Kolmainu Jumalast Johannese evangeeliumis

Jaanuar 2020 18 roosimaa peeter
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud 

Johannese evangeeliumi üheks oluliseks teemaks on Jumal Isa, Poja ja Püha Vaimu küsimus. Juutidele, sh juudakristlastele, oli olemuslikult tähtis usk ainsasse Jumalasse. Kui Matteuse evangeeliumi lõpus on Jeesuse ristimiskäsus öeldud: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse“ (Mt 28:19), siis kas see ristimisvormel ei riiva ainsa Jumala mõtet? Kas Johannese evangeeliumis on selle kohta mingi parem lahendus?

Inkarnatsiooni kaudu sisenes Jeesuse ainukordne ja vahetu jumalakogemus ajalukku ja on nüüd inimestele haaratav kui Jumala Poja ilmutus.

Jumalast evangeeliumi eeskõnes
Olulised ütlused Jumala kohta algavad juba evangeeliumi eeskõnes. „Alguses oli Logos ja Logos oli Jumala juures ja Logos oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures“ (Jh 1:1j). Antud kontekstis on Logose tähendusväli tohutu, millest vaid õige pisut suudame aimata. Seepärast jätan oma vaatluses väljendi Logos tõlkimata. Evangeeliumi esimestes lausetes räägitakse jumalikku piirkonda kuuluvatest ilmingutest. Need on ilmingud, mis jäävad väljapoole meie tunnetushorisonti. Seda kõike on raske mõista ja sõnastada, küll aga võib seda Jumala ilmutussõnana usus vastu võtta.
Evangeeliumi eeskõne räägib Logose preeksistentsist, ürgalgusest enne loomist. Ütlus „alguses“ tähendab rohkemat kui loomislugu, sellega väljendatakse Logose maailmaeelset olemist. Ka rõhutatakse Logose jumalikku erakordsust. Logose enda algusest paraku juttu ei ole. See on Jumala saladus, kuhu inimene tungida ei suuda. Alguses ta lihtsalt oli.
Ka ütleb eeskõne, et Logos oli Jumala juures ja seisis Jumalaga vahetus läheduses. Preeksistentne Logos oli alati Jumalaga seotud ja suhtes. Kuid tema olemine Jumala juures ei pruugi teda teha veel Jumalaga samaväärseks. Jumal ja Logos ei ole omavahel kattuvad. Logos on jumalik isik ja samaaegselt ainult Ainujumala vahendaja. Seoses loomisega järeldub, et Logos ei ole loomise algataja, vaid vahendaja. Selle vahendaja kaudu on tekkinud „kõik“ (Jh 1:3j). Logosest mööda mingit loodut ei ole. Evangeeliumi eeskõnes on Logose kohta kirjas veel enamgi. Selle esituslaadist on mõista, et öeldu ei ole sugugi ammendav.

Jumal Isast ja Ainusündinud Pojast 
„Ja Logos sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde“ (Jh 1:14).
See on määratu tähendusega tõsiasi: preeksistentne jumalik Logos sai inimeseks. Logos oli küll varemgi maailmaga sidemetes (vt Jh 1:10), kuid nüüd astus ta ajaloo areenile tõelise inimesena.19 palvushommik
Lihakssaamisega toimus Logose olemisviisis suur muutus: varem oli ta oma kirkuses (vrd Jh 17:5,24), nüüd võttis ta endale maise-inimliku eksistentsi madaluse; varem oli ta „Jumala juures“ (Jh 1:1), nüüd paneb ta oma telgi üles inimeste juurde (Jh 1:14). Pärast oma Isa juurde tagasi pöördumist ootab teda taas taevase olemisviisi kirkus (Jh 17:5). See õndsuslooline tähelepanek leiab oma väljenduse Inimese Pojana allalaskumise ja ülesminemise ütlustes (Jh 3:13,31; 6:62).
Logose lihakssaamine ei tähenda mitte üksnes kokkupuutumist maisega või lihtsalt taeva ja maa vahelist suhtlemist, vaid see näitab Logose identiteedi muutumist; ta oli nüüd see, kes ta varem ei olnud: tõeline ja tegelik inimene, kellena ta elas ajaloolist elu. Inkarnatsiooni kaudu sisenes Jeesuse ainukordne ja vahetu jumalakogemus ajalukku ja on nüüd inimestele haaratav kui Jumala Poja ilmutus. See, mida Jeesus oma tegudes, kõnedes ja kannatustes korda saatis, vastab algusest peale Jumala tahtele. Kuidas Logose lihakssaamine toimus, seda pole lähemalt selgitatud. Otsustav on tõsiasi, et Logos lihaks sai. Küll aga näitab Jh 1:14 selget järjepidavust Logose ja Jeesuse vahel: „Ja Logos sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“
See ütlus kajastab aga veel üht põhimõttelist tõsiasja. Seni on evangeeliumi eeskõnes olnud juttu üksnes Jumalast, mitte kordagi Isast. Märksõnade Isa ja Ainusündinu esmakordne eeskõnes kasutamine viib mõttele, et Jumal Isast ja Ainusündinust saab rääkida just seoses Logose inimesena sünniga. Kuivõrd eeskõne koostaja(d) oli(d) Jeesuse sünnilooga tuttav(ad), ei ole teada. Küll oli neil võimalik toetuda prohveti kuulutusele: „Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel“ (Js 7:14).
Eeskõne lõpp: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud“ (Jh 1:18), toob esile Ainusündinud Poja ja Isa vahelise ainulaadse ajaloolise mõõtme. Jeesus on Jumala tõlgendaja, eksegeet, kes ainsana võib Isalt teateid tuua. Kooskõlas Jh 1:18-ga rõhutab usutunnistus, „Minu Issand ja minu Jumal!“ (Jh 20:28), Jeesuse jumalikkust, mis oli algusest peale tema olemus, mis jäi nähtavaks ka tema maises elus ja ilmus eriliselt tema ülestõusmises.

Jeesus on tulnud, et juba olevikus avada inimestele osasaamine igavesest elust, mida ka bioloogiline surm ei lõpeta.

Jumal Isa ja Poja üksolemisest
Keskse tähendusega on Jumal Isa ja Poja üksolemine. Sellest on juttu Jh 5:1–30, kus kohtumisel juutidega selgitab Jeesus oma tahte-, tegutsemise- ja ilmutusühtsust Isaga. Ta on katkematus seotuses Isaga ja temast kui eluandjast otseses sõltuvuses. Jumala Pojana tahab Jeesus anda inimestele tõelise elu. Ta on tulnud, et juba olevikus avada inimestele osasaamine igavesest elust, mida ka bioloogiline surm ei lõpeta. Jh 5 oleva Jeesuse kõne sisuline kokkuvõte on ütluses: „Mina ja Isa oleme üks“ (Jh 10:30). See on johannesliku teoloogia ja kristoloogia aluslause ja moodustab ühtlasi evangeeliumi keskme. Kuna Jeesus elab Isa poolt soovitud ja antud ühtsuses, ilmutab tema kõnedes ja tegudes end Isa ise. Jumal Isa ja Poja erilise suhte jumalikku ilmutusteoloogiat ja hermeneutikat märgistavad ka Jeesuse „Mina olen“ ütlused (Jh 6:35; 8:12; 10:7; 10:11; 11:25; 14:6; 15:1). Kes näeb Poega, näeb Isa (Jh 12:45; 14:9); kes kuuleb Poega, kuuleb Isa (Jh 14:24); kes usub Poega, usub Isa (Jh 14:1) ja kes ei austa Poega, ei austa ka Isa (Jh 5:23). Jh 17:5 kohaselt soovib Poeg, et Isa teda „enda juures“ austaks, st teda võtaks tagasi jumalikku piirkonda ja selle kirkusesse, mis oli Poja osa juba enne maailma rajamist (vrd Jh 12:41; 17:24). Selle sooviga pöördutakse tagasi eeskõne juurde (vrd Jh 1:1j) ja rõhutatakse taas Isa ja Poja vahelist ainulaadset suhet. Johannese evangeeliumis ei tähenda inkarnatsioon kirkusest loobumist, vaid selle teiselaadilist ilmutamist. Väljendiga „minu Issand ja minu Jumal“ (Jh 20:28) formuleeritakse evangeeliumi lõpus surnuist üles tõusnud Kristus Jeesuse kohta kõrgeim usutunnistus.

Poeg allub Isale
Eelnevalt öeldu ei ole siiski Jumal Isa ja Ainusündinud Poja suhte kohta kogu tõde. Evangeeliumis on tekstid, mis näitavad Poja alluvust. Vahetult enne Jh 10:30 („Mina ja Isa oleme üks“) rõhutab Jeesus: „Minu Isa, kes on suurim kõigest“ (Jh 10:29). Läbivalt osutab Jeesus Isale, kes tema saatis (vrd Jh 3:16; 5:23j,30,37; 6:29,38j,44,57; 7:16,18,28j,33; 8:16,18,26,29,42; 10:36; 12:44j,49; 13:16,20; 14:24; 15:21; 16:5; 17:3,8,18,21,23,25; 20:21). Isa on „ainus“ Jumal (Jh 5:44) ja tema on Pojale andnud meelevalla, nii et Poeg ei saa iseenesest teha midagi (vrd 5:19j; 6:37). Poeg kirgastab Isa (Jh 14:13) ja tunnistab rõhutatult: „Isa on suurem kui mina“ (Jh 14:28). Sellega haakub ka Jeesuse ütlus: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud“ (Jh 13:16). Oma lahkumispalves tõstab Jeesus silmad taeva poole ja palub Isa: „… et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud“ (Jh 17:1,3). Jeesusele on Isa ainsaks Jumalaks.

Järg märtsi Teekäijas