainult mõned killud minevikust.