Kolmas päev on Jumala päev

Aprill 2020 22 kolmas s6ber
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus

Ikka ja jälle küsime: „Millal elu lõpuks normaliseerub? Millal see koroonapaus ükskord lõpeb?“ Lootus, et see kõik lõpeb ülestõusmispühadega, on osutunud petlikuks. Kevad avaneb pung punga järel, kuid kirikute uksed jäävad ikka veel suletuks. Isegi Jeruusalemma Hauakiriku uks oli seekordsetel pühadel suletud. Kirik oli inimestest tühi.

Ülestõusnud Issandaga kohtumise jaoks ei ole inimeste retsepti.

Kuidas nendes oludes kõnelda ülestõusmisest? See on põhimõtteline küsimus. Kristlik kirjanik ja preester Wilhelm Brunes on öelnud: „Surnud ei jookse lihtsalt niisama ringi.“ Ülestõusmist ei saa märkida kalendrisse, sest see ei toimu pärast kolme päeva, vaid „kolmandal päeval“. See on oluline erinevus. „Kolmas päev“ ei ole ainult ajalooline, vaid ka teoloogiline aeg. See tuletab meelde prohvet Hoosea sõnumit: „Tema teeb meid elavaks kahe päevaga, kolmandal päeval aitab ta meid üles ja me võime elada tema palge ees“ (Ho 6:2). „Kolmas päev“ on Jumala päev. Tema palge ees on kõik teisiti, ootamatu ja kordumatu.
Uus Testament rajaneb kogemustel, mida ei saa esile kutsuda ja kalendrisse kavandada. Ülestõusnud Issandaga kohtumise jaoks ei ole inimeste retsepti. Neli evangeeliumi kirjeldavad neljal erineval viisil uue tõelisuse läbimurret. See juhtub nädala esimesel päeval ja vara hommikul ning tunnistajaks on naised. Kuid mida nad kogevad, on kirjeldatud erinevalt.

Evangelist Matteus kasutab Vanas Testamendis ettekuulutatud sõnu. Kõik toimus nii, nagu Kiri oli ette kuulutanud. Maavärinad olid saatnud Jumala suuri ilmutusi. Kui Jumal tegutseb, siis maa väriseb. Ingel astub taevast alla ja raputab maailma. Ta raputab inimesi, kes on Jumala ligiolust üllatunud. See käib kõigepealt haua ette pandud valvurite kohta, kes pidid hoolitsema, et „surnud ei saaks vabalt ringi joosta“. Äkitselt ilmuva ingli sõnum kuulub aga naistele, kes tulid surnut leinama: „Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud…“ (Mt 28:5j). On kirjutatud, et nad lahkusid haualt „kiiresti“. Nad pöörasid surmale selja ja kiirustasid jüngrite juurde. Sõnum elust ei kannatanud edasilükkamist.
Johannese evangeeliumi ülestõusmise hommiku kirjeldus on vähem dramaatiline, kuid see-eest suunatud rohkem tunnetele. Sündmused algavad pimeduses. Naistest on teekonna ette võtnud ainult Maarja Magdaleena. Ta näeb avatud hauda ja järeldab sellest, et armastatud õpetaja keha on ära viidud. Ta nutab. Kaks inglit kõnetavad teda. Ta ei imesta. Seejärel kõnetab teda Jeesus, kuid ta ei tunne Jeesust ära. Nüüd kõnetab Jeesus Maarjat nimepidi ja ülestõusmine muutub talle elu reaalsuseks.
Kui evangeeliumid kirja pandi, oli Jeesuse ristilöömisest möödunud rohkem kui põlvkond. Isegi evangelistid ei mäletanud enam haua täpset asupaika. Kuid kohtumine ülestõusnud Issandaga toimus iga kord, sütitatuna kuulutatud sõnast. Kristlik kogudus mõistis üha enam, et tühi haud ei tõesta midagi ja ei too ka kedagi usule. Alles Jumala sõna läbi muutub avatud haud tunnustäheks, mis kuulutab lõplikku võitu surma üle „kolmandal päeval“.
Keegi tänases maailmas ei oska öelda, millal tundmatu viirus võidetakse ja algab taas normaalne elu. Kuid tuleb ka see päev, mil tänavakohvikud ja kirikud on taas avatud. Aga kohtumine ülestõusnuga sellest ei sõltu. Seda ei saa keegi takistada, sest täna, kui sa seda loed, on „kolmas päev“, sinu kohtumise päev ülestõusnud Issandaga.