Jaanuar 2022 
Argo Tallerma, Kohtla-Järve Saaroni baptistikogudus
Soovin kõigile Teekäija lugejatele tunnistada Jumala suurest armust ning mitmete koguduste ja üksikisikute palvete vastustest, mida meie pere on kogenud.
Natuke vähem kui kaks aastat tagasi (21. jaanuaril 2020) pandi mu naisele Oksanale väga raske diagnoos: lümfoom (lümfisõlmede vähk), neljas staadium. See uudis oli kui kõuemürin keset valget talvepäeva. Küsimusi oli palju ja tunded segunesid hirmu, lootusetuse ja ahastusega. Kui Oksana mulle töö juurde helistas ja selle uudise edasi ütles, jäi mu lõunasöök söömata, sest ehmatus ja õud oli nii suur.
Algas ränkraske keemiateraapia. Enne kolmandat seanssi muutus olukord väga raskeks, sest keemiaravi käigus oli tervise seisund halvenenud ja oli küsimärgi all, kas saab protseduuridega jätkata. Üksnes palvejõud oli see, mis aitas tõsta meie pilgud Issandale, kellelt tuleb abi. Au Jumalale, vereanalüüsid paranesid ja teraapiaga võidi jätkata.
Aga meil oli palju eestpalvetajaid nii Eesti kogudustes kui väljaspool.
Kogu see periood oli meile kui tumedast surmavarjuorust läbiminek. Aga meil oli palju eestpalvetajaid nii Eesti kogudustes kui väljaspool. See kandis ja andis jõudu. Issand kuulis ja vastas palvetele ning naise seisund läks järjest paremaks. Alates augustikuust sai ta minna isegi 0,75 kohaga tööle. Oksana on rääkinud, et hooldushaiglas töötades on ta oma osakonnas näinud samasuguse diagnoosiga palju raskemas olukorras patsiente, kes ei paranenud, vaid lahkusid igavikku. Kuigi kurnav keemia on jätnud Oksana organismile oma jälje, pole abikaasa teovõimetu – ta hoolitseb laste eest, toimetab kodus ja käib koguduses.
Pärast keemiaravi lõppemist on Oksanale tehtud iga pooleteise kuu tagant järelkontrolle ja võetud vereanalüüse. Viimane uuring toimus 2021. aasta novembris. See näitas, et kõikidest elunditest (sooltest, kopsudest, seljaajust), kuhu vähk oli levinud, on see täielikult taandunud. Kiitus Issandale!
2020. aasta augustikuu kompuuteruuring aga näitas, et naisel oli paremas rinnas mingi kasvaja, ja tema raviarst arvas, et see on halvaloomuline. Operatsioonipäev määrati oktoobrisse. Kuid enne seda tehtud kordusuuringust selgus, et tegemist oli healoomulise moodustisega, ja ka arst oli üllatunud. Issand on armuline. Tänu talle!
Veel tahan tunnistada Issanda imelisest hoidmisest meie elus. Mu abikaasa töötab Kohtla-Järve hooldushaiglas õena. 2020. aasta oktoobri lõpus pääses kuskilt nende osakonda koroonaviirus. Ümberringi haigestusid nii patsiendid kui ka mitmed kolleegid. Oksanale tehti samuti koroonatest, aga see oli negatiivne! Haigla vanemõde haigestus nii raskelt, et oli kahepoolse kopsupõletiku pärast sinisel lehel. Kuid kallist kaasat see haigus ei puutunud.
Jumalale tänu tuues saan öelda, et mina ise põdesin koroona turvaliselt läbi. 20. jaanuaril 2021 sain terviseametist kõne, et mul on COVID-19. Põdesin haiguse läbi suhteliselt kergelt. Ime on see, et mitte keegi mu pereliikmetest nakkust ei saanud. 5. veebruaril, kui olin korralisel tervisekontrollil, üllatusin taas ja tänasin Jumalat. Arst kuulas mu kopse ja ütles, et olen ka kopsupõletiku läbi põdenud. Mingeid tüsistusi pole organismi jäänud.
Võime oma perega tänulikult öelda, et oleme mitmest raskest katsumusest läbi läinud, kuid Jumal pole meid maha jätnud. Oleme kogenud tema armu ja abi keerulistel aegadel. Issand on ilmutanud oma suurust, väge ja au. Lisaks on Issanda soov, et me saaksime temaga palju lähedasemaks. Kui kõik on nii kerge ja hea, kipume lootma iseenese peale.
Vähem olulised ei ole kaasusklike palved. Need on sellistes olukordades väga vajalikud. Kandkem üksteise koormaid, olles ligimesele toeks tema probleemides ja muredes, valudes ja vaevades.
Oma keerulistes olukordades oli meile trööstiks ja abiks Jumala sõna: Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: „Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!“ (Ps 91:1–2).
