Ohvrist ja rituaalidest

11/2010

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Piiblis kõneldakse ohverdamisest palju. Moosese raamatud reglementeerivad ohvritoomise viisid, ajalooraamatutes kirjeldatakse neid loomuliku osana inimeste elust ja prohvetid kritiseerivad ohvripraktika väärtarvitusi. Ka Uue Testamendi sõnumit ei ole võimalik mõista lahus toonastest ohverdamisega seotud rituaalidest. Vastsündinud Jeesuse eest ohverdati templis tuvisid, täiskasvanud Jeesuse sõnum vastandab prohvetlikul viisil halastuse ja ohvri (Mt 9:13; 12:7 vrd Ho 6:6), ning see kõige kesksem, tema ristisurm, on taas ohverdamise temaatikast lahutamatu.

.

Ja samas on just see äärmiselt oluline osa Piibli-aegsete inimeste maailmapildist meile tänapäeval oma tähenduselt raskesti hoomatav. Seepärast kirjeldan järgnevas mõningaid üldisi aspekte Piibli ohvri-temaatika taustaks olevast ritualistlikust maailmakäsitlusest.

Ritualistlik maailm: sümboolne terviklikkus

Inimese tunnetusterviku jaotamine eraldiseisvaiks maailmadeks on osa loomulikust sotsiaalsest käitumisest ja elutunnetusest. Seda võib näha, kui paneme tähele piire täiskasvanute ja laste, seesolijate ja väljajääjate, ülemate ja alluvate, seisuste ja elukutsete vahel. Traditsioonilistes ühiskondades kipuvad säärased eristused olema jäigemad kui modernses maailmas. See on kindlasti osalt seotud nende ühiskondade suurema maailmavaatelise terviklikkusega. Neis on side religioosselt sakraalse maailmakorra, ontoloogilis-kosmoloogiliste arusaamade, ühiskonna sotsiaalse organiseerituse ja ühiskondlikult normeeritud käitumise vahel tugevam kui meie üha killustuvas läänemaailmas. Traditsioonilistes ühiskondades käsitletakse sotsiaalset korda sageli religioosse maailmakorralduse alamstruktuurina. See kõik toob enesega kaasa vajaduse käituda sümboolselt kooskõlaliselt kõiksuse tervikuga, kusjuures eriti oluline on siin kategooriate puhtus ja nendevaheliste piiride säilitamine.

Üle kogu maailma järgivad rahvakombed ja -uskumused tänini seda malli. Nt kirjeldab William Paden (Religious Worlds 1994) eskimo tabu, mis keelab naist kudumast samal ajal, kui tema mees on harpuuniga merel jahil ja see näitab, et naisepoolne lõngade üksteisega ristamise ehk nende sassiajamise tegevus ei saa eksisteerida koos mehe vajadusega hoida paadis harpuuninööri keerdusid sassi minemast. Mehe ja naise käitumine peab olema sümboolselt kooskõlaline, mitte lahkuminev, kui nad mõlemad taotlevad sedasama eesmärki – edukat harpuuniviset saaklooma pihta. Nende sümboolne maailm on siin otseses mõttes reaalne maailm. Ja eestlased pole eskimotest erinevad. Minu noorpõlves õpetas mind vanaisa, et heinateo ajal ei tohi jätta reha maapinnale, pulgad ülespidi – mitte sellepärast, et siis võib keegi kogemata kombel õnnetult reha peale astuda, vaid et „pulgad teevad taevasse augud ja vihma hakkab sadama". Heinateo ajal on kuiv ilm aga väga tähtis.

Ritualistlik maailm: sotsiaalne terviklikkus

Tegelikult ei ole sotsiaalsete kategooriate sümboolse puhtuse nõue kadunud ka meie tänapäevasest ilmalikust elust, ehkki me seda sageli ise tähelegi ei pane ning religiooniga ei seosta. Bruce Malina (The New Testament World, 1993) toob lihtsa näite meie jaoks nii argisest asjast nagu poeskäimine: sa oled kaubamajas, et osta sealt endale uus paar teksaseid. Poodi astub sisse väike tüdruk, kes limpsib jäätist. Ja siis läheb ta ootamatult sinu üllatuseks riiulite juurde, millel on püksid, ja asetab pooleldisöödud jäätise nende peale. Mitu paari kalleid rõivaid saab nõnda määritud. Kuidas sa reageerid? Sa võid muiata, käskida lapsel selline käitumine lõpetada, kõnelda sellest poe turvamehele või müüjale. Tüdruk on teinud midagi, mis rikub üldist korra ja konventsioonide struktuuri. Ja kõik see omandab sinu jaoks täiendava värvingu, kui need püksid, millele tüdruk oma jäätise asetab, on just sinu poolt vaevarikka otsimise järel lõpuks välja valitud ja sa oled nende eest just valmis raha maksma. Need püksid on nüüd sinu ja sinu reaktsioongi on palju isiklikum. Tunne, et miski on eraldatud üldisest kasutusest sinu jaoks, on tunne sakraalsest; püksid, mis jäid kaubamaja lettidele, on üldised, kõigile kasutamiseks, profaansed.

Sellest argisest näitest lähtuvalt võime me interpreteerida ka ohverdamise protsessi ja selle tähendust. Struktuur on siin sama. Pükste ostmise protseduur on kirjeldatav kui nende pükste "sakraliseerumine". Esmalt on püksid tavapärases normaalses seisundis, kellelegi teisele (antud juhul poele). Sinu jaoks on nad profaansed. Oma valiku protsessi alustades sead sa teatud hulga pükse kõrvale, uurid nende kvaliteeti, sobivust jne. Kui su huvi teatud konkreetse püksipaari suhtes kasvab, siis käsitled sa neid juba kui võimalikult sinu omasid, nad erinevad teistest pükstest ja sa tunneksid end rünnatuna, kui teine ostja tuleks ja need sinu käest ära tõmbaks või nad jäätisega määriks – seda isegi siis, kui nad ei ole veel sinu omad. Need püksid on nüüd vahestaadiumis, nad on potentsiaalselt sinu, aga mitte veel päris. Et ennast (ja neid pükse) nüüd sellest vahestaadiumist läbi aidata, pead sa ette võtma kindlaksmääratud toimingu: sa lähed tseremooniameistri juurde, kelleks on antud juhul müüja, kes toimetab rituaali, mille kaudu püksid ületavad selle marginaalse staadiumi ja omandavad uue staatuse, saades eristatud sulle. Tseremoonia käigus nõutakse sult ohvrit: sa annad oma rahakotist midagi ära. Tagajärjeks on, et nüüdsest on ostetu sulle sakraalne ja kõigile teistele profaanne.

Ohverdamine ja rituaal kui sild eri maailmade vahel

Ohverdamine (ja rituaalid laiemalt) toimib siin niisiis omalaadse uksena eri maailmade vahel. Antud näite puhul lubab see asjadel liikuda ühest kategooriast teise, säilitades samaaegselt nende kategooriate terviklikkuse. Kui sa võtaksid püksid, paneksid kotti ja jalutaksid maksmata poest välja, ei ole see antud plaanis ainult vargus, vaid ka kategooriate hägustamine ja nendevaheliste piiride lõhkumine. Kujutle: kui kõik inimesed nii käituksid, kui poleks enam piire oma ja võõra vahel, milline oleks siis elu? Vastus saab olla ainult üks: kui see ka mingil moel võimalik oleks, peaks see olema organiseeritud mingite muude ja meile senitundmatute printsiipide alusel. Kommunismi utoopias kõneldi omal ajal sellise asja võimalikkusest, kuid sümptomaatiline on, et ega keegi ka eriti hästi ei osanud ette kujutada, kuidas see kõik välja nägema hakkab. Sarnaselt on sümboolsete piiride rikkumisteks ülalkirjeldatud lood kuduvast naisest ajal, mil ta mees harpuuniga merel on, ning heinateo ajal reha vales asendis lebama jätmine.

Ritualistlik maailm: usuline terviklikkus ja stabiilsus

Usulises plaanis on (ohvri)rituaalid suhtluskanaliks Jumala ja inimese, püha ja profaanse vahel. Jumal ning temaga seotud ruum ja aeg on pühad. Samas on see kõik lahutamatult seotud usklike inimeste sotsiaalse elukorraldusega. Piibli-aegsete inimeste maailm oli sümboolne tervik, milles just sakraalne suunas ka argirutiini. Tööpäevad vaheldusid hingamispäevade ja usupühadega, argised toimetused religioossete kohustustega. Pole juhus, et Uues Testamendis on sõna leiturgia (millest tuleneb liturgia) kasutatud vaheldumisi nii tavapärase teenimise kui spetsiifiliselt usuliste rituaalide läbiviimise kohta: vrd Rm 15:27 (P1968 aidata; P1997 teenida) ja Lk 1:23 (teenistuskord). Kui veel kord tarvitada kaubandusmaailmast pärinevat analoogiat, siis võib öelda, et religioossed rituaalid (sh ohvritalitused) olid omalaadsed „kassaaparaadid" uskliku inimese eluruumis ja -ajas, mis tagasid ühelt poolt pühaduse puutumatuse ja puhtuse ning teiselt poolt võimaluse sellest osa saada.

Üheks ritualistliku maailmakäsitluse oluliseks funktsiooniks on stabiilsuse tagamine elus. Antiiksed paganarahvaste viljakuskultused üritasid end rituaalide kaudu kindlustada ikalduste, saagi hävimise ja lastetuse vastu, enne ohtlikku merereisi toodi merejumalatele ohver jne. Iisraelis paluti Jahvele ohverdamise käigus ka head käekäiku nii väiksemates kui suuremates ettevõtmistes. Sellise stabiilsusetaotluse üheks tagajärjeks on aga ka olemasoleva sotsiaalse struktuuri ja sellesse kätketud võimumehhanismide põlistamine ning legitimeerimine. Mis ei pruugi alati olla negatiivne asi, ent ometi loob see võimalused ka võimu usuliseks kuritarvitamiseks.

Jeesuse prohvetlik kriitika

Matteuse evangeeliumis on esitatud Jeesuse kriitika kirjatundjatele ja variseridele: „Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te lukustate taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sinna sisse ega lase sisse ka neid, kes tahaksid minna." (Mt 23:13) Kui seda peatükki lähemalt analüüsida, siis tuleb esile, et Jeesuse hurjutuste objektiks ei olnud mitte niivõrd nende inimeste uskmatus, vaid et nad esindasid teadlikult säärast religioosset süsteemi, mis soosis ühtesid inimesi teiste ees, rikkaid vaeste ees ja võimukaid võimutute ees. Jeesus käitub siin Vana Testamendi prohvetite stiilis. Nemadki olid omal ajal üsna samal moel kritiseerinud Jeruusalemma mandunud usulisi võimukandjaid, kes peitsid oma isiklikud huvid ja võimuahnuse templirituaalides osalemise toreduse varju. Prohvet Hesekieli nägemuses lahkub Jumala auhiilgus koguni templist täiesti (Hs 10) – kohtusõna, mis seostub Jeruusalemma vallutamisega babüloonlaste poolt. Hesekiel tõotab seejuures tulevikus uut templit, mille täidab taas Jahve auhiilgus (Hs 43) ja milles toimetatavad rituaalid on lahutamatud Jumala sotsiaalse õigluse nõudest (Hs 45). Matteuse kohaselt järgneb Jeesuse hurjutuskõne templi „puhastamise" aktile (Mt 21:12jj), mis oma vahetult tähenduselt ei olnud niivõrd kriitika templiga seonduva kaubandustegevuse kohta kui pigem väljaastumine templi kui usulise võimu sümboli vastu (seda viimast on Tom Wright võrrelnud riigilipu põletamisega valitsushoone ees). Analoogselt prohvetitele kuulutab ka Jeesus ette templi hävitamist (Mt 24) ja suurt kohtupäeva, mil Jumal mõistab inimeste üle kohut selle järgi, kuidas nad on oma võimu tarvitanud on ja kuidas suhtunud endast väetimatesse (Mt 25:31jj). Evangelist ei jäta meile mingit kahtlust: Jeruusalemma võimukandjad said sellest kriitikast suurepäraselt aru ning otsustasid ta just sellepärast tappa (Mt 26: 3-5).

Jeesuse surm kui uus algus

Seljapööramist Iisraeli senisele rituaalvagaduslikule elukäsitlusele ilmestab kõige paremini evangelist Markuse poolt kirjeldatud lugu sellest, kuidas Jeesuse surmahetkel kärises pooleks vahevaip templis, mis oli varjanud kõige pühamat ruumi muu maailma eest (Mk 15:38). Just see oli olnud paik, mida oli kõige kiivamalt kaitsnud kogu templiga seonduv rituaaleeskirjade süsteem. Markuse sõnum on ühene: nüüdsest ei vaja Jumala pühadus enam inimeste „kaitset" inimeste eest: nüüdsest on see pühadus paisatud kogu maailma, sest Jeesus ise on olnud viimseks ohvriks, kelle elu on antud lunaks paljude eest (Mk 10:45). Maailmade-vaheline uks sakraalsest profaansesse on nüüdsest jäädavalt avatud.

Küsimus sellest, kuidas hilisem ristikogudus selle „avatud uksega" toime on tulnud, on eri juba teema.