Piibel – põlvkondade pärand

04/201404 leho paldre hh-1 Leho Paldre, Tartu Kolgata baptistikoguduse pastor

Lapsepõlves oli minu hoidjaks Oleviste koguduse vana õde Helmi. Ta kirjutas paksu ruudulise märkmiku täis oma lemmik-piiblisalme ja kinkis mulle. Kui ma aastaid hiljem seda lehitsesin, siis avastasin, et enamikku neist salmidest teadsin ma peast. Ju oli tädi Helmi neid mulle õpetanud. Nii pärandati Piibel mulle edasi juba lapsepõlves. Kui ma sain 10aastaselt päästetud, siis kinkis isa mulle Piibli.

Vähemalt Kolgata koguduses olen ma aga ses osas vähemuses. 56% nendest 90 inimesest, kes viimase 15 aasta jooksul on meie koguduses usu peale ristitud, ei ole saanud lapsepõlvekodus kristlikku kasvatust. Mis mõttes on Piibel neile põlvkondade pärand? Saatsin neist kümnele küsimuse: „Mida teie jaoks tähendaks teema „Piibel – põlvkondade pärand"?". Üks vastas: „Ei suuda seda pärandi küsimust kuidagi lahti mõtestada enda jaoks."

Vaimulike isade-emade kaudu saab Piibel ka minu pärandiks.

Ühelt tudengineiult saabus pikem vastus: „Ma vaatleks seda sõna põlvkond terve rahva või isegi inimkonna seisukohalt. Vanemad usklikud annavad noorematele edasi Piibli tarkusi. Uuestisündinutena on meil ju ka uus perekond: meie õed ja vennad Kristuses. Esimese põlve kristlasena on minu jaoks tunnetus kogudusest kui perekonnast väga oluline. Nii saab Piibel justkui vaimulike isade-emade kaudu ka minu pärandiks."

Paljude jaoks ongi Piibel põlvkondade pärand koguduslikult, mitte bioloogiliselt. Kui me tahame, et meie kogudused märkimisväärselt kasvaksid, siis saab see sündida ainult seetõttu, et pöördumisele tulevad ka inimesed, kel ei ole kristlikku kodust tausta. Neile ei pärandata Piiblit põlvest põlve.

Piiblit saab ka vääriti edasi pärandada

Muidugi, Piiblit on alati pärandatud edasi ka vääriti. Värskelt Oscariga pärjatud film „12 aastat orjana" räägib lugu 19. sajandi keskpaiga USAs elanud neegrist. Ta elas vaba mehena põhjaosariikides, ent teda rööviti ja müüdi orjaks lõunaosariikidesse. Filmis näidatakse muuhulgas korduvalt ka seda, kuidas orjapidajad pidasid orjadele piiblitunde. „Too teener, kes küll teadis oma isanda tahtmist, ent ei valmistanud ega teinud tema tahtmise järgi, saab palju peksa" (Lk 12:47). Orjapidaja vaatab orjadele pikalt otsa ja kordab aeglaselt: „Palju peksa!"

Ka „Tõe ja õiguse" Pearu väänab Piiblit, nagu ise tahab. Kuna Pearu pojal Karlal pole asjalikku pärijat ja Karla naine pole enam sünnitamiseas, siis utsitab Pearu poega teise naisega last saama. Pärijat on ju tarvis! Põhjenduse leiab Pearu liiatigi Piiblist: „Pühakirjaski räägitakse kusagil vagast naisest, kes annab oma mehele ümmardaja küljesoojaks, kui tema enda ihu on vanadusest muutunud juba sigimatuks."

Kardetavasti on Pühakirja põlvest põlve eesti rahva hulgas just niiviisi – vääriti – edasi pärandatud. Miks muidu on Piibli õpetuse suhtes nii palju eksi- ja eelarvamusi! Selline on ühiskond, milles me elame.

Piibli pärandit tuleb õigesti vastu võtta: kummardudes

Nehemja raamatus räägitakse Iisraeli rahvast, kelle jaoks Piibli edasiandmise järjepidevus oli lakanud. 141 aastat polnud Jumala Seadust edasi pärandatud.

Pange tähele, kuidas rahvas reageeris sellele, kui Esra neile lõpuks taas Jumala Seadust luges ja seletas (Ne 8). Rahvas kuulas koidust keskpäevani, seistes, vabas õhus. Loeti peatükkide kaupa ja anti seletust, „nõnda et loetust aru saadi". „Kogu rahvas nuttis, kui nad Seaduse sõnu kuulsid," sest nad taipasid, et nad on valesti elanud. Piibliõpetajad julgustasid: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke... ja ärge kurvastage, sest rõõm Issandast on teie ramm." Seejärel hakati Pühakirja põhjal oma elukorraldust muutma. Nende „rõõm oli väga suur".
Pühakirja tundmaõppimisele järgnes suur patukahetsus.

Lisaks oma pattudele tunnistati ka oma vanemate patte! See on oluline: tunnistada patuks oma armastatud vanemate patused eluviisid ja öelda neist oma elus lahti!

Viimaks sündis sellest Piibli tundmaõppimisest Vana Testamendi pikim ja sügavaim palve (Ne 9) ning suur tänu- ja ülistusteenistus: „Jeruusalemma rõõm oli kaugele kuulda!"

Piibel tuleb vastu võtta Jumala sõnana

See kõik sai alguse sellest, et Jumala Seadus võeti vastu Jumala elava sõnana. On neid, kes väärtustavad Piiblit kui ajaloolist trükist. Kunagi osales Alfa-kursusel tore inimene, kes tõi igal Alfa-õhtul kaasa järgmise vana Piibli või lauluraamatu, mida ta oli kollektsioneerinud. Aga mis kasu on Piiblist muuseumieksponaadina?!
On neid, kes väärtstavad Piiblit kui teoloogilis-filosoofiliste arutluste objekti. 2Pt 3:16 annab mõista, et Piiblis on nii mõndagi raskesti mõistetavat, mida õppimata inimesed väänavad iseendale hukatuseks. Ilmselt kehtib aga ka vastupidine: Piiblis on nii mõndagi lihtsasti mõistetavat, mida üleõppinud inimesed väänavad iseendale hukatuseks.

Aga kui me võtame Piibli sõnumi vastu Jumala sõnana, selle ette kummardudes ja seda omaks võttes, siis muutub see eluallikaks, elavaks veeks, elumuutvaks väeks, mis kannab palju head vilja. Ron Dunn on kirjutanud: „Me ei kuula [Jumala sõna] selleks, et öeldut kaaluda ja hinnata. Me kuulame selleks, et kuuletuda." „Võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud" (Jk 1:21).

Kuidas pärandada Piiblit edasi?

Piiblit tuleb ka meil endil edasi pärandada. Minu ellu tuli Piibel aga esmalt suuliselt: vanematelt, tädi Helmilt, pühapäevakooli õpetajalt. Kirjutatud tekst on hea, see hoiab seda alal muutumatuna. Aga ka Uues Testamendis kohtame korduvalt üleskutset Jumala sõna suust suhu edasi anda. „Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu."

Talle oli pärandatud Piibel ilma, et ta oleks seda kordagi lugenud!

Trükitud raamatut pärandada on mugav. Palju suurem väljakutse on öelda Jumala sõna oma suuga välja. Sellega me lisame sõnale ka oma elu tunnistuse.

Kümme aastat tagasi matsin koguduse 98aastase õe. Ta oli usus olnud palju aastaid, pere üles kasvatanud, koos mehega maakogudustes tunnistamas käinud. Külastasin teda kodus paari aasta jooksul enne tema igavikku lahkumist. Tuli juttu ka sellest, kas ta Piiblit loeb. Ta vastas sellele alati kuidagi ebamääraselt. Ma ei tahtnud eakale õele ka peale käia – äkki on tal nägemine kehv. Enne matuseid sugulastega tema elukäigust rääkides tuli aga välja, et ta oli olnud kirjaoskamatu! Ta ei olnud kunagi Piiblit lugenud! Aga ta tundis Piiblit väga hästi. Ta käis koos mehega paljudes palvelates tunnistamas. Talle oli pärandatud Piibel ilma, et ta oleks seda kordagi lugenud!

See on minu väljakutse meile: pärandada Piibel Jumala elava sõnana järgmistele põlvedele ka siis, kui nood ise piibliraamatut kätte ei võta!