10/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piibli väljendid eesti keeles
Psalmi 71:16 erinevates eestikeelsetes tõlgetes kohtame me Jumala nime mitmesuguseid erikujusid:
P1739: Ma tahhan tulla Issanda Jehowa sures wäes
SP: Ma tulen Issanda Jehoowa vägevate tegudega
P1968: Ma tulen Issanda Jehoova vägitegudega
UT ja Psalmid 1989: Ma tõusen Issanda JUMALA kangelastegude tõttu
P2000: Ma tulen Issanda Jumala vägitegudega
Pirita Psalter 2009: jutustan Issanda vägevaid tegusid
Heebreakeelses Vanas Testamendis seisab vastaval kohal sõnapaar Adonai Jehova (transkribeeritult), mille üks otsetõlkeline tõlkevõimalus eesti keelde oleks väljend Isand Jehoova. Ometi ei ole asjad nii lihtsad. Eesti keeles on sõna Isand (Jumalale viitavana) teisenenud Issandaks, ja siit kõigile, eriti P1968 tekstiga harjunud lugejatele tuttav väljend Issand Jehoova. Kust pärineb siis uuemate tõlgete komme kõnelda siinkohal hoopis Issand Jumalast – eriti, kui peame silmas, et tõlkesõna Jumal heebreakeelseks aluseks on reeglina hoopis sõna (taas transkribeeritult) Elohim?
Siinkohal jõuame ühe üsna huvitava tõdemuseni, mis puudutab Piibli kui kirjateksti eripära. Meie argiarusaama kohaselt kätkeb mingile materjalile kirjutatud tähemärkide jada endas ühemõttelist tähendust – tekst tähendab seda, mida me sealt loeme. Nii et kui on kirjutatud Adonai Jehova, siis nii seda tuleb lugeda – nagu kõiki teisigi sõnu. Adonai Jehova/ Issand Jehoova on Jumala nimi ning sellisena me seda ka võtame. Ent mitte alati ei ole kirjamärkide ja nende tähenduse suhe nii ühene. Nimelt sõltub kirjamärkide tähendus alati ühtlasi ka sellest, mil viisil meid märke loetakse. Ja siin teame me, et juutide piibliteksti lugemispraktika võttis ja võtab äärmiselt tõsiselt Jumala poolt Moosese kaudu antud käsku „Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta" (2Ms 20:7 P1968). Mis praktikas tähendab, et ka sellessamas käsus sisalduvat sõna, mis on meie tõlke Jehoova aluseks, ei öeldud mitte kunagi välja.
Vana Testamendi kujunemise ajal ei kasutanud iisraellased oma tähestikus veel vokaalimärke. Kirja pandi ainult kaashäälikud ja nende vokaliseerimise reeglid olid selged igaühele, kes heebrea keelt kõneles ning lugeda oskas. Sama praktika on Iisraelis muide kohati kasutusel tänini. Jumala nime puhul tähendas see, et pärgamendil seisid lihtsalt tähed YHWH. Tänapäeva piibliteadlased ütlevad, et ehkki me päris täpselt ei tea, kuidas see tetragrammiks nimetatud tähekombinatsioon hääldus, võis see kõlada umbes nii, nagu me loeme eesti keeles sõna Jahve (mis ongi P2000 kasutatud vähemalt kahes kohas – 2Ms 3:15; 6:3). Kuna seda sõna aga välja ei hääldatud, siis loeti selle asemel Adonai/Issand. Meie kirjakoha puhul oleks seega nimetatud lugemispraktika tõlge Issand Issand.
Aastasadu hiljem, keskajal, seisid juudi kirjatundjad aga probleemi ees, et heebrea keele loomulik hääldusoskus hakkab kaotsi minema ja nii võeti tarvitusele vokaalimärgid, mis kirjutati kaashäälikute juurde (alla ja peale). Tetragrammile YHWH lisati seejuures häälduspraktika Adonai vokaalimärgid ja iga ettelugeja teadis, et siinkohal tuleb öelda Adonai. Trükikunsti leiutamise järel hakati Piibleid säärasel moel ka trükkima.
Seesama praktika oli üldjoontes teada ka varasemate olulisemate piiblitõlgete tõlkijatele. Vana Testamendi kreekakeelses tõlkes, Septuagintas on meie kirjakoht esitatud kujul kyriou kyrie (Issand Issanda), ladinakeelses Vulgatas kui Domini Domine (Issand Issanda) või kui Domini Dei (Issand Jumala). Kui renessansiperioodil toona valitsenud ladina Vulgata kõrvale uusi piiblitõlkeid tegema hakati, ei pandud tähele kirjapandu erinevust lugemispraktikast ning nii tekkiski nimekuju Jehoova.
Küsimus on siin niisiis selles, kuidas tõlkida tetragrammi YHWH. Näiteks saksa ja inglise keel tunnevad võimalust asendada heebrea tetragramm omakeelse vastega: HERR, LORD. Mõlemad on neljatähelised sõnad ja tähendavad Issandat. Eesti keeles on sarnast asja üritatud Hillar Põllu tõlkes (UT ja Psalmid 1989), kust leiame nimekuju Issand JUMAL. Antud nimekuju on pisut erandlik, sest mujal on tetragramm reeglina vahendatud suurtähelise sõnaga ISSAND. Aga et Issand ISSAND ei kõla hästi, siis siit ka vahetus.
Ja ometi oleme me probleemi ees: säärane vahetegemine mõjub silma ees hästi, ent Piibel ei ole ainult silmadega, omaette vaiki lugemise raamat. Algusest peale on tema tekstid olnud mõeldud avalikuks ettelugemiseks. Kas ei peaks siis ka tema trükikuju juures sedasama arvestama? Ja ei ole ju kuigi praktiline, kui psalmi ettelugev inimene ütleks jumalateenistuse ajal kogudusele: „Ma tõusen Issanda, suurtähed algavad, JUMALA, suurtähed lõpevad, kangelastegude tõttu." Nii leiamegi P2000 puhul variandi, et nimekujust Jehoova on loobutud, ent ka kirjatekstis räägitakse lihtsalt Issand Jumalast. Isa Vello Salo ja Indrek Hirve poolt välja antud Pirita Psalter lähtubki arusaamast, et luulet tuleb tõlkida luulena ja see peab olema hästi etteloetav. Siit siis lihtsalt sõna Issand ilma igasuguse dubleerimiseta.
Kuidas aga suhtuda nimesse Jehoova? Siin on üheseid hinnanguid raske anda, sest viimselt ripub säärane hindamine ära lugeja usulistest ja esteetilistest kaalutlustest. Ühelt poolt tuletab nimi Jehoova meile kujukalt meelde, et Piibel on palju rikkalikum ja mitmetähenduslikum raamat, kui meie argitekstide najal vaesunud lugemismallid mõista võimaldavad. Aga kas see, et mingi asi on tekkinud eksituse tagajärjena, vähendab selle väärtust? Just siin julgen ma kahelda.
Muide, nimekuju Jehoova ei ole ajaloos esimene eksitus. Septuaginta varasematest käsikirjadest on teada, et muidu kreekakeelses tekstis seisis tetragramm sageli muutmatul kujul – heebreakeelsena, seejuures veel toona kasutusel olnud paleo-heebrea kirjaviisis. Ja sageli kasutati sellistel puhkudel märgilisi lühendeid, nt sõna Jumal asemel olid kreeka tähed ΑΩ (alfa, oomega) ehk nn nomina sarca. Seoses kvadraatkirja kasutuselevõtuga heebrea keeles kujunes välja praktika markeerida tekstis olev tetragramm (heebrea יהוה) visuaalselt sarnaste kreeka tähtedega – ΠΙΠΙ. Idee oli, et siinkohal tuleb ikkagi lugeda sõna kyrios – Issand. Ent kirikuisa Origenese teatel kohtas ta ka kristlasi, kes selle sõna püüdlikult välja hääldasid: PI PI. Meie keeli kõlaks see siis nõnda: „Ma tulen Issanda PIPI vägitegudega"!
Kõigist neist asjust hoolimata leian, et sõna Jehoova kõlbab meil öelda küll. Sest sõltumata selle sõna päritolust on sel olnud just sellessamas lugemispraktikas paljude põlvkondade jaoks väga oluline ja sügav tähendus – Jehoova on selle Jumala nimi, kes on saatnud oma Poja inimkonda lunastama. Nii et ehkki see nimekuju on alguse saanud mõnede inimeste vaesunud arusaamast piibliteksti tähendusloome sügavusist, on seesama tähendusloome – Piibli lugemise, ettelugemise ja selle valguses elamise praktika – Jehoova nime vääristanud.
