Jeesuse suurus ja ülisuurus

06/2018 12 adolf pohl
Adolf Pohl, Saksa baptisti teoloog

Meie kõik oleme kaasa haaratud Jumala suursündmusesse. Jumal ei loonud taevast ja maad nii suure hoolega selleks, et jätta need siis omapäi. Jumal pole unustanud ühtegi inimest. Esimese kristliku jutluse kuulajad imestasid: „...kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?” (Ap 2:11). Samas peab meid huvitama ka globaalne olukord.

1. Apostellik maailmavaade Galaatia 4:3–9 järgi

Kui me olime väetid lapsed, siis olime orjuses maailma algainete meelevalla all. Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: „Abba! Isa!” Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu. Kuid siis, kui te ei teadnud midagi Jumalast, te orjasite neid, kes loomult ei olegi jumalad. Nüüd aga, kui te olete Jumala ära tundnud – pigem küll on Jumal teid ära tundnud – , kuidas te pöördute jälle nõrkade ja viletsate algainete poole, mida te jälle uuesti tahate orjata?
Oli ülim aeg. Maailm oli tühja jooksmas, kasvades vaid pikkuses, aga mitte arusaamises. Jumal ei tahtnud seda armetut olukorda enam kauem vaadata. Ta võttis maailma jaoks erilise aja ja tuli seda päästma. „Siis saatis Jumal oma Poja.“ Tõsi, Jumal oli saatnud varem nii mõndagi: mitut puhku oli puhastavaid kohtuid ja üllatavaid päästmisi ning ikka jälle astus esile kõlbelisi eeskujusid, tublisid valitsejaid, tarku õpetlasi, andekaid leidureid, suursuguseid emasid, vapraid naisi ja vägevaid prohveteid. Ilma sellise abiväeta oleks meie maailm juba ammu roiskunud.

Ta jättis meile 14 tähendamissõna, millega sai hõlmatud kogu elutervik: perekond, põllumajandus, ärimaailm, kliima küsimused, poliitika ja sõjandus.

Nüüd loeme aga nendest raamidest täiesti väljaulatuvast sündmusest. Seda selgitab tuntud tähendamissõna viinamäe kurjadest rentnikest (Mk 12:1–12). 6. salmis öeldakse viinamäe isandast, kes oli ilmutanud juba üliinimlikult pikka meelt: „Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?““ See oli nii, nagu öelnuks ta: Nüüd lähen ma ise! Naatsareti Jeesus on Jumal ise. Inimesed kohtusid Jeesusega ja said kokku Jumala endaga! „Jumal oli Kristuses,“ sõnastab Paulus (2Kr :19). Jeesus polnud ei ingel, tont ega mingi poliitiline geenius, vaid sõnaselgelt „naisestsündinu“, tavaline tähistus iga inimlapse kohta (vrd Ii 14:1). Ta sai üheks meist – inimeseks nagu kõik teised (Fl 2:7b). Ta astus meie sekka läbi sündimise värava ja sai pärast oma ümberlõikamist juudi kasvatuse. Jumal sai juudiks ja tõeliseks inimeseks.

2. Jeesuse suurus oli kolm aastat maa peal

Juba 2000 aasta eest oli Jeesus suur ja auline nii sõnades kui tegudes. Ta oli siin maailmas esimene inimene Jumala tahte järgi. Ütleme ette ära, et sellel saadikul puudus vahel ülekoormuse tõttu aeg magamiseks ja söömiseks ning mõnikord ta ka ei osutanud oma imejõudu. Selles erines ta Ristija Johannesest, kellest me ei tea ühtegi imetegu. Jeesuse juures leiab Piibli lugeja (Palun kontrollida!) siiski punkt-punktilt palju erakordseid tegusid ja asju (Ap 2:22). Need kõik kandsid „Jumala sõrmejälgi“, Jumala riik oli kohal!

Piibli lugeja leiab kindlasti üles kirjakohad järgnevate punktide kohta:


  • Jeesus õpetas oma järgijatele palvetamist Isa poole ja andis andeks patte, Peetrusele päevas 70 korda.

  • Ta jättis meile 14 tähendamissõna, millega on hõlmatud kogu elutervik: perekond, põllumajandus, ärimaailm, kliima küsimused, poliitika ja sõjandus.

  • Ta pööras tähelepanu haigete aitamisele, näljastele, eluheidikutele, vaestele, töötutele, elujanustele, abitutele, põlatud rikkuritele, tolliametnikele, õigusetutele, murest murtutele, leskedele.

  • Ta tervendas tema juurde toodud halvatu, nagu mööda minnes parandas kodukülastuse ajal palavikus ämma, aga ka patsiendi, kes oli arstide all palju kannatanud.

  • Ta puudutas märgistatud pidalitõbist, avas kurttumma kõrvad ja suu, aitas leinavat ema ja isa, toitis näljaseid, päästis uppujaid, vabastas vaeseksjäänuid, töötuid ja põlatud rikkureid.

  • Ta käis pulmas ja pidusöökidel, aitas abiotsivaid välismaalasi, suhtles roomlaste, juutide, kreeklaste ja välismaalastega.

  • Ta õnnistas lapsi ja rõõmustas koos nendega, ta vabastas orjastatud naisi, juhtides neid usule elavasse Jumalasse.

  • Ta vastas sõnaosava variseri küsimusele ja kinkis talle sügavama Pühakirja mõistmise. Poliitilistes küsimustes ilmutas ta kainet mõistust.

  • Ta vabastas ühe naise toimetustest, mida ta nii oluliseks ei pidanud.

  • Ta oskas peatada oma ema ja vendi, kes talle vahel liialt familiaarselt peale käisid.

  • Ta tõestas ennast kurikavalate ülekuulamiste ajal ja põgenes enda kividega surnuksviskamise eest.Oma ägedatele vastastele esitas ta väljakutse: „Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat?“ (Jh 8:46). Pilaatus ei saanud teisiti, kui üks, kaks ja kolm korda küsida: „Mis ta siis halba on teinud?“ (Lk 23:22). Jeesuse ausust tunnistas igaüks: „...nõnda kui te isegi teate“ (Ap 2:22; 10:38 vrd Jh 3:2). Vaatamata tagasilükkamisele paljude poolt, oli ilmne tema tõeline inimlikkus ja erakordne suurus igas mõõtmes. Juba 2000 aastat pälvib ta nii sõprade kui vaenlaste juures vähemalt respekti.

    Jeesuse suuruse ja ülisuuruse üheskoos kuulutamine särab üle kõige, mis iial särada võiks.

    Jeesus ise mõistis oma tulekut kui alandliku teenija tulekut. Fl 2:7 avab seda nii: „...loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.“ Näiteks Saksamaal tulvab üsna palju tööotsijaid kiriklikku „diakooniasse“. Kuid seejuures kujutatakse ametit endale ette väga kitsalt. Eeldatakse ligimest aitavat tegevust – tööd vanade, haigete ja lastega. Vahetuse lõpuks ollakse aga vabahärra, kelle elus on kõik sotsiaalsed garantiid ja viimaks kindel pension. „Teenija“ Jeesus oli hoopis teistsugune. Inimese Poeg tuli, „...et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ (Mt 20:28). Iga üksikteenistuse, iga pisemagi teo puhul täitis Jeesus päästmise missiooni.
    Selline pikk loetelu ei võimalda seada kahtluse alla Jeesuse tuleku keskset ülesannet. Liiga võimsalt särab meile: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu“ (Jh 3:16). Jeesuses on kõik kooskõlas. Temas on külluslik armastus, päästmine patust ja igavene elu. „...olgu mis tahes, milles meie süda meid süüdistab, Jumal on siiski meie südamest suurem ja tema teab kõik ... tema on meid enne armastanud“ (1Jh 3:20; 4:19). Alles seejärel tuleb meie usk ning pärast seda Jeesuse küsimus Peetrusele: „Kas sa armastad mind?“. Lõpuks pani ta Peetruse jälle tagasi kõige nõdremate teenimise ametisse: „Hoia mu lambaid!“ (Jh 21:15–17).

3. Jeesuse suurus ülendatakse ülisuuruseks

Meie Päästja avab oma saladuse. Oma universaalse kannatusega andis Jeesus end maailma päästmiseks kui Jumala Tall. Igatahes otsustasid mõõtuandvad poliitikud toona täiesti teise lahenduse kasuks: „...on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub“ (Jh 11:50). Evangelist Markus, kes kuulus pealtnägijate ja kuuljate tuumikringi, on aga Jeesuse enda tunnistust hoidnud ja edasi andnud.
Vähemalt kolmel korral õpetas ta lühidalt, aga unustamatult, oma kannatamist ja ülestõusmist Jeruusalemmas. Vapustav on seal ka 12 jüngri reaktsioon. Neid viit salmi: Mk 8:31; 9:31; 10:32–34 – kui neid aeglaselt ja valju häälega ette lugeda –, on igal lugejal endalgi raske taluda.
Nii on sisse juhatatud Jeesuse viimase elunädala kolm päeva, millel pole paralleele: suur reede, vaikne laupäev ja „kolmas päev“ – ülestõusmispäev. Ristil surres ja Jumala väes üles tõustes sooritas Jeesus Jumala tahte kohaselt kõik, mis oli vajalik süüdijäänud inimeste lunastamiseks. Keegi ei jää tema juures abita. Ristilöödu on uks usule, lootusele ja tõelisele elule. Just mõlema, Jeesuse suuruse ja ülisuuruse üheskoos kuulutamine särab üle kõige, mis iial särada võiks.
Esimene kristlik ajaloouurija Luukas kirjutas Teofilosele, et ta tutvus selle „kõigega algusest peale“, et sa „võiks õppida tundma sulle õpetatud asjade usaldusväärsust“ (Lk 1:1–4). Kaksteist korda on Luukas oma kirjutistes selle „kõige“ tulipunkte märgistanud piduliku sõnaga parresiazomai. Selle kreeka sõna põhitähenduseks on: „kõike vabalt välja ütlema“. Iga evangeeliumi kuulutaja võib seda vabadust kolmekordselt kogeda: ta tohib, peab ja võib öelda vabalt välja kõik:
Ma tohin nüüd rääkida, mida Vaim mulle on ilmutanud.
Ma pean nüüd rääkima, sest Jumal pole mulle teist mänguruumi jätnud.
Ma võin nüüd rääkida, ükskõik kui suured oleks ka takistused, sest Jeesus on võitja!
Nüüd on ülim aeg!