01/2019 
Adolf Pohl, Uue Testamendi õpetaja
Kuhu suundub selle teema raskuspunkt? Kellele on siin mõeldud? Või algul negatiivselt: kelle poole ei ole siin pöördutud ja kes vajaks ilmselt täiesti teist sõnumit?
Arvatavasti on isik meile juba tuttav: selline vend on kogunud endale aastakümnetega kadedustäratava kogu piiblitõlkeid: katoliiklikke, evangeelseid ja üsna sõna-sõnalisi. Nüüd võrdleb ta neid vaiksetel öötundidel väsimatult, kriipsutades värvipliiatsitega tähtsaid kohti alla, lapates aeg-ajalt konkordantsi. Ta teab, kui sageli mõni mõiste Piiblis esineb, miks mitte sagedamini ja kuidas seda kreeka keeles nimetatakse. Ta teab, kus eksis Luther ja kus Schlatter jäi veel vana kirikliku traditsiooni kütkeisse.
Ta arvab, et suudab Piibli salme kombineerides poliitilisi arengusuundi ette öelda. Ta on kogenud teatavat valgustust ja kannatab oma ümbruse mõnesuguse hämaruse ohates ära. Varem teenis ta ka sõnaga. Siis loobus, kuna – nagu ta arvab – tema kuulajad pole tahke roa jaoks veel küllalt küpsed.
Ainult see on tõeliselt vaimulik liikumine, mis on samaaegselt ka Piibli lugemise liikumine.
Aga siin on ka teisel küljel oma tähendus: tal on isiklikus läbikäimises raskusi. Tema suhted oma perekonnas on purunenud. Ta pole õieti tülitsenud ainult nende inimestega, kellega tal midagi tegemist pole. Oma kodukoguduses on ta kui võõras, ainult koguduse mõistes on ta kodus.
Milles on asi? Siin eraldab ilmselt üks lahutuskriips Piiblit ja Piibli Issandat, kes jätkuvalt küsib: „Aadam, kus sa oled? Kus on su naine, kelle ma sulle andsin, kus on su lapsed? Kus on su isiklik süütunnetus ja usk uuendavasse armu? Kus on su päästmise tunnistus, sinu teenimine ja sinu vili? Kus on sinu valgusjõud kaasinimestele?“ Nagu öeldud, oleme sarnase juhtumi esitanud selleks, et ta järgnevas kõrvale jätta. Aga me tõime ta selleks, et seda ohtu mitte ignoreerida. Me ei tohi seda võimalust ka endi puhul unustada. Põgenemine Sõna eest sõnadesse, nende kõigi võimalike keeleliste, statistiliste ja tähenduslike andmete kogumisse, kuulekuse asemel studeerimisusinusse, armastuse asemel tunnetusse, elu asemel mõttemõlgutustesse – seda ohtu ei taha me niisiis alahinnata. Tohime ta aga edasises käsitluses kõrvale jätta.
Kellele on siin siis tegelikult mõeldud? Tegemist on nimelt täpselt vastupidise juhtumiga: keegi tahab innukalt elavat Issandat ‒ samavõrra Piiblit tahtmata.
Sellise taotluse vastu esitame kolm teesi.
I. Elavat Kristuse kogemust ei ole väljaspool Piiblit
Sellist vagaduse liiki peame veidi kirjeldama. Seal on ühel vennal nälg tõe, sisuka elu, võidu- ja rõõmukogemuse järele. See nälg ei lase end kristliku ideestiku või hästi organiseeritud ja pidulikult kulgevate koguduse ürituste läbi kaotada. Ta on üles tõusnud vältimatuks vastuhakuks ning raputab traditsioonilisuse ja harjumuspärasuse võreraudu: palun Kristust, aga mitte vaid kunagi elanud Pauluse või algkoguduse elus või tuleviku sealpoolsuses, mitte kogu aeg Kristuse au ainult dogmaatikas ja koorilauludes, mitte Kristust kusagil taeva- või kirikukõrgustes, ikka alati kuskil mujal, vaid palun: Kristust täna ja siin, kui meie ea- ja teekaaslast!
Aga samal ajal läheb sellel vennal Piibli uurimisega kehvasti. See tundub kummaline, aga nii see on. Ta on kodus ainult Piibli üksikutes peatükkides. Kõik teised ei tõmba teda. Tõsi, ühest piiblikursusest võtab ta juba osa, aga sisemiselt on ta ikka rahutu. Iga asjakohane diskussioon evangeelse koosoleku üle mõjub talle kuidagi ärritavalt. Mis peitub siis sellises juhtumis? Ilmselt ei õnnestu tal oma sisemaailmas üht asjalikku ja plaanipärast Piibli uurimist Kristuse kogemusega seostada. Viimsena on siin tegemist Kristuse poolitamisega: Kristus täna, kes kohtub meiega Püha Vaimu läbi, lahutatakse Kristusest eile, mil teda tunnistasid apostlid ja prohvetid. Igatsetakse Kristust vaimus, igatsemata Kristust Piiblis.
Sel teel aga patustame algkristlaste veendumuse vastu: „Jeesus Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti!“ (Hb 13:8). Vaatamata tookordse, 2000 aasta eest Palestiina ja 1967. aasta Erfurdi Issanda õigustatud eristamisele ei ole meil siiski tegemist paljude Kristustega, vaid ühe ja sellesamaga. „Kas,“ küsib Paulus, „Kristus on mitmeks jagatud?!“ (1Kr 1:13). 
Samuti pangu tähele see, kes läheb Kristusega „väes ja aktsioonis“! Me soovime endale tervet Kristust. Siia kuulub ühtlasi ka Piibel kõigi oma osade ja ulatusliku tunnistusega, kuna sinna kuulub Kristus eile. Niipea, kui me ta poolitame, jookseb ta verest tühjaks. Kes jätab Piibli Kristuse kuidagi tahaplaanile, et ainult ja otsekohe Kristust vaimus kogeda, haarab tegelikult vaid õhku, intensiivistab oma kujutlusi ja muutub vaimuhaigustele vastuvõtlikuks.
Juba algkristluse ajal oli usklikke, kes andusid isoleeritud Kristusele vaimus ja olid edasise jaoks vaevalt tarvitatavad. „Armsad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast, sest palju valeprohveteid on läinud välja maailma.“ Ja nüüd tuleb otsustav: „Te tunnete Jumala Vaimu sellest: iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast“ (1Jh 4:1–3a).
„Kes seda Jeesust ei tunnista“ – mida see tähendab? „Jeesus“ on siin Jeesus „lihas tulnud“, niisiis oma maapealses tegevuses ja kannatuses, nagu seda apostlid tunnistavad. Siis, kui kirjutati 1. Johannese kiri, oli Jeesuse maapealsest elust möödunud juba 70 aastat ning kirja saajad seisid ohu ees: mitmeid asju maha vaikida ja hakata vaimustatult rääkima ainult Jeesusest vaimus. Selle pärast Johannes manitseb neid. Kogudus peab täpselt kuulatama, kui räägitakse Vaimust; vaim ei ole võrdne Vaimuga. See ei ole siis Jumala Vaim, kui ta ei ole Uue Testamendi apostelliku Jeesuse pärandi Vaim. Ühes Jumala Vaimust täidetud koguduses on Jumala sõna alati aukohal. Ainult see on tõeliselt vaimulik liikumine, mis on samaaegselt ka Piibli lugemise liikumine.
Püha Vaim annab edasi varasemat, just Jeesuse enda poolt öeldut.
Esitame endile mõned praktilised küsimused:
1. Ajaloos on Jumal kinkinud meile mitmesuguseid vaimulikke liikumisi: me mõtleme äratuskoosolekutele, evangeeliumi nädalatele, jõulistele aastapäevadele. Ilma nendeta poleks paljud meie hulgast täna koguduses. Aga kuhu on need liikumised jäänud? Kas pole need head hoovõtud mitte seepärast nii hämmastavalt kiiresti hääbunud, et nad pole olnud piisavalt Piibli lugemise liikumised?
2. Kas on praegu meie ridades Piibli lugemise liikumine? On see meie jutlustajate keskel? On see meie tudengite keskel? On see meie kodugruppides? Iseloomustab see meie koguduste juhtkondi? Kus küsib mõni grupp otsustavalt terve Kristuse järele ja uurib selleks Pühakirja apostleid ja prohveteid?
3. Kui me juba Piiblit loeme, ega me ole siis teesklevasse piiblilugemisse langenud? See tähendab, me kujundame Piibli vaatluses liiga kiiresti oma mõtted, selle asemel et saada asjakohaselt teada kõike, mida apostel omalt poolt öelda tahtis. On tõsi, et on olemas rutakas hingekosutuse otsing, mis tegeleb Piibli sõnaga ainult veel näiliselt, tegelikkuses aga vaid oma soovidega.
Seepärast võta kuulda hoiatushüüdu: elavat ja ehtsat Kristuse kogemust ei ole väljaspool Piiblit!
II. Kui Püha Vaim tahab meile Kristust suureks teha, siis töötab ta alalise tagasiviitamisega Piiblile
Vaatame, mida ütleb Issand Jeesus Kristus oma lahkumiskõnes Püha Vaimu sellise töömeetodi kohta.
„Aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud“ (Jh 14:26). Püha Vaim ei ole niisiis leiutaja. Ta ei leiuta ega too uudsusi, vaid ta on suur meenutaja. Ta annab edasi varasemat, just Jeesuse enda poolt öeldut. Tema teenistus seisneb selles, et ta sama Jeesust eile ja täna ja kuni igavikkudeni möödunust esile toob ning aktuaalseks teeb, nii et me jõuame selgusele: Jeesus on tõepoolest täna sama kui eile.
Toome pildi. Tänaval kohtab meid üks inimene. Praegu seisab ta meie ees kogu oma suuruses. Siis läheme meie edasi, samal ajal kui tema jääb seisma. Kuid edasi minnes vaatame meie iga 100 meetri järel tagasi. Nii jääb ta meie jaoks kord-korralt väiksemaks, kogu aeg aina pisemaks, ikka tuhmimaks, kuni ta 2000 meetri järel võib olla veel ainult hall kriips, aga ilma selgete piirjoonteta. See on kaugenedes väiksemaks muutumise seaduspärasus.
Järgneb veebruari Teekäijas
