Detsember 2021 
Hans-Joachim Berg, NDR
See algas jõuluõhtul 1940, kuid oleks võinud juhtuda ka mõnel teisel päeval. Vastus saabus aga 35 aastat hiljem.
Hans-Joachim Berg jutustab, et 1940. aasta jõuludel oli ta 19-aastase noormehena esmakordselt kodust kaugel. Tal on selle päeva detailidki meeles. Koos kõigiga, kes sügisel tööteenistusse värvati, oli ta Poolas. Jõululaupäeval kell 14.30 pidid nad minema jõulupeole, kui äkki kõlas küsimus: „Mehed, kellel teist on autojuhiluba?“ Tänapäeval on see enesestmõistetav, tol ajal aga mitte. Kolmel mehel kahesajast oli. Kuna tema sõidukogemus oli teada, valiti tema. Talle anti ülesandeks viia üks ohvitseripere koos raskesti haigestunud imikuga Poseni haiglasse.
Olen õnnelik, et mind, ei – meid on üle aastakümnete õnnistatud.
Õues oli 15 kraadi külma, jää ja lumi, ees 60-kilomeetrine teekond kütteta Volkswagenis ja ‒ „5 minutit enne jõule“. Murelikud lapsevanemad värisesid tagaistmel, tema otsis lühimat teed haiglasse. Nad jõudsid kohale ja tema jäi õue ootama. Tühjad tänavad, mõnes aknas üksik vilkuv küünal. Sellisel tunnil on erilised tunded. Noore mehe mõtted rändasid kodus, kaaslaste juures laagris, murelike vanemate ja nende haige poisi Wilfriedi juures. Pärast pikka ootamist tuli arstidelt abi saanud perekond tagasi – sõit oli end ära tasunud, tagasitee võis alata. Keskööks jõudis ta tagasi laagrisse, kus jätkus rõõmus pidu. Tema aga puges voodisse ja uinus.
Lugu õieti lõpebki seal, sest mõne aja pärast suunati Hans-Joachim teise paika ja ta ei kuulnud tollest väikemehest ega ta vanematest enam midagi.
Rahutute aastate järel kodumaale tagasi jõudes asus Hans-Joachim Berg tööle kooliõpetajana. Ta kasutas pea igal aastal seda lugu, et selgitada oma õpilastele, kuidas jõulud võivad olla rohkem kui vaid kingituste vastuvõtmine. Ja igal korral küsiti temalt: „Mis pisikesest Wilfriedist sai?“ ‒ Vastust tal aga ei olnud. Kuid see tuli.
Ühel päeval tuli kooli üks ema ja soovis kohtuda ühe õpetajaga, kes parajasti klassis tundi andis. Seepärast küsis Hans-Joachim naise nime. ‒ „To Settel.“ ‒ Nüüd järgnes kohe politseiline ülekuulamine: „Kas teie abikaasa on sündinud 1940?“ ‒ „Jah, kust teie seda teate?“ – „Kas teie abikaasa oli siis Poolas ja teie äi ohvitser?“ ‒ „Jah, kuidas teie selle peale tulete?“ – „Kas te teate, et teie abikaasa oli jõuluõhtul 1940 raskesti haigeks jäänud ja tuli viia haiglasse?“ – Vaikimine ja peanoogutus. – „Siis seisab teie ees autojuht, kes ta haiglasse viis.“ Nõutu vaikus, niisked silmad. „See ei saa ju tõsi olla!“ Aga see oli nii. Wilfried elas! Ta oli aasta eest Troisdorfi kolinud ja elas Hans-Joachimist 100 m kaugusel.
Hans-Joachim Berg ütleb, et ei maksa imestada, milline oli tema 1975. aasta ilusaim jõulukink.
Täna on naabrid nagu üks perekond ja tema saab vastata oma õpilaste küsimusele, mis pisikesest Wilfriedist sai. Ta on õnnelik ja ütleb: „Mind, ei – meid on üle aastakümnete õnnistatud.“
