Armastuse ülemlaulu (1Kr 13) jõuluaegne uustõlge

12/2015

Kui ma kaunistaksin kodu kaunite lintide, vanikute ja tulukestega, kuid mul pole armastust, oleksin lihtsalt sisekujundaja.
Kui ma orjaksin kogu advendiaja köögis, küpsetaksin piparkooke, keedaksin suurepäraseid roogi, mida nautida laitmatult kaetud pidulaua taga, kuid mul poleks armastust, oleksin lihtsalt kokk.
Kui ma töötaksin vabatahtlikuna supiköögis, laulaksin vanadekodus jõululaule ja annetaksin igale heategevusfondile, aga mul poleks armastust, poleks sellest mingit kasu.


Kui ma ehiksin kuuse säravate kuulide ja kaunite hõbehelvestega, käiksin kõigil jõulupidudel, esitaksin laulukooriga kõige kaunimat jõulukantaati, kuid ei keskenduks Kristusele, poleks sellest ühtigi.
Armastus peatab küpsetamise, et kallistada last.
Armastus paneb jõulutuled kõrvale, et suudelda abikaasat.
Armastus on lahke, isegi kiirustamises ja väsimuses.
Armastus ei kadesta naabri pidulikku serviisi ja sellega harmoneeruvat laudlina.
Armastus ei kärata lapsi teelt eest ära, vaid on tänulik nende rõõmsa rüselemise eest.
Armastus ei tee kinke ainult neile, kes vastu kingivad, vaid rõõmustab nendele andmisest, kel midagi anda ei ole.
Armastus lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.
Arvutimängud vananevad, kruusid purunevad, pärlikeed lähevad kaotsi, mänguasjadest kasvatakse välja, golfikepid roostetavad,
aga armastus ei hääbu kunagi.