Õnn, õnnistus

4/2009 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piibli väljendid eesti keeles

Sõnal õnn on eesti keeles huvitav ajalugu. Seda teemat uurinud Külli Kuusk („Kust tuleb meile õnnistus?" – Usuteaduslik Ajakiri 1/2005, lk 54) kinnitab, et õnn-tüvi kuulub läänemeresoome-lapi tüvede hulka ja nende tüvedega sõnad olid varases läänemeresoome algkeeles olemas juba vähemalt 3000 aastat tagasi. Mis võis olla selle sõna algne tähendus? Siin on keeleteadlaste poolt pakutud mitmesuguseid oletusi.

Õõs ja õng

Asta Õim („Armastus ja õnn eestlaste maailmapildis" – Keel ja kirjandus 11/2003) kirjeldab oletust, et algselt võib siin tegu olla sõna onsi ühe paradigmavormiga. Onsi tähendab „õõnt, õõnsust". Kuidas seostub õnn õõnsusega? Et õõnest saaks õnn, siis pidi õõs kui tühi ruum meie eelkäijatele seostuma millegi meeldiva, kasuliku ja ihaldatava – näiteks puuõõnest leitava meekärje ja linnumunadega. Just nende meeldivate asjade leidmist hakati nimetama õnneks (leidis õnne, ei leidnud õnne).

Teine seletusviis seostab õnne õngega – et kala näkkab, on õnn. Kõht saab jälle täis ja sellega seostub meeldiv rahulolutunne. See viimane seletus haakub siinkirjutaja elukogemusega: poisikesena suviti maal vanavanemate juures viibides käisin korduvalt kalal. Mäletan siiani tunnet, kui tuli varahommikul üles ärgata, jõe äärde minna, seal tunde passida ja sääsehammustusi taluda. Reeglina oli saagiks ainult paar särjepoega, millest jätkus vaid kassile. Nii pole minust kunagi kirglikku kalameest saanud. Võin ainult oletada, et nendel noortel, kellest on kalamehed saanud, pidi see tunne olema täpselt vastupidine – ootamatult saadud suur saak ja sellest tuntud meeldejääv rõõmuelamus, mis ajendab järgmiselgi korral kalale minema.

Praktiline õnn ja heitlik õnn

Asta Õim rõhutab, et eestlaste keelekasutuses on õnnel enamasti üsna praktiline iseloom. Õnn tähendab rahulolu, kordaminekut, mõnutunnet nii vaimses kui füüsilises vallas, raskele päevatööle järgnevat puhkust (õdak om kõige õntsamp aig). Õnn võib olla hea või halb ja õnnetu ei ole mitte see, kel puudub õnn, vaid see, kes kannatab. Õnne olemasolu peetakse niisiis millekski loomulikuks, mitte eraldi positiivseks nähtuseks. Asta Õim kirjeldab ka seda, kuidas õnn võib olla ka oodatud, kuid vähetõenäoline sündmus (õnne leidmine, õnne omamine). Õnn on muutlik, etteaimamatu (õnn kukkus taevast sülle).

Õnnis, õnnistama ja õndsus

Kristluse levides hakati ühe kesksema mõiste – pääste – kohta kasutama õnn-tüvelisi tuletusi, kinnitab Külli Kuusk. Mõisted õnn, õnnistama ja õndsus on algselt samuti olnud seotud elus praktiliselt teostuva rahulolu, hea olemise ja meeldivate asjadega. Ent seoses kristliku kultuuri juurdumisega laienes ka nimetatud sõnade tähendusväli. On huvitav tõdeda, et samalaadne sõnade tähendusvälja laienemise protsess on jälgitav ka Uue Testamendi kreeka keeles ehk teisisõnu ajas, mil ristiusk välja kujuneb.

Makarios-sõnad

Sõnadegrupp makarismos, makarios, makarizō väljendab Uues Testamendis õnnelikkust ja õndsust. Puhtalt maisel tasandil ütleb vangisolev apostel Paulus kuningas Agrippale: „Ma loen end õnnelikuks (makarion), kuningas Agrippa, et ma võin täna sinu ees enese eest kosta kõige selle kohta, milles juudid mind süüdistavad, sest sina oled kõikide juudi kommete ja vaidlusküsimuste parim tundja." (Ap 26: 2j) Sel kohal kasutab Paulus seda sõna kreeka tavatähenduses – hea õnne ehk vedamise mõttes. Funktsionaalselt võiks siinkohal tõlkida ka: „Mul on vedanud, kuningas".

Antiik-Kreeka retoorikas tunti makarismide ehk õnnelikuks-kiitmise žanri. Vanemaid võidi kiita tublide laste, pruuti suurepärase peigmehe leidmise, rikkaid inimesi selle eest, et nad on leidnud endale hea positsiooni elus jne. Ent Jeesus andis sellele kõnežanrile hoopis uue tähenduse. Luuka evangeeliumi „õndsakskiitmistes" sõnab ta (Lk 6: 20-22): „Õnnelikud olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik! Õnnelikud olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie saate küllaga! Õnnelikud olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda! Õnnelikud olete teie, kui inimesed teid vihkavad ja kui nad teid endi keskelt välja lükkavad ja teid häbistavad ja teie nime põlu alla panevad Inimese Poja pärast!" Jeesus kasutab siinkohal sedasama sõna mis Pauluski (makarioi – mitmuses), ent nüüd ei ole õnnelikud mitte need inimesed, kel kõik elus hästi läheb, vaid just need, kellel asjad on kehvasti. Miks nii? Aga just siin saab ilmsiks, et inimese elu tõeline õnnelikkus ei seostu mitte raha, hea positsiooni, juhusliku vedamise ja muude ülimalt praktiliste asjade, vaid hoopis Jumalaga. Keda Jumal õnnistab, see on ka õnnelik, ükskõik kui kehvasti tal maises elus poleks läinud. Uus Testament ja kristlus seostab inimese õnnelikkuse Jumalaga nii läbivalt, et pole juhus, et ka eestikeelses sõnakasutuses võetakse siinkohal tarvitusele eraldi sõnad, millel on peamiselt just usuline tähendus: õndsus, õnnistus.

Eulogeō-sõnad

On veel üks sõnadegrupp, mida eesti keelde õnnistuse ja õnnistamisena vahendatakse: eulogeō, eulogētos, eulogia, eneulogeō. Sõnasõnaliselt tähendab eu legein „hästi rääkimist", seda kas siis hea kõnesisu või kellegi kiitmise mõttes. Ent Uue Testamendi kreeka keeles ei ole selle sõna taustaks kreeka tavakasutus, vaid juudiusu praktika, mispuhul see sõna on tõlge heebrea verbist juurega brk. Sellel juurel on kaks põhitähendust: „õnnistama" ja „põlvitama". Kui brk tegevus on suunatud Jumalale, siis on meil tegu Jumala kiitmisega, kui see on aga suunatud inimesele või esemele, siis „õnnistamisega", st palvega, et Jumal annaks edu õnnistuse objektile. Siinkohal on sageli taustaks arusaam, et õnnistamise sõnade lausumise tegu ise on Jumala poolt heaks kiidetud ja Jumal kinnitab seda. Jaakobuse kirjas uskliku inimese keelest öeldu on siin iseloomulik (Jk 3: 9j): „Sellesamaga me kiidame (eulogoumen) Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine (eulogia) ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad!"

Niisiis on nende sõnadega väljendatud tegevustel otseselt usuline tähendus, mispuhul on loomulik, et ka eesti sõnad õnnistama, õnnistus seostuvad just usulise elu praktikatega.

Õnn või õnnistus?

Lõpetuseks tahaksin tähelepanu juhtida ühele olulisele erinevusele sõnade õnn ja õnnistus vahel. Kui õnn on midagi maist ja sageli üsna juhuslikku ning kiiresti mööduvat, siis õnnistus võib olla inimese elus pidev ja püsivalt tajutud suurus. Ka õnnistamine ei ole juhuslik toiming, selleks on vaja vaid usku, palvemeelsust ja head tahet. Niisiis soovin lugejale õnne tema tulevasis päevis, ent veelgi olulisemalt Jumala õnnistusi ja õnnistamist.