Arvustus artiklile „Naised ja mehed kui Jumala teenijad”

07-08-2017

Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor

Juunikuu Teekäijas ilmunud pastor Toivo Pilli artikkel „Naised ja mehed kui Jumala teenijad” pani mind imestama ning mõningaid küsimusi, märkusi ja vastulauseid esitama.

1. Artikli avalause jätab mulje, et meil on kogudustes ennegi olnud juhte ehk siis naispastoreid. Tõsi, õed on teeninud mõningates kogudustes vendade puudusel ja teinud seda alandlikus meeles ning igati hästi, kuid millal ja kes on olnud meie liidu ajaloos või ka enne seda meie kogudustes ordineeritud naispastorid?

2. Juba esimene kirjakoht 1Kr 12:11 ei tundu siia sobivat. Sest kas ei ole 1Kr 2:1 kirjas, keda siin silmas peetakse: „Vaimuandide suhtes, vennad, ei taha ma jätta teid teadmatusse…” Täpselt sama näeme ka järgmisele kirjakohale eelnenud salmis Rm 12:1: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles...

3. Kuna musterväljend „nõukogude ajal” on ka samasooliste seas laialt käsitluses, siis oleks hea tuua järgneva lõigu juurde ka mõni asjalik näide, kuidas slaavi baptistide hoiaku tõttu naised siin Eestis siis „piiratuma rolli” said?

4. Tõsi, Deboora oli Iisraelis naisprohvet ja kohtumõistja ning seega rahva juht. Kas aga ka vaimulik? Nimetatud näide kipub Deboorale vihjama just selles võtmes. Deboora siiski ei olnud mingis preesterlikus teenistuses.

5. Jeesus ja Maarja. Rabide õpilased istusid tõepoolest nende jalge ees, aga väita antud näite põhjal, et „Jeesus tunnustas Maarjat teoloogina, vaimuliku teenäitajana”, tundub küll liialdus. Sest kui see nõnda olnuks, siis oleks Jeesus valinud Maarja ka apostliks oma 12-ne ligema jüngri hulka. Või annaks meile sellest enamat aimu ka neli evangeeliumi, rääkimata Apostlite tegude raamatust.

Ka järgmised näited ei veena lugejat, nagu olnuks sel ajal juba ametisse seatud naispastoreid või -ülevaatajaid. Sest kui vaatame algkiriku ajalugu, siis millal küll ilmuvad kristliku koguduse ajaloo areenile esimesed naispastorid? Kui juba ida ja lääne õigeusu kirikutes naispastorid puudusid, kui algkoguduses puuduvad sellele igasugused viited, siis millal on ajalugu nõnda muutuda jõudnud, et me seda nüüd kasvõi vihjamisi väita julgeme?

6. Alalõigu „Naised, kes külvavad korratust –, vaikigu!” arutelus tuuakse esile salm 1Kr 14:34, kuid lauseehituse pärast (tegemist on ühe tervikuga) peaks vaatama ka 33. salmi: „...Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes: olgu naised koguduses vait…” Mitu pühade kogudust oli siis Korintoses või kas siiski ei räägi apostel Paulus siin üldisemalt, kui artikkel seda toonitab? Pealegi on siin taas ja taas lugeda, kellele apostel kirjutab: „Kuidas siis nüüd, vennad?” (1Kr 14:26).

7. Alalõigus võimutsevatest ja valeõpetusega naistest on Efesose koguduse taust küll ilmekas, aga ometi ei saa rahul olla selle ärakasutamisega siinse artikli suunitluses. Sest kas apostel ei too oma põhimõtte juurde siin siis mingit selgitust? Toob küll, kirjutades järgmist: „...ma ei luba naisel õpetada ega mehe üle valitseda, vaid ta olgu vaikne. Sest Aadam loodi enne, seejärel Eeva, ka ei petetud Aadamat, vaid naine peteti ära ja ta sattus üleastumisse, ent ta pääseb lastesünnitamise kaudu, kui ta mõõdukuses jääb usku ja armastusse ja pühitsusse” (1Tm 2:12–15).

Keegi meist ei pea Paulust araks meheks. Oleks tal Artemise templist lähtuv naiste ülemvõim meelel olnud, poleks ta küll kartnud sellest ka oma kirjas otseselt rääkida! Aga Paulus pöördub rohujuure tasandile, nimelt algprobleemide juurde, nagu siin selgesti näha on.

8. Artiklis kirjutatakse: „Alistumine tähendab siin alistumist mitte meestele, vaid Kristuse õpetusele, mida tuleb kõigepealt õppida…” Siiski ei saa ma muidu, kui suunata meie tähelepanu taas eelpool toodud kirjakohale, lisades siia ka: „…vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb. Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest...” (1Kr 14:34j).

9. Alalõik naiste pastoriülesannetest. Artikkel toonitab, et „Pühakiri on peamine juhis – ja mitte üksikute kontekstist väljarebitud salmide näol”, mis on igati õige. Aga lause vahetult enne seda on küll tasakaalust väljas! No kuidas ometi on koguduse ülevaatamise või juhtimisega seotud annid siis mitte soopõhised? Jättes kõrvale juba mainitu, et adressaadiks olid ju „vennad”, mitte „vennad ja õed”, nagu vahel meeldiks, tuleks meeles pidada ka seda, kui soopõhiseks apostel Kristuse kogudust pidas. Muidu sarnaneksime üha enam neile, kes sootunnustest mitte kusagil mitte midagi kuulda ei taha. Kas ei rääkinud Paulus mitte mehest ja naisest, öeldes: „...sest mees on naise pea, nagu Kristus on koguduse pea, olles ise ihu päästja. Nagu kogudus alistub Kristusele, nõnda alistugu ka naised meestele kõigis asjus” (Ef 5:23j)? Ja veel: „Ma kiidan teid, vennad, et te mind igati meeles peate ja hoiate pärimusi, nõnda nagu ma need teile andsin. Aga ma tahan, et te teaksite: Kristus on iga mehe pea, aga mees on naise pea, ja Jumal on Kristuse pea” (1Kr 11:2j)? Artiklis nimetatud annid on mitte ainult soo-, vaid ka pühakirjapõhised.

10. Artikkel väidab: „Kui toetuda Jeesuse ja algkoguduse eeskujule, siis ei ole mingit põhjust väita, et naine ei võiks olla koguduse juht.” Ehk siis pastor, kas pole? Aga kus me näeme algkoguduses taolisi eeskujusid? Või on Pühakiri muutunud vastavalt tõejärgsele ühiskonnale?

1Tm 3:2 ei ole naisvaimulike küsimuses mitte kuidagi kontekstiväline. Pühakirja jutt meestest käib ikka meeste kohta. Et apostel tõepoolest räägib siin meestest, eks seda kinnita ju ka salm 5: „Sest kui keegi ei oska juhatada oma peret, kuidas ta võib kanda hoolt Jumala koguduse eest?” Ei ole vaja kellegi käest küsida, kes oli tol ajal perekonna juht ja -pea. Meeste rolli kinnitab siin ka sama peatüki salm 11: „Nõndasamuti olgu nende naised ausad…” (Piibel 1968). Sõna „nende” puudub küll algtekstis, aga ei tee seda mõtet kuidagi teistsuguseks.

11. Gl 3:28 kirjakoht üksolemisest Kristuses ei ole kohane koguduse juhi või pastorirolli käsitlemisel, sest apostel ei räägi siin juhtimisest. Küll aga toonitab ta siin usu tagajärge, mis teeb, et „te olete kõik usu kaudu Jumala lapsed Kristuses Jeesuses”.

Seega, antud artikkel tundub küllalt vägi- ja meelevaldne Jumala sõna tõlgendamine ning kohandamine ühe antud eesmärgi – naispastorluse küsimuse huvides. Samas ei peaks kõike seda mitte kuidagi seostama ega sildistama teemaga õdede kaasateenimisest koguduses. Vaimuandide kasutamine/misjonikäsu täitmine ja naispastorluse küsimus tuleks siin küll rangelt lahus hoida.

Kõik see omakorda tõstatab aga mureküsimuse, kas ei oleks aeg hakata Teekäija kirjutiste osas rakendama märklauseid, et „toimetus ei vastuta kirjutiste sisu eest”? Sest kord peame Issanda ees ikka igaüks ise oma tegude, sõnade ja ka kirjutatu eest vastust andma.

Lõpetan tsitaadiga Eugene H. Petersoni äsja ilmunud eestikeelsest raamatust „Püsiv kuulekus”: „Tuleb välja, et on asju, mis ei muutu. Jumal ei muutu… On kinnitav taas tõdeda, et me ei pea pingsalt jälgima maailma enda ümber, et pidada sammu Jumala ja tema töömeetoditega meie juures.”