August 2020 
Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud
Piiblis on Jumala korduv üleskutse oma rahvale: „Olge pühad, sest mina olen püha!“ Mida see aga praktilises elus tähendab?
Jumal on püha
Piiblis toetub pühaduse mõiste eranditult Jumalale ja on olemuslikult Jumala määratud. Pühadus tähistab Jumala olemist iseendas, tema mitte millestki sõltuvat eksistentsi, väljendades Jumala teisiti olemist, võrreldes looduga. Oma võidulaulus küsib Mooses: „Kes on sinu sarnane jumalate keskel, Issand? Kes on sinu sarnane, pühakute keskel ülistatu, kardetava kuulsusega imetegija?“ (2Ms 15:11). Jumala teistsugusus ilmutab end puutumatu, ligipääsmatu, ähvardava ja kohutavana.
Üsna mõtlikuks teeb kümnes käsus olev ütlus: „…mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad“ (2Ms 20:5). Samas räägib ta, et on „halastaja ja armuline Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ning tõest“ (2Ms 34:6). Ta ilmub ka ligitõmbava, toimiva ja õnnistava jõuna, nagu kohus ja arm, õiglus ja armastus.
Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks.
Pühad inimesed
Kuid ka inimesed ja kogu rahvas võib olla püha. Kord ütles Jumal Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!“ (1Ms 12:1–3).
Vastavalt Aabrahamiga sõlmitud lepingule valis Jumal Iisraeli oma rahvaks, pühaks rahvaks (2Ms 3:6jj; 5Ms 7:6; Ps 135:4), kelle elu iseloomustab vastav kvaliteet. Rahvaga sõlmitud lepingus olid toodud nende õigused ja kohustused. Jumal ütles: „Ja kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast, sest minu päralt on kogu maailm. Te olete mulle preestrite kuningriigiks ja pühaks rahvaks“ (2Ms 19:5j).
Rahva pühadus lähtus Jumalast. Kuid siin olid ka omad tingimused, kus kesksel kohal olid kümme käsku, lisaks veel muud eeskirjad ja seadused.
Piibel kirjeldab lepingu kinnitamist ohvriverega. „Ja Mooses võttis poole verest ning pani kausikestesse, aga teise poole verest ta piserdas altarile. Siis ta võttis seaduseraamatu ja luges rahva kuuldes. Ja nad ütlesid: „Kõik, mida Issand on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!“ Ja Mooses võttis verd ning piserdas rahva peale, öeldes: „Vaata, see on selle lepingu veri, mille Issand teiega on teinud kõigi nende sõnade põhjal!““ (2Ms 24:6j).
Lepingu täitmisele vastas Jumal oma kaitse ja õnnistustega. Lepingu rikkumine aga, mäss Jumala vastu, kaasinimeste väär kohtlemine jms tõi kaasa Jumala karmi karistuse. See kõik puudutas nii üksikinimesi, perekondi kui ka kogu rahvast.
Juhised pühaduseks
Et inimesed lepingust ja selle pühadusest aru saaksid, on Piiblis praktilised juhised. Nt 3Ms 19 olevas pühade eluviiside kirjelduse alguses on nimetatud oma vanemate austamist ja lepingu pidamist. „Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Räägi kogu Iisraeli laste kogudusega ja ütle neile: Olge pühad, sest mina, Issand, teie Jumal, olen püha! Igaüks teist peab austama oma ema ja isa ning peab pidama minu hingamispäevi! Mina olen Issand, teie Jumal““ (3Ms 19:1–3).
Selle ütluse esimene pool puudutab ühiskonna alustalasid – ühiskond saab alguse vanematest; teine pool puudutab lepingut Jumalaga. Hingamispäeva pühitsemine on Jumalaga lepingu märk (vt 5Ms 5:13–16). Suhe Jumalaga pole meelevaldne nähtus, vaid püha lepingusuhe. Jumala ja Iisraeli rahva pühadust väljendasid preestriamet ja erinevad ohvrid, samuti Jumala nähtav pühamu ning seaduselaegas. Isik, ese või mõni aeg sai pühaks, kui Jumal selle omaks võttis ja seeläbi pühitses. Inimene ei loo pühadust, pühadus lähtub Jumalast.
Enne kui Jumal inimeselt midagi nõuab, on ta teinud inimesele head. Jumal ootab, et me head tähele paneksime ja selle eest ka tänaksime.
Püha Jumal ei salli pattu 
Jumalale toodavate ohvrite juures on tähelepanuväärne, et esmalt ei räägita mitte süü- või patuohvrist, vaid tänuohvrist: „Ja kui te ohverdate Issandale tänuohvri, siis ohverdage nõnda, et see teeks teid meelepäraseks!“ (3Ms 19:5).
Enne kui Jumal inimeselt midagi nõuab, on ta teinud inimesele head. Ja Jumal ootab, et me head tähele paneksime ning selle eest ka tänaksime. Üldse on tänamine heade suhete võti.
Pühale inimesele sobib päeva alata Jumala tänamisega. Olgu tänamine auväärne ja väärikas, et see teeks meid Jumalale meelepäraseks. Sest mitte igasugune käitumine, igasugune tänamine ei ole kohane. Mitte kõik annid ei näita meie lugupidamist Jumala vastu.
Lepingus on antud kindel keeld: „Te ei tohi pöörduda ebajumalate poole ega tohi endile teha valatud jumalaid! Mina olen Issand, teie Jumal!“ (3Ms 19:4).
Jumal oma pühaduses on sallimatu ebajumalate ja patu suhtes. Selgelt tuleb see esile Iisraeli rahva ajaloos, vt nt Joosua ja Kohtumõistjate raamatute sündmusi.
Kahjuks lõppes Iisraeli Jumalast eemaldumine ja lepingu korduv rikkumine rahva vangi viimisega. Kuid Jumal ei unustanud oma lepingut. Prohvet Jeremija kaudu kuulutas ta rahvale tulevikku: „Sel ajal, ütleb Issand, olen ma kõigi Iisraeli suguvõsade Jumal ja nemad on mu rahvas… Vaata, ma toon nad põhjamaalt ja kogun nad maa viimastest äärtest...“ (Jr 31:1,8). Seejuures lubas Jumal rahvale uut, senisest paremat lepingut: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu: ... ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks” (Jr 31:31jj). See sai tõeks Kristus Jeesuse kaudu. Uue lepingu rahva pühadust kinnitavad Pauluse kirjade alguses olevad pöördumised, nt: „Korintoses olevale Jumala kogudusele, Kristuses Jeesuses pühitsetuile, kutsutud pühadele ning kõigile neile, kes kõigis paigus appi hüüavad meie Issanda Jeesuse Kristuse nime, kes on nende ja meie Issand“ (1Kr 1:2). Lepingusse astumist tunneme kui uutsündi. Selle uue lepinguga võivad liituda ka paganad.
Kristus toob pühitsuse
Nii avas Kristus uue ja elava tee Kõigepühama juurde. „Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat“ (Hb 9:11–14).
Kristus Jeesus saadetigi Jumala poolt pühitsuseks (1Kr 1:30). Jumala rahva pühitsuse initsiatiiv lähtub Jumalast. Jumala uue lepingu rahvas on püha rahvas. „Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha, ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad“ (Rm 11:16). Kõnetusvorm „kutsutud pühad“ Pauluse kirjades (Rm 1:7; 1Kr 1:2) on suunatud kristlastele kui nendele, kes on „Kristuses Jeesuses“ (Rm 8:1), kes on Kristuse ihu liikmed (1Kr 12:12jj). Nüüd on uue lepingu märgiks püha õhtusöömaaeg.
Püha kogu eluviisis
Oma lahkumispalves palus Jeesus Isa: „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões“ (Jh 17:17–19). Samas on oluline ka inimese vastus. Nii on mõistetav Peetruse üleskutse: „…saage pühaks kogu oma käitumisega“ (1Pt 1:15). Sellel on oluline tähendus isiklikuks eluks, perekonnale, ühiskonnale.
Kuidas pühapäeval toimida, see on mõistetavam, aga olla püha kõigis eluviisides, ka argipäevas, see vajab õppimist. Peetrus annab siin olulist nõu.
„Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises. Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: „Olge pühad, sest mina olen püha!““ (1Pt 1:13–16).
Mitte iga asjaga ei ole õige tegeleda, mitte kõiki asju ei ole õige mõtelda. Apostel soovib, et me ei elaks üksnes tänases päevas, vaid näeksime elu tervikut, et näeksime elu eesmärki, seda armu, mida pakutakse Kristuse ilmumisel. Selle nimel tasub juba nüüd pingutada ja elada püha elu.
