Mu nägu oli säranud ja suu naernud

01/2012

Liivi Tõnissaar, Pärnu Immaanueli kogudus

Mu tütar Heili õppis Pärnu Sütevaka gümnaasiumi kümnendas klassis. Kord tegi inglise keele õpetaja Aime Tammo ettepaneku, et tal oleks võimalus käia Ameerikast tulnud misjonäripere lapsi hoidmas, sest pereema Stephanie soovib käia eesti keelt õppimas. See oli hea võimalus väikest taskuraha teenida ja praktiseerida ka inglise keelt. Heilist sai tõsiseltvõetav lapsehoidja, kellesse lapsed kiindusid. Temast sai seal peaaegu nagu pereliige. Kuna meie kodu asub maal, siis pidid Stephanie või pereisa Brian lapsehoidja autoga tihti koju sõidutama, kuna ühtki bussi enam ei tulnud.

.

23 perekond karlikud

Heili oli meile kodus ennemgi rääkinud taevariigist ja Jumalast. Ta oli põhikooli ajal käinud koos noorema õega pühapäevakoolis; siis ta ristiti ja astus Sool ja Valgus kogudusse. Me ei kiitnud ega laitnud tema otsuseid. Ta sõbrad käisid meie kodus, laulsid ja palvetasid. Shalomi keskuses töötades korraldas ta lastele väljasõite meie koju, et näidata, kuidas maal elatakse. Kui aga Karlikutest said meie pere sagedased külalised ja vestlused Ameerikast, Eestist, perekonnast ja lastest läksid sujuvalt üle ka usuteemadele, siis hakkas midagi muutuma. Tundsime hinges nagu väikest kurbust, et meie suguvõsas polnud usutraditsiooni, palvet ja kirikus käimist. Just nimelt – nii me tollal mõtlesime – traditsiooni! Sest me ei teadnud midagi Jeesusest kui Lunastajast ega ammugi sellest, millise muutuse võib ellu tuua elav usk.

Kord kutsus Stephanie mind Pärnu Immaanueli koguduse Alfa kursusele. Ta selgitas, et kursus tutvustab kristluse algtõdesid. Olin kahevahel. Oli eriti külm jaanuar. Ja kuna abikaasa ütles kohe ära, siis oleksin pidanud liinibussidele lootma. Äkki pakkus Stephanie, et temagi tahaks selle kursuse läbi teha, et mõista rohkem eesti keelt ja ta on nõus mind oma autoga sõidutama.

Algas aeg, mis muutis minu elu juba hetkest, kui astusin üle koguduse lävepaku. Ma tundsin, et just see on minu õige koht ja siia ma jään. See oli nii kummaline, sest veel ei tundnud ma peale Stephanie sealt ühtegi inimest. Ma ei teadnud, mis toimuma hakkab; hoones käis juurdeehitus; kõik oli pilla-palla... Ühesõnaga – ei olnud seal minusugusele ilmainimesele sel hetkel midagi ligitõmbavat.

Kõik kuuldu ja kogetu vapustas mind hingepõhjani. Ühe pühapäevaõhtuse evangeelse teenistuse lõpul olin ma põlvili altariristi ees ja pastor Joosep Tammo ja Jumal kuulsid mu südamest tulevat palvet, et Jeesus mind vastu võtaks. Ja kuigi suvise ristimistalituseni jäi veel mitu kuud, olin ma nüüdsest alates igal pühapäeval koguduse keskel ja püüdsin jõudumööda täita väikeseid ülesandeidki.

Hiljem on mu kodused meenutanud, kuidas mu nägu oli säranud ja suu naernud, kui ma kogudusest tulles koduväravast sisse astusin. Jumala abiga oli mu rõõm nagu paisu tagant vabanenud. Suure pere emana olin elanud seitse päeva nädalas endale mõtlemata, töö ja kohustused aina kuhjusid. Ja äkki, juba keskeas inimesena, hakkasin koos Jeesusega käies oma elu hoopis uues ja paremas valguses nägema. See oli minu jaoks suur ime ja ma ei hoidnud end tagasi, rääkisin sellest igal võimalusel oma peres ja mujalgi.

23 tonnisaare pere 800x533

Pikkamööda avaldas see mõju ka abikaasale, sest ühtäkki esitas ta mulle küsimusi selle kohta, mida koguduses räägiti ja tehti. Kui ta oli näinud ristimistalitust Suigu jões ja olnud ka koguduse keskel uute liikmete õnnistamise juures, siis otsustas ta sügisel algaval Alfa kursusel osaleda.

Siit sai alguse tema uus ja põnev jumalalapseks saamise lugu. See elupõline maamees Heino on ise tunnistanud, et teda hakkas huvitama, kas Jumal tõesti saab muuta ka sellist väänikut nagu tema.

Võin julgelt öelda, et Jumal on kinkinud meile imelise uue elutee. Ja see, et ta kasutas meie äratamiseks ühte talle sõnakuulelikku peret Ameerikast, on kinnitus meile kõigile, et ainult Jumal ise teab, millal ja kus ta meidki mõne inimese päästmiseks kasutada tahab.