Loomine, Looja, loodu

11/2009

Piibli väljendid eesti keeles

Piibli loomisõpetus on mitmekesine ja rikkalik. Üheks põnevaks teemaks Piibli autorite puhul on see, et Looja on loonud inimese ja kogu loodu enda partneriks – kaasloojaks. Alljärgneva teemaarenduse aluseks on teoloog James William McClendoni arutelud teosest "Doctrine. Systematic Theology 2" (Nashville: Abingdon Press, 1994), 160-165.

Loomise sõna

Heebrea verbi bārā (looma) on Pühakirjas kasutatud ainult seoses Jumalaga. Jumal on unikaalselt "maailma äärte Looja" (Js 40:28), kõige oleva Looja. See verb ilmub 1Ms 1:1 ning tervest sellest peatükist on kärsitud lugejad järeldanud, et loomine oli momentaanne, üks kord alatiseks ja ilma analoogiateta. Kui see oleks tõsi, siis ei saaks me isegi seda öelda, mida "loomine" tähendas, sest mitte miski ei oleks selle sarnane. Õnneks on aga siin ja teisal kasutatud seda verbi koos sünonüümsete väljenditega, mis kirjeldavad mitte ainult momentaanset tekkimist, vaid protsessi, millel on palju staadiume. Bārā ise leiab kasutust suurte mereelukate (1Ms 1:21) ja inimolendite loomise puhul (1Ms 1:27). Kuid bārā kasutatakse ka tuulehoo (Am 4:13), taaskorduva "pisikeste ja suurte" kreatuuride elutsükli (Ps 104:25.30) ning ka viimaste asjade kirkuse kohta (Js 4:5). Kõik need on Looja töö, samuti kui Jumala loomistöö on ka sepp, kes valmistab surmavaid relvi ja "hävitaja", kes neid relvi kasutab (Js 54:16). Nii ei ole loomine isegi selle alguse tähenduses piiratud maailma algusega – loomine on üha jätkuv Jumala tegevus. Samuti ei ole loomine lihtsalt alguse saamine "mittemillestki" (vaade, mis on ainult apokrüüfses 2Makkabite raamatus 7:28), vaid see on ka juba loodud materjali alalhoidmine või uuendamine.

Loomise pildid

Jumalast kõneldes kasutasid Piibli autorid sagedasti pildikeelt. Just kujundlik mõtlemine võib kõige paremini suunata inimese sellise arusaamise lävele, kus ta hakkab hoomama hoomamatut. Nii on Piiblis kõrvu eriomase "loomissõnaga" bārā esitatud ka terve rida loomise pilt-sünonüüme, mis on eriti kõnekad seetõttu, et neis on Jumala tegevus suhestatud inimese enese loovusega.

Vormimine

Jumal vormib või kujundab loodut. Seda öeldakse kogu loodu kohta: "mina üksi võlvisin taeva, mina üksi laotasin maa" (Js 44:24). Sama sisaldub ka inimese loomises: "valmistas inimese, kes põrm on, mullast" (1Ms 2:7); "võttis ühe tema küljeluudest" (1Ms 2:1j). Neis piltides avaldavad loomises kasutatud materjalid meile midagi ka loomisseostest – inimolend tervikuna on seotud Maaga, naine mehega. Kõige rabavam loomispilt on kujund pottsepast ja savist. Seda kujundit kasutatakse Pühakirjas vähemalt kahel moel. Üks on stseen, milles loodu vaidleb Loojaga hea ja kurja üle (Js 45:9; Ii 33:6; Rm 9:19jj). Teises (Jr 18:1-11) on erinev teema: pottsepa töötulemus sõltub kasutadaolevast savist. Savi võib olla liiga pehme, et koos püsida, või liiga kõva, et olla hästi vormitav, või ka täiesti õige. Hea potissepp teeb saviga, mida ta soovib. Siin kohtame me ideed, et kõrvu Looja enese kreatiivsusega avaldub loodus ka loodu kreatiivne potentsiaal (või sellekohane soov). Jeremija sõnum pottsepakojast viitab, et savi roll on veelgi suurem: sest ka meie tegevus, nii Jumala tahte ees paindumises kui meie eneseületuses, on loomine.

Võitlus

Iidne Lähis-Ida kujutles, et maailm loodi jumalatevahelise titaanliku võitluse tulemina, milles maa tõusis esile kaootilistest vetest ja valgus peletas ürgse öö. Need konfliktimüüdid ülistasid paganlikke jumalaid, kuid 1.Moosese raamatus allutavad nad puhta mõtte teemadele. Kuid teised Piibli autorid kasutasid neid müüte vähemalt väljendusrikaste poeetiliste piltidena. Ürgalguse koletis Leviatan (või ka Rahab, lohe, meri – Js 27:1; 51:9-10; Ps 74:13j; 89:9-11) saab väeka Jumala käest lüüa, kuid teda ei hävitata täielikult. See teema ilmub taas kiusaja mao kujus (1Ms 3:1-15) ja kindlasti jätkub ka püsiv vaen Jumala ja saatana (Ii 1:6-2:7) vahel evangeeliumides (Mk 1:13; 3:23.26; Lk 10:18), mille kulminatsiooniks on kuradile osaks saav viimne karistus (Ilm 20:10). Selles piibliteoloogia dramaatilises elemendis sisaldub idee, et loodu ise on hinnaline. Ei ole olemas ühtki teaduslikku või kunstilist või poliitilist loomingut, ei ühtki uut riiki, ei ühtki kunstiteost, ei ühtki sügava mõtte väljendust, mis ei võtaks maksu oma loojalt.

Kava täideviimine

Tegijal on kava, ehitaja järgib projekti. Lepingutelk ja selle laegas ehitati Betsaleeli poolt, kelle Jumal oli valitud ja täitnud Vaimuga ning igasugu tööoskusega (2Ms 31:1-5). Püha telk ja laegas ehitati "eeskujude järgi, mis sulle mäel näidati" (2Ms 25:40). Ja kui see oli nõnda Jumala poolt määratud kohtumispaigaga maa peal, oli see nõnda ka maa ja taeva ja kõige selles sisalduvaga. Jumal võis luua ettemõeldud mudeli kohaselt ja ta tegigi seda. Taolised mõtted said antiigis aluseks "kujundaja-argumendile": me võime näha looduse kuju, kuid kas ei peaks sel olema Kujundaja? Piibli mõtlemises järgnes sellele tõdemusele aga siiski pigem imetlusõudusest täidetud ülistus: „Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus. Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi." (Ps 139:13j)

Väljendamine

Jumal ise on Ps 104 kohaselt "valguse rüüga rõivastatud". Nii väljendab asjade grandioossus konkreetselt sedasama, mida eeldab metafoor Jumala rõivastest. Lauliku nägemus hõlmab valgusest täidetud maailma, taevast kui kumavat telgiriiet, maa all ujuvaid alustalasid, nende vahel tuul, pilved, tuli, mäed ja ojad, allikad ja lätted, viimased meelde tuletamas vikerkaaretõotust Noale ja teme perele. Allikate juures kustutavad loomad oma janu, kariloomade jaoks on rohi, inimeste jaoks taimed, vili, vein ja õli, mida on külluses. Isegi Leviatan pladistab mööda, olles nüüd ainult mänguhimuline elukas (Ps 104:1-26).

Inimkunstide seas on ülimaks kunstiteoseks sõna. Selle kokkuvõtvaks väljenduseks on Jumala kõneldud sõna. Kuigi sõna on Pühakirjas vahetuks loomisinstrumendiks, on see mõnikord ise Jumala kreatuur, mis on välja öeldud, et ellu viia Jumala eesmärki: "See ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin." (Js 55:11) Pühakiri on Jumala Sõna, see tähendab Jumala kunstiteos, ja Johannese evangeeliumi proloogis on "Sõna" igavikuline Sõna, alati koos Jumalaga, valgus, mis on kõigi valguste allikas (Jh 1:1-5). Siin oleme me aga juba ületanud loodu piirid, igavikuline inimeseks Jeesuseks saanud Sõna ei ole kreatuur, vaid on iidse kristliku usutunnistuse kohaselt Jumal ise.

Sünnitamine

"Jumalatest põlvnemine" on tuntud loomismall, mis esineb paljudes kultuurides. Seda märkimisväärsem on, et Pühakiri oli küllalt vaoshoitud, kõneldes Jumala isaks-olekust põlvnemise mõttes: Jumal ei olnud bioloogiline isa. "Issand, sina oled meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, meie kõik oleme sinu kätetöö" (Js 64:8) – ja kui kätetöö, siis ei ole juttu jumalikust sünnitamisest. Piibli metafoori kohaselt on Jumal adoptiivisa (Jr 3:19). Jeesus kutsub Jumalat "Isaks" ja ennast "Pojaks" unikaalses mõttes: "keegi ei tunne Isa, kui vaid Poeg" (Mt 11:27). Pangem tähele, et selles lõigus on Isa ühtlasi ka "taeva ja maa Issand".

Piibli viited Jumalale kui loovale Emale on vähem vaoshoitud. Psalmist on "rahunenud ja vaikinud kui võõrutatud laps oma ema süles" (Ps 131:2) – ja see ema on psalmisti kujundi kohaselt Jumal. Psalmis 22 on Jumal ämmaemand, kes aitas laulikul ilmale tulla (Ps 22:10) ning ehk ka emaüsk, mis teda kandis. Selgesti on see nii 5Ms 32:18: "Sa ei mäletanud kaljut, kes sind sünnitas, sa unustasid Jumala, kes andis sulle elu." Sarnast kujundit kasutades protesteerib Mooses vastutuse suhtes oma kaaslaste eest: "Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, ja kas olen mina kutsutud neid oma süles kandma nagu amm beebit?" (4Ms 11:12). Järeldus on, et see oli Jumal, mitte Mooses, kes "nad sünnitas" ja kes on seetõttu vastutav oma tänamatu lapse eest. Jumala loov emadus ei ole piiratud ainult inimlastega: "Ons vihmal isa, või kes on sünnitanud kastetilgad? Kelle üsast on välja tulnud jää ja kes on sünnitanud taeva halla?" (Ii 38:28j). Sarnaselt kirjeldab Jumal Babüloni eksiilis viibijaile nii algset kui uuendatud loodut: „Aga nüüd ma oigan otsekui sünnitaja, hingeldan ja ahmin õhku ühtaegu. Ma laastan mäed ja künkad ning kuivatan kõik nende rohu; ma muudan jõed koolmeiks ja teen järved tahedaiks. Ma juhin pimedaid teel, mida nad ei tunne, ma lasen neil käia tundmatuid radu; ma muudan pimeduse nende ees valguseks ja konara tasaseks!" (Js 42:14-16)

Siin kohtame me kokkulangevaid teemasid: sünnitusvalu, mis puudutab nii ema kui last, nii Jumalat kui loodust koos inimesega. Nii on Jumal säärane naine, kes toob jumalikes sünnitusvaludes Iisraeli ilmale.

Kokkuvõte

Loomispiltide mitmekesisus on meile heaks meeldetuletuseks, et me teeme vea, kui taandame Piibli loomisõpetuse mingiks üheks vaidlusküsimuseks, nagu arutelud intelligentse disaini üle vastasseisus evolutsiooniteooriaga jms. Piibli autorid kogesid Looja ligiolu väga erinevalt ja nii nad ka väljendasid oma kogemust väga erinevatel viisidel. Seda võiksime meiegi õppida.

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

.