Apostlite teod 29

07-08/2018 10 hilleste piiblitund 2
Meego Remmeli ja Johanna Rosenvaldi piiblitund suvefestivalil MEIE LUGU

Kuidas teha piiblitundi Apostlite tegude raamatu (Ap) 29. peatükist, kui seda piibliraamatus ei ole? Apostlite misjon saab 28. peatükiga ühtäkki otsa, pannes küsima: kas järge ei tulegi? Meie usuisad on näinud meie loo järgnevust apostlitele. Olgu või näiteks Karl Kaupsi toimetatud juubelikogumik „50 aastat apostlite radadel. Jooni baptisti koguduste eluarengust Eestis“.

Kellele ja milleks kirjutati Ap?
Ap algavad sealt, kus Luuka evangeelium lõppes. Lugeja – Teofilos – saab ülevaate eelnenud sündmustest (1:1–3). Siis asetatakse ta otsekui apostlite endi keskele, kus tulevikunägemust avardab Jeesuse taevamineku eel, ajal ja järel toimu (1:4–14). „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud,“ kinnitas Jeesus, „vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni“ (Ap 1:7j). See võtabki kokku Ap ja kogu maailma misjoni nägemuse.

Ap kasutab „meie“ vormi
Apostlite loo jutustaja näitab, et see on ühtlasi „meie" lugu. Paulusega Euroopasse missioonile suundumisest räägitakse „meie” vormis (16:10). On oletatud, et Luukas kirjutas esmalt evangeeliumi koos Paulusega ja lisas hiljem jätkuloo apostlitest. Sisenedes omaenda jutustatud loo sündmustesse „meie“-nimelises misjonimeeskonnas, esitab autor endki apostelliku nägemuse elluviijana. Sama nägemus antakse edasi Teofilosele (kr 'Jumala sõpruse armastaja') ja meile, lugedes end apostlite loo jätkuvasse sündmustikku.

Kes on Ap peategelane?
Apostlite jälil leiame, et meie eluloo peategelaseks pole me ise, vaid Jumal. Ta on kolmainsuslikult sisenenud inimajalukku, olles toiminud Vana Testamendi aegu end Jehoova nimel ilmutanud Iisraeli Jumalana, kehastunud inimeseks Jeesuse-nimelise Inimese Pojana, kelle eluloost jutustab Uus Testament, aga kes pärast Jeesuse taevaminemist on otsustanud toimida Püha Vaimu kaudu, kelle kesksest rollist Ap raamat tunnistust annabki.

Mis on Ap sõnum?
Ap-des jutustatakse, kuidas Püha Vaimu väes tekkis ja kasvas kristlik kogudus. Püha Vaimu tulek tõi usuellu kvalitatiivse muutuse. Ühtäkki elati Jumala enese Vaimus, kes on õpetaja, lohutaja, julgustaja. Vaimu tarkus, vägi ja julgus võimestavad rõõmusõnumi kuulutamist kõigile rahvastele.

Kuhu jõuab Ap (rõõmu)sõnum?
Apostellik missioon, mille järjelugu jutustab meiegi elu, pole maiste riikide ega ühegi rahva võimu kehtestamise lugu, vaid lugu „Jumala riigist“ ja „ilmamaa äärteni“ levivast Jumala rahvast. Oleme kutsutud saama, olema ja jääma osaks üleilmse levikuga üle aegade püsivast Vaimu liikumisest. Olles algkoguduse eeskujul „püsivalt ühel meelel palvetamas“ (1:14), võime meiegi saada „väe Pühalt Vaimult“ (1:8), et tunnistada Kristust, alates oma kodulinnast läbi ümberkaudsete maade kuni „ilmamaa äärteni“. Kujundlikult päädib 28. peatükk sellega, kuidas Püha Vaimu väega võimestatud evangeelium on jõudnud vallutamatuks peetud Rooma linna, „kuulutades Jumala riiki ja õpetades tõde Issandast Jeesusest Kristusest täiesti avalikult ja ilma takistamata“ (28:31). See kutsub meid misjoni võidukäigu lugu jätkama, kuna Püha Vaimu „tõotus on antud teile ja teie lastele ning kõikidele, kes on eemal, keda iganes Jumal, meie Issand, enese juurde kutsub“ (2:39).

Kas Ap Vaim võib edasi tegutseda ka „meie loos“? 11 hiiumaapalvela
Ap järsk ja viimistlemata lõpp kannab sõnumit, et Püha Vaimu teod jätkuvad – tänaseni. Meie lugu läheb edasi apostlite järel. Kuigi vahel võib tunduda, et elame jumalavaenulikul ajastul, jõuab rõõmusõnum järjest suurema arvu inimesteni. Eriti plahvatuslikult levib kristlik usk täna Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Aasias. Apostlid teotsesid maailmas, mis sarnaneb meie ühiskonnale. Igaühel omad jumalad. Abielusuhted segased. Küünikud peavad eetilisi piiranguid naeruväärseks. Skeptikud eitavad objektiivset tõetunnetust. Toonane oli nagu tänane. Siiski tunnistavad inimesed Jeesuse Issandaks, kes ehitab oma kogudust Püha Vaimu väes ja teeb meist oma kaastöölised.

Kuidas on Ap kujundanud baptistiliste usuliikumiste Pühakirja tõlgendust?
Usklike kogudusena loeme piibliloo oma eluloos kehtivaks. Me tõlgendame oma elulugu just selle autoriteetteksti valguses. Nii teevad ka meie koguduste liiduga lõimunud usuliikumised ühel või teisel viisil hermeneutilis-narratiivse tagasiviite Ap-dele ja eriti Peetruse nelipühapäeva jutlusele, kus „see on, mis on üteldud prohvet Joeli kaudu“, Vaimu väes ja usurahva kogemuses täide läinud (2:16j). Piiblilugu ei lõpe 1. sajandil, vaid jätkub ka 19.–21. sajandil. Tõdeme, et „see on, mis on üteldud“, olgu eriliste meeleparanduse või Vaimu ilmingute kohta rõõmusõnumist osasaamisel, kestlik tänaseni.

Milleks on rõõmusõnum võimeline apostlite ja meieaegses ühiskonnas?
Apostlite tegudes avalduvad jumalariiklikud teod: imeteod ja tunnustähed; vaeste ja hüljatute eest hoolitsemine; inimeste päästmine (2:42–47). Jeesus tõotas, et uskujaid saadavad tunnustähed, millega Issand oma sõna kinnitab (Mk 16:20). Rahvas tuli Jeruusalemmast ja ümberkaudsetest linnadest kokku, tuues haigeid ja rüvedatest vaimudest vaevatuid, kes tervenesid (Ap 5:16). Jumal vabastab tänagi inimesi vaimsest ja füüsilisest sidumisest. Varakristlik kogudus sai tuntuks ka vaeste ja hüljatute eest hoolitsemisega, varustades neid toidu ja rahalise abiga ning kaasates neid hoolivasse kogukonda (Ap 2:44j). Sotsioloog Rodney Stark dokumenteerib, kuidas algkoguduse suhe vaestesse oli võtmeline selle plahvatuslikus kasvus. Tõrjutute aitamine ja kaasamine muudab nii üksikisikute kui kogu ühiskonna elu. Muudetud elud muudavad maailma. Ja „Issand lisas päästetuid päevast päeva nende hulka“ (Ap 2:47). Kunagi varem pole maailmas olnud nii palju kristlasi kui täna. Meie osa on rõõmusõnumit edasi jagada, et veel tuhanded lisanduksid päästetute hulka.

Rõõmusõnum on eksklusiivne ja inklusiivne
Uus Testament räägib ühtaegu rõõmusõnumi eksklusiivsusest ja inklusiivsusest. Evangeelium on kõige erilisem ja eristavam sõnum maailmas. See teeb teatavaks nii pääste kui hukatuse. Samas on see rõõmusõnum kõigile, kes seni võisid Jumala riigist vaid unistada. Paganad, vigased, vaevatud, koormatud, kõik on teretulnud. Jeesus kuulutas: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28).

Hiiumaa ärkamisliikumise Vaimus kasvasid elukvaliteet ja sotsiaalne kapital
Hiiumaa kogukonda kannab ajalooliselt sotsiaalne kapital. Sotsiaalne sidusus inimeste vahel on tugev ja usaldusväärne. Kodust lahkudes jäetakse uksed lahti, kartmata varastamist, samas pannakse luud ukse taha, vähendamaks tulija jalavaeva, kui kaugelt näha, et kedagi pole kodus. Omaaegne ärkamine muutis inimelu külast külla. Üksteise umbusaldamine kadus. Äratusliikumise vili on ühtaegu vaimulik ja sotsiaalne. Kadus kõrtsikultuur, selle asemel ehitati palvemaju. Elurõõm leiti mitte alkoholis, vaid Püha Vaimu osaduses. Sotsiaalsed praktikad kujunesid elutervemaks, pereelud muutusid tervemaks. Hoiti truudust. Naise väärikus omandas uue tähenduse terves ühiskonnas. Lapsed võisid sündida turvalisse keskkonda. Elukvaliteet kasvas koos ühiskondliku sidususe ja usaldusega. Samasugust elumuutvat usuliikumist vajavad hiidlased ja eestimaalased nüüd ja tulevikuski.

Kuidas võiks „meie lugu“ rõõmusõnumi levikul muuta Eestimaad?
Ärkamisaja lugudes heiastub minevik. Meie kätte on usaldatud aga olevik ja tulevik. Mida peaks inimelude ja ühiskonna muutumiseks ära tegema Püha Vaim ja mida me ise? Ap suunavad meid andma Vaimu väes tunnistust Jeesuse valitsemisest Issandana üle kõige ja kõigi. Tunnistada saab väga laialdaselt – jagades rõõmusõnumit, tehes head, tõrjudes kurja, otsides Jumala riiki ja tema õigust, elades üheskoos kogudust ja ühiskonda ülesehitavat elu. Jumal on andnud meile igapäevaelus suure tegutsemisruumi. Käime tööl, kasvatame lapsi, teeme häid tegusid – kõike seda tuleb meil endil teha. Samas ei saa me ise kedagi tuua patutunnetusele ega kedagi päästa. Meie saame jagada rõõmusõnumit Jeesusest. Ülejäänu on Püha Vaimu töö. Olles Vaimu hääle suhtes tähelepanelikud ja kuulekad, saab Jumal meid oma tahte teostamisel juhtida ja kasutada. Peame küsima ja paluma tema nägemust, milline võiks olla elu meie maal ja linnas ning kuidas saaks olla meie isiklik, perekondlik, koguduslik ja kogukondlik elu selle nägemuse elluviijaks? Milline oleks Ap 29, kui see jutustaks Püha Vaimu tegevusest läbi meie elu aastani 2029? Millises suunas astuda järgmine samm „apostlite radadel“, et „meie lugu“ kujuneks Püha Vaimu läbi õnnistuseks ka järgmistele põlvkondadele?