Vana- ja uustestamentlikust süüdlase kohtlemisest

01/2019 18 argo tallerma
Argo Tallerma kokkuvõte oma KUSi lõputööst

„Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest“ (Rm 3:23). Siin maa peal pole mitte ühtegi õiget inimest. Nii peaks püha ja õiglane Jumal meid kõiki karistama selle eest, et oleme tema eluhoidvatest korraldustest üle astunud ja sellega iseendale häda ja õnnetust kaasa toonud.
Minu diplomitöö keskendus süüdlase, süütuse ja süüdivuse mõistete käsitlemisele, lähtuvalt piibellikust perspektiivist.
Tööle oli püstitatud kaks eesmärki. Esiteks, võrrelda süüdlase ja süütu kohtlemist vana- ja uustestamentlikus perspektiivis. Teiseks, lähtuvalt uurimistööst, sõnastada praktilisi järeldusi koguduslikuks hingehoiutööks.

Vana Testamendi käsitus süüdlasest ja süütusest põhines kausaalsusel – igal teol on oma tagajärjed.

Vana Testamendi hoiak süüdlase ja süütu suhtes
Nii Vana kui ka Uus Testament räägivad ühest ja samast pühast ja õiglasest Jumalast, kes karistab süüdlast, aga mõistab süütu õigeks. Kuid täiesti süütut inimest pole maa peal olnudki, peale ühe isiku, kelleks on Inimese Poeg – Jeesus Kristus.
Vana Testamendi käsitus süüdlasest ja süütusest põhines kausaalsusel. See on arusaam, et igal teol on oma tagajärjed. Kui inimene elas õiget elu ehk järgis Toora juhtnööre, kaasnes sellega Jumala õnnistus. Aga kui ta käitus Jumala Seaduse vastaselt, olid selle tagajärjeks kannatused või lausa surm.

Süü käsitlemine oli väga otsekohene ja läks algpõhjuseni välja. Patukahetseja palves on öeldud: „Üksnes sinu vastu olen ma pattu teinud, ja ma olen teinud seda, mis on paha sinu silmis“ (Ps 51:6).
Süüdlase karistus pidi vastama tema enda poolt kavatsetud kurjale. Karistuse eesmärk oli hoiatada samasuguste kuritegude sooritamise eest tulevikus. Peamiseks rõhuasetuseks oli siiski hoida kogukonna kõlbelisi standardeid. Reguleeritud oli oma süütegude hüvitamine või pelgulinna põgenemine. Tuntud oli ka veritasu, kuid kohtumõistjate ajast alates pidi omakohus kogukonnast taanduma ja õigust mõistsid kohtumõistjad.
Kannataja poole õiglusejanu rahuldamisel oli ka eesmärk: et kurjategija ei saaks enam rohkem teisi inimesi ja ohvrit ennast kahjustada. Selleks tuli süüdlane ühiskonnast isoleerida. Väga sarnane kaasaegse vanglasüsteemi kinnipeetavate isoleerimisega. Äärmuslikul juhul toimus see patustanu kividega surnuks viskamise läbi. Seitse korda on öeldud: „Nõnda kõrvalda kurjus enese keskelt“ (5Ms 13:6; 17:7; 19:19; 21:21; 22:21,24; 24:7). Selles väljendus Jumala kõikehõlmav õiglus.
Vana Testamendi järgi on süütu see, kes ei peta teisi, ennast ja Jumalat ning on täitnud kõiki Jumala poolt antud nõudeid ja korraldusi.
Samas kõlab läbi Vana Testamendi refräänina: „Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest.“ Jumal ei taha, et ka süüdlane või õel sureks. Jumal vaatas iga isiku peale ning arvestas süüdlase väljaselgitamisel igat üksikjuhtumit eraldi. Jumal oli ja on kõigis oma otsustes ja tegudes õiglane (Ps 7:12; Ps 25:8).
Arvestati ka inimese süümega ehk kuidas inimene ise oma teosse suhtus. Oma halba tegu oli võimalik heastada ja seegi oli käskude kaudu reguleeritud. Selle juures nähti, et tõelise meeleparanduse juurde kuulus patukahetsus ja süüteo heastamine kahjukannatajale nii palju, kui see mõttekas ja võimalik oli. Samas lähtus Jumala hinnang mingi süüteo osas alati Siinai lepingust ja Moosese kaudu antud korraldustest, mis ta oli iisraellastele järgimiseks ja kogu elu korraldamiseks andnud.

Jumala hoiak süüdlasesse Uue Testamendi ajastul 19 riigikohus
Harald Põld ütleb, et Vana Seadus toob ilmsiks patu – Uus Seadus pattudest pöördumise. Ehk: käsk näitab pattu või süüd, aga arm katab need kinni.
Kui Vana Testamendi ajal mõisteti inimene süüdi tema tegude järgi, siis Uue Testamendi kohaselt on inimene Jumala ees süüdi juba oma mõtete tasandil. Mõtetest ja suhtumisest saavad alguse teod. Süüdlaseks võib jääda Jumala ees ka oma väära hoiaku, mõtete ja sõnade pärast. Mt 12:37 öeldakse: „...sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.“ Ennast tuleb distsiplineerida juba alates oma südamehoiakust kaaslase suhtes. Vooruslikkuse arendamine saab alguse südamest. Lihaliku loomuse distsiplineerimisest on vähe kasu siis, kui ei arvestata ka vaimuloomuse distsiplineerimise vajadusega.
Igaüks vastutab oma tegude eest. Ja inimene on süüdiv Jumala korraldustele kuuletumisel või mittekuuletumisel, kui ta omas eelnevalt teavet selles osas, mis on Jumalale meelepärane käitumine või elulaad ja milline käitumine või elulaad ei ole Jumalale meelepärane.
Uue lepingu koguduses on Jumala hoiak süüdlasesse palju tõsisem ja sügavam. Jumal on oma armastuses toonud Jeesuse Kristuse läbi suurima ohvri, et sellega lepitada kogu maailma patt. Nii pakub ta kogu elu muutvat kogemust igaühele, kes võtab Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks.

Uus Testament koondab tähelepanu rohkem sellele, kuidas taastada suhe Jumala ja kaasinimestega.

 Vana ja Uue Testamendi võrdlus süüdlase kohtlemisel

Vana Testament pööras palju tähelepanu sellele, kuidas patust karistada, sest Jumala õiglus nõudis eksinu vastutusele võtmist. Uue Testamendi fookus koondub eelkõige sellele, kuidas taastada oma suhet Jumala ja kaasinimestega, vaatamata toime pandud eksimustele.
Vana Testamendi järgi pidi süütu pool kätte tasuma sellele, kes oli ülekohut teinud, või siis ülekohtu tegija pidi oma süü hüvitama tehtud kahju suuruse ulatuses.
Uue Testamendi järgi peaks kannatanu, ehk süütu pool, olema valmis andestama talle tehtud kahju ja lausa armastuses teenima neid, kes on kurja teinud. Armastusega vastamine nendele, kes on meie vastu eksinud ja süüdlased, on Jumalale meelepärasem teguviis ning see kuulub ka Kristuse taastava õiguse ehk restoratsiooni alla. Armastuse vahenditega saab süüdlane võidetud palju tõhusamalt kui lihalike vahenditega.
Patuse õigeksmõistmine ja süütuse taastamine toimub püha ja õiglase Jumala ees sügava meeleparanduse ja Jeesuse Kristuse usus vastuvõtmise läbi. Muudel juhtudel jääb inimene igavesti süüdi oma pattudesse, „sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4:12).

Koguduse vastus süüdlasele
Koguduses on koht kõigile süüdlastele, kes otsivad armu ja andestust Jumalalt. Seal, kus Moosese Seadus oli võimetu inimest muutma ja üles tõstma ning talle uut lootust andma, tuleb appi Jumala arm, mis ilmus Jeesuse Kristuse läbi. Kuid väga oluline on selle juures siiralt kahetsev süda. Kui inimene mõistab ja kahetseb oma süüd, ainult siis leiab ta ka armu. Seadus ei mõista teda enam hukka, sest sellel pole mingit meelevalda nende üle, kes on meeleparanduse ja pattudest pöördumise läbi saanud andestuse Jeesuses Kristuses. Kristus on ainus lahendus igaühele, kes tunneb ennast süüdi.
Kui keegi ikkagi ei taha oma pattu maha panna, siis on kogudusel nõue sellisest inimesest eemalduda. Seal, kus inimlikud võimed lahenduse leidmiseks on piiratud, tuleks keeruline olukord või inimene loovutada Jumala kätesse. Kuid see peab toimuma teistsuguste vahenditega, võrreldes Vana Testamendi süüdlase kohtlemisega – armastuse sideme vahenditega.
Peaks alati meeles pidama, et Jumal on eksinud inimese päästmiseks teinud juba kõik. Kui süüdlane soovib, siis ta leiab siin abi. Jumal kohtleb igaüht, kes tuleb oma süükoormaga tema juurde, piiritu armastuse ja mõistmisega. Pole süüd, mida Jumal ei saaks kõrvaldada, ega ole pattu, mida Jumal ei saaks andestada. Kogu diplomitöö keskendubki sellele, et süüdlase kohtlemisel on Jumal õiglane ja oma õigluses lähtub ta nendest seadustest, mis ta on inimestele ilmutanud.
Nii peab kogudus lähtuma Jumala igavestest seadustest, mis on meile Pühakirjas ilmutatud, mõistma hukka patustaja teo, kandma eksinuid palves, olema aga armuline kahetsevale süüdlasele, andma igaühele võimaluse meeleparanduseks ja uueks alguseks.
Koguduslikus hingehoius tuleb tihti iga süüdlase juhtumit käsitleda eraldi, otsida palves jumalikku lahendust, püüdes süüdlast tuua elumuutusele. Samas peab kogudus hoidma puhtust ja kõrget standardit, nagu Uus Testament seda nõuab.
Täispikka versiooni „Vana- ja uustestamentlikust süüdlase kohtlemisest“ saab lugeda KUSi kodulehelt (kus.tartu.ee), valides „vilistlased“.