September 2021
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Johan-Eerik Kõlar (27) on üles kasvanud kuuelapselises kristlikus peres. Vanemad suunasid lapsi olema alati heatahtlik, viisakas, tänulik ja helde, ütleb ta ise. Palvetamine ja ühised piiblilugemised olid igapäevased. Isikliku otsuse Jumala kasuks tegi ta hilisteismelisena ühes Oleviste noorte suvelaagris.
Nooruses oli Johan-Eerik pühendunud klaverimängule, kuid pärast keskkooli läks ta hoopis Tartu Ülikooli füüsikat õppima, sest teda huvitas ka väga astronoomia. Pärast aastast õppimist mõistis ta, et muusika on siiski tema suurem kirg, ja astus sisse Muusika- ja Teatriakadeemia klaverierialale. 2020. aasta suvel lõpetas ta seal magistriõpingud. Samal aastal pälvis ta Jaapani Haridus-, Kultuuri-, Spordi- ja Teadusministeeriumi stipendiumi ning asus eelmisest sügisest õppima Tokyo Kunstide Ülikooli, mis on paljudele tudengitele üle maailma väga ihaldusväärne õppeasutus, kuhu pääsemiseks tuleb läbida tihe konkurss. Johan-Eerik on nüüdseks Jaapanis olnud ligi aasta ja õpingud kestavad 2022. aasta märtsini. Koroonapandeemia piirangute tõttu ei ole Johan-Eerik aasta jooksul kordagi koju pääsenud. Suhtleme temaga üle interneti kirjutades ja videovesteldes.
Oled Jaapanis olnud nüüdseks ligi aasta? Kas see on Sind kuidagi inimesena muutnud, pannud maailma teisiti nägema vms?
Tokyos elamine on kahtlemata olnud väga avardav. Eestis on meid nii vähe, et igal tasandil tekib võimalus inimeste elusid individuaalselt käsitleda. 37 miljoni elanikuga Tokyos nii ei saa. Indiviidid tunnevad end paratamatult vähem erilistena. Loomulikult on ka keel, kultuur ja tavad Eestiga võrreldes täiesti teistsugused. Väga põnev aasta on olnud!
Kas Jaapanis kristlaseks olemine on Sinu jaoks kuidagi erinev kristlaseks olemisest Eestis? Kas oled leidnud ka kristlastest sõpru?
Mõnevõrra on tõesti erinev. Esiteks on koguduses ja kristlikes gruppides koos väga kirju seltskond – minu väikegruppides on inimesi näiteks USAst, Hiinast, Malaisiast, Lõuna-Aafrikast ja Saksamaalt. Olen leidnud kaks kristlikku väikegruppi. Üks kohaliku koguduse grupp ja Lifehouse Tokyo nimelise kiriku grupp. Väikegrupid toimuvad praegu üle interneti Zoom’is, aga oleme ka näost näkku kohtunud. Väikegrupi liikmed võtavad kõik oma usuelu ja ka misjonitööd väga tõsiselt, palvetavad regulaarselt ja uurivad Piiblit põhjalikult. Ka osaduse sisu ja vorm on mõneti erinevad, aga põhiosas on usk loomulikult sama.
Igapäevaselt olen koos rohkem mittekristlastest ülikoolisõpradega ja ega just lihtne pole. Nii on kristlikud väikegrupid vaimulikuks kasvuks väga olulised. Samuti on toeks lähedased kristlastest Eesti sõbrad, kogudus ja pere, kellega suhtlen interneti ja telefoni teel. Ühiselamust viie minuti jalutuskäigu kaugusel asub pisikene rahvusvaheline kogudus, kus käin pühapäeviti teenistustel. Meid käib seal igal nädalal koos umbes kümme. Lisaks on Tokyos ka mitu suuremat kristlikku kogudust, kelle ülekandeid pühapäeviti jälgin.
Mis on Sinu kui kristlase kõige suuremad katsumused?
Elus on olnud palju selliseid momente, kus on kiusatus usk hetkeks „unustada” ja anda patule võimust. Arvan, et iga kristlase kohus on sellele kiusatusele vastu astuda. Ja mis kõige tähtsam, tõusta pärast ebaõnnestumist uuesti püsti ja proovida paremini – usus ja lootuses, et Jumal aitab.
Kas Jaapanis olek on midagi Sulle kui kristlasele õpetanud ka? On sul olnud palvevastuseid? Kas oled tundud Jumala puudutust?
Võib-olla seda, et Jumal on alati leitav, kui teda otsida, isegi nii kristluse-võõrastes kohtades nagu Jaapan. Olen tundnud Jumala kõnetust ja juhatust mitmes asjas. Näiteks, et leidsin kodule nii lähedalt ingliskeelse koguduse. Eriti on Jumala puudutust siis tunda, kui on väga üksildane olla ja tundub, et kõik ei ole päris hästi. Sellistel hetkedel Jumala poole pöördumine on väga kosutav.
Jaga ka mõnd oma lemmikkirjakohta!
„Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses“ (Fl 4:6–7).