Õnnelik süda, kes nooruse päevil...

01/2011

Aili Kallis-Niilo

 

„Õnnelik süda, kes nooruse päevil Jumala omaks end andnud ju on..." Seda laulu on viis salmi. 1950.-1960. aastate vahel oli see meie noorte lemmiklauluks. Kui keegi sai päästetud, siis esimeseks laulsime suure rõõmuga seda laulu.

Eriti suur ärkamislaine käis noorte hulgas nendel aastatel üle Eestimaa. Mina isiklikult tulin elavale usule 1955. aasta lõpul. Sel aastal tuli Olevistes üle 40 teismelise usule. Kindlasti tuli ka vanemaid inimesi, nagu alati.

Üks eriline ärkamislaine oli Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kohilas, Viimsis, Türil, Loksal, Valklas, Haapsalus, Hiiumaal ja mujal.

.

See oli raske nõukaaeg. Käisime salaja kirikus, vormimütsid panime kiriku nurga taga põue. Kõik olime keskkooli õpilased. Kirikust me ei puudunud kunagi. Pühapäeval kahel teenistusel ja neljapäeval piiblitunnis. Pliiatsid ja plokid krõbisesid käes, sest kirjutasime jutluseid üles, et kodus uuesti lugeda või vanadele ja haigetele anda lugemiseks.

21 aili niilo

Meil olid väga head õpetajad-juhatajad nagu pastorid Osvald Tärk, Oskar Olvik ja vend Johannes Laks. Käisime mitmel korral noortega vend Olviku juures kodus vana-aasta õhtutel. Vend Tärgi kodus käisime oma muredega nõu küsimas ja palvetamas. Vend Laksiga olime koos tema tütre Anna Lillemäe kodus Pirita-Kosel. Sellest ajast on palju võrratuid mälestusi. Laulsime ka mitmetes koorides nagu Wardo Holmi juhitud segakooris ja dirigent Allar Puu mandoliinikooris. Laulsime vanade ja keskealistega koos rõõmuga. Järgides tollast riigiseadust, ristiti meid ja õnnistati kogudusse peale keskkooli lõpetamist. See oli üks toredamast toredaim aeg meie noorte elus.

Käisin W. Holmi kodus hääleseades ja ta pani mind Olevistes soolot laulma. Kaks nädalat hiljem käis klassis üks paberilipakas ringi kus oli kirjutatud: „Aili laulab kirikus esimest häält." Ühe klassiõe vanaema käis kirikus ja koju minnes teatas, et Aili Kallis laulis täna soolot, ise alles 17-aastane. Klassiõde isegi ei teadnud vist, et on soolo ja kirjutas „esimest häält". Õnneks ei tulnud sellest midagi halba ja mind klassikaaslased ei vihanud.

Jumalateenistuste lõpul olime noortega ninapidi koos, et arutada, kuhu järgmisel laupäeval kokku minna. Sel ajal polnud veel telefone ja nii sobis kokkuleppimise kohaks vaid kirik. Käisime peaaegu igal laupäeva õhtul kusagil kodus koos. Seal me palvetasime, rääkisime eelmise nädala rõõmudest-muredest ja palvekuulmistest. Kui laulsime, siis väga vaikselt, et kusagilt ei kostuks läbi seina. Noorte vägi aina kasvas. Hiiumaalt tuli päris palju noori õdesid ja vendi Tallinna õppima. Tublideks abilisteks ja koosolemiste läbiviijateks olid kaks venda Hiiumaalt, Aare Lige ja Udo Veevo. Veel lisandus kaks venda Tapalt, Aare ja Vello Tingas – mõlemad head kõnemehed. Peale nende olid Oleviste enda noored andekad vennad.

Ei jõua üles kirjutada neid kodusid (sain kokku 24), kus meid lahkelt vastu võeti ja alati oli väga õnnistatud koosolemine. Ühe kodu siiski paneksin kirja, see oli Vilivere talu, kuhu ükski pahasoovlik inimene ei osanud tulla. Ta asub Kohilast 5 km kaugusel jõe ja metsa ääres. Tallinna kodudes oli meid koos 10-12 noort, aga Viliveres oli alati väga palju – suvel üle saja, talvel vähem. Suvel olime õues, talvel toas. Seal talus oli suur tiibklaver (mida käis häälestamas Stefan Mooring), mille taga istus pereema, tädi Leida, ja mängis ning meie laulsime kõva häälega kaasa, seal polnud kedagi karta.

Olid ilusad ajad, mis ei unune kunagi! Tänu Jumalale, et ta kandis meid kõigest läbi. See oli imeline aeg, kõik kes said päästetud, jäid kindlaks usule. 2-3 läksid maailma tagasi abiellumise tõttu, aga enne surma tulid usule tagasi. Meieaegsetest „noortest" on tänaseks Jumala juurde kutsutud 9 poissi ja 6 tüdrukut.

Suvel käisime pühapäeviti palju väljasõitudel suure kongiga autoga, mille organiseerijaks olid Elfriide ja Mihkel Nõmmsalu. Enamasti külastasime aastapäevi, aga ka muid koosviibimisi. Sõit algas lauluga ja lõppes lauluga. Õhtul koju jõudes olid hääled ära. Noorte laulik, kust sai lauldud, oli päris õnnetus olukorras. Aastapäeval olime Haapsalus, Viljandis, Pärnus, Tartus, Otepääl, Elvas, Valklas, Kohilas, Avispeal, Viimsis, Suigus, Viru-Arukülas, Ridalas, Tapal, Paliveres, Paides, Narvas, Lehtses, Laitses, Kaius jne.

Oleme selleaegsete „noortega" olnud kahel korral koos Valklas 1998. ja 2003. a suvel. Talvel maale ei taheta sõita ja otsustasime olla koos Olevistes 15. detsembril 2010. a Maarja Kabelis. Kui rääkisime sellest mõttest vend Siim Teekelile, oli ta kohe nõus. Tänu Jumalale, et ta on kinkinud meie vendlusele sellise abivalmis, sõbraliku, südamliku ja julgustava venna. Olime koos ligi kolm tundi. Vend Ülo Meriloo juhatas seda tänujumalateenistust väga ilusti. Tänu vend S. Teekelile, kes koos Üllar Kuusega olid teinud meeldiva kohvilaua! Tänu õde Kaia Klementile ja Liina Rahuojale, kes tegid imeilusad laulikud noortelauludega! Tänu üllatuskülalisele vend Meego Remmelile, kes nimetas meid raudvaraks. Aitäh sulle kinnitavate sõnade eest! Veel vanas eas võime Jumalariigis oma pisku panusega kaasa aidata.

Meie tänujumalateenistuse lõpetas väga tubli ja andekas ajaloolane, vend Jaan Bärenson. Tal oli meile „noortele" öelda väga kinnitav sõna, aitäh sulle!

Meid oli koos üle viiekümne, sõnavõttusid kolmeteistkümne inimese poolt ja laulsime kaheksa noorte laulu. Tore oli koos olla ja tänada Jumalat tema kandmise eest! Arvan, et see oli viimane kord siin maa peal. Taevas koos Jumalaga ja sinna jõudnutega jätkame suurt tänujumalateenistust hõiskamise ja rõõmuga.

Soovin kõigile Jumalast õnnistatud uut 2011. aastat Taaveti lauluga „Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse, et jutustada kõiki sinu tegusid." (Ps 73:28)