„Via avium" – Lindude tee

12/2009

Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Kust leidsin elu mõtte

Äsja esilinastus dokumentaalfilm „Via avium" Andres Põderi elust. Õieti on see lugu põlvkonnast, kes saab lähiaastail 60-neseks. See on lugu elumõtte otsinguist ajal, kui valgus oli kuulutatud pimeduseks ja pimedus valguseks. Laiemas mõttes on see kõigi põlvkondade lugu, mis sellest, et aeg ja kulissid muutuvad.

Ma ei tahagi rääkida filmist, vaid selles kirjeldatud põlvkonna elumõtte otsinguist. Nimetan 1960. ja 1970. aastate noori järgnevalt lihtsalt „meie põlvkonnaks". Iga põlvkond otsib ikka ja uuesti vastuseid inimomastele küsimustele: Kes ma olen? Miks ma olen olemas? Mille nimel ja kuidas peaksin elama? Kõik need küsimused on oma olemuselt usuga seotud. Teadus, filosoofia, ühiskond ja turg ei suuda neile vastust anda. Sellises järjekorras need „suured vastustepakkujad" meie põlvkonna otsinguisse ka ilmusid.

.

Kas teadus annab vastused kõigile küsimustele?

Kui meie põlvkond üles kasvas, öeldi koolis, et nüüd valitseb teaduslik maailmapilt ja teadus annab vastused kõigile küsimustele. Religioon on rumalatele, õpetati meid. Tänu teaduse saavutustele ei palu me looduselt enam armuande. Siit ka meie noorusea otsingute horisont.

Andres Põder oli pühendunud bioloogiale. Tal oli terve pööningukamber kodune muuseum – prepareeritud putukad, loomad ja kalad. Mina huvitusin füüsikast ja küsisin endalt: Kuhu paigutada füüsikalises maailmas Jumal? Lugesin palju populaarseid teoseid astro- ja tuumafüüsikast, kuid vastust ei leidnud.

Kõige tähendusrikkama vihje sain aga ühest H. Espenbergi artiklist, mis ilmus ajakirjas Tehnika ja Tootmine: „On arusaadav, et neljamõõtmelise ruumi mõiste tundub meile võõrana, sest me ei suuda ette kujutada nelja üksteisega ristuvat sihti. Kuid samavõrra üleloomulikuna tunduks kolmemõõtmeline ruum kahemõõtmelise ruumi kujuteldavale elanikule: kahemõõtmelise ruumi elanik tunneks ainult kahte mõõdet; tema teadvuses eksisteeriksid küll mõisted „edasi-tagasi", „vasakule- paremale", kuid ta ei suudaks endale ette kujutada sõnade „üles" ja „alla" tähendust. Ta tunneks küll kolmnurka, ruutu, ringi, kuid arusaamatuks jääksid talle sellised mõisted nagu „kera", „koonus" või „kuup". Nii nagu kahemõõtmelise ruumi elanikul puudub võime luua endale näitlikku ettekujutust kolmemõõtmelisest ruumist, nii puudub meil sama võime seoses neljamõõtmelise ruumiga." (1963, nr 12, lk 31-32)

Tänapäeval teame, et meile tuntud maailma olemasoluks tuleks eeldada vähemalt kolmteist dimensiooni. Mulle piisas ka viie-kuue dimensiooni üle peamurdmisest, et ruum vaimsele maailmale muutus aimatavaks.

Hiljem mõistsin, et teadus uurib põhjusi, mitte eesmärke. Põhjuste ja eestmärkideni jõutakse erinevaid teid pidi. Põhjuste tundmine eeldab mineviku tundmist, eesmärgi ja seega ka võimaliku mõtte tundmine eeldab tulevikunägemust. Niisiis eeldavad need kaks lähenemisviisi erinevat laadi intellektuaalset tegevust. Teadus lammutab asjad ja nähtused üksikasjadeks, et mõista, kuidas nad funktsioneerivad. Usk võtab aga asjad kokku, et mõista, nende tähendust. Kuigi mõlema vahel on sildu, on mõlemad olemuslikult erinevad.

Filosoofia laiendab huvide ringi

Keskkooli ajal laienes meie huvi filosoofiale. Valitsevaks filosoofiaks oli tollal muidugi dialektiline materialism, kuid see vastas elu mõtte küsimusele sama vähe kui puhas teaduseusk. Kuid Hruštšovi „sula" ajal ilmus A. Camus ja J. P. Sarte teoseid. Mõlemad autorid olid vasakpoolsed ja ateistlikud ja seetõttu oli ka mõistetav nende teoste ilmumine „Loomingu Raamatukogus".

Just ateistlik agnostiline eksistentsialism kandis endas sõnumit, et elu mõtte otsimine ise on mõttetu tegevus. Nagu A. Camus on öelnud: „Tõeline filosoofiline probleem on: Miks ma ei soorita enesetappu?" – Mis jääb siis inimesel üle? Kas ainult kangelaslikult mõttetuse palge ees edasi elada? See ei olnud vastus noorele otsijale tookord ja ei ole vastus ka aastate pärast.

Kuid meie lugemus laienes ja silmaring avardus. S. Kierkegaard, A. Schweitzer ja Mahatma Gandhi viitasid religiooni olulisusele elumõtte küsimustele vastuste otsimisel. Varsti avastasime enda jaoks ka Thomas Aquino ja uustomismi ning hulga teolooge, kelle teoloogias on sügav filosoofiline mõõde, nagu P. Tillich või K. Rahner. Nõnda süvenes meis veendumus, et filosoofia suudab küll küsimusi püstitada ja vahel isegi suunda või suunatust näidata, kuid vastata suudab üksnes religioon. Selles mõttes oli K. Marxil õigus: „Religioon on südametu maailma süda". Kuigi tema mõtles seda negatiivses võtmes.

Kas elu mõte on ühiskonna teenimises?

Läbi ajaloo on olnud neid, kes on otsinud elu mõtet maise riigi, see on ühiskonna teenimises. Enamus meie põlvkonnast läks kommunistliku režiimiga kaasa kas isiklikust heaolust, mugavusest või vahel ka ideelisusest kantuna. Sündisime ju kodumaatuna. Mälestus Eesti Vabariigist elas vanemate ja vanavanemate juttudes, aga mitte meis. Mu isa ütles oma elu lõpul 1990. aastal: „Poeg, ma olen seitse riigivõimu üle elanud. Millist neist uskuda?"

Kommunistlik-totalitaarse režiimi tingimustes, kus iga kodanik pidi maist riiki teenima, leidis meie põlvkond uue kodumaa – Jumala riigi. Kristus oli ju öelnud: „Minu riik ei ole sellest maailmast." Samas tundus, et „raudse eesriide" taga on tõelisem ja kristlikum ühiskond. Riik näis seal inimest teenivat. Hilisem tõid poliitiline vabanemine ja suur murrang kaasa kainenemise. Inimene, kellel puuduvad elu telg ja põhiväärtused, on võimeline ühiskonna laostama ja ühiselu alused hävitama. Elumõtte puudumine muudab ühiskonna jätkusuutmatuks.

Selleks, et ühiskond suudaks püsima jääda, peaks iga pere kohta tulema keskmiselt 2,1 last või rohkem. Mitte ükski Euroopa maa pole ületanud seda künnist. 2004. aasta andmete järgi oli Suurbritannias peres keskmiselt 1,74 last, Saksamaal veelgi vähem – 1,37 last ja Kreekas ainult 1,29 last.

Ülemaailmne statistika näitab, et mida religioossem ühiskond, seda suurem on perekond. Suurbritannia ülemrabi Jonathan Sacks, kelle mõtteid olen nende ridade kirjutamisel kasutanud, ütleb, et suurim filosoofiline probleem pole mitte enesetapp, vaid küsimus: „Miks mul peaks lapsi olema?" Laste omamine tähendab ju suuri ohvreid: tuleb kulutada raha, tähelepanu, aega ja energiat. Ohver eeldab aga mõtet, mille nimel ohverdada. Ühiskond ja selle riiklik korraldus seda pakkuda ei suuda. Kõik riigipoolsed katsed on kujunenud ideoloogiliseks ajupesuks ja kukkunud armetult läbi.

Turg annab asjadele hinna, mitte hinnangu

Paljud väidavad koos F. A. Hayekiga: „Küll turg reguleerib kõik küsimused." Tõsi see on, et vaba turg on kinkinud meile hiiglaslikud kaubanduskeskused ja tohutud valikuvõimalused. Kuid ta ei ütle, mida peaksime valima. Meil on vajadusi, erinevaid maitseid ja soove; mida madalamad, seda agressiivsemad need on, ja turg reageerib neile.

Turg paneb meid liikuma, annab asjadele hinna, kuid ei anna hinnangut. Parimal juhul on turu võim neutraalne, halvimal juhul elu põhiväärtusi hävitav. Me vajame aga selliseid väärtusi nagu lojaalsus, ausus, vastutus ja solidaarsus. 2008. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis näitab, et just tänu nende väärtuste eiramisele on maailmamajandus sattunud kokkuvarisemise ohtu.

Imaasjata ei öelnud Jeesus: „Te ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat" (Mt 6:24). See tõdemus on paljudele meist, teoreetilise materialismi vaimus kasvatatuist, hiljaaegu kohale jõudnud, ja seda tänu materialismi praktilistele õppetundidele.

Me mõistame nüüd paremini ka kirikuisa Augustinust, kes ütles: „Head kasutavad maailma, et Jumalat „maitsta", kurjad aga, vastupidi, tahavad Jumalat kasutada, et maailma „maitsta"." Eks see kehti ka kõigi teiste kõrgemate väärtuste kohta: teenides madalust, kaotavad nad oma tõelise tähenduse. „Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta," kehtib ka turul.

Lindude tee

Kust siis leida elu mõtet, kui seda ei paku teadus, filosoofia, ühiskond ega turg? Paljud möödunud sajandi viiekümnendail ja kuuekümnendail aastail sündinud leidsid olude kiuste vastuse oma elu mõttele Kristuses. Nagu ütles kuulus füüsik Pascal: „Südamel on argumente, mida mõistus ei tunne."

Mis on siis need südame argumendid? – Rahutud küsimused: Kes ma olen? Miks ma olen olemas? Mille nimel ja kuidas peaksin elama? Kes varem, kes hiljem leidis meist nagu Augustinuski: „Sa oled meid enese suunas loonud, ja rahutu on meie süda, seni kui see rahu leiab Sinus." Selle mõistmiseni peab iga põlvkond ikka ja uuesti jõudma. Ühtlasi ütleb see tõdemus, et eksistentsiaalsetele küsimustele suudab vastuseid pakkuda üksnes usk.

Millised on siis need vastused? – Me ei ole lõputu juhuste jada juhuslik tulemus, vaid Jumala armastatud looming. Meie elu suurim väärtus on olla Looja lastena tema sarnased. Ühtlasi on see kõrge eesmärk, mis annab meie elule tähenduse ja mõtte. Jeesus ütleb: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!" (Mt 5:48) Kuidas selle eesmärgini jõuda? Lõplik ei suuda haarata lõpmatut, küll aga lõpmatu lõplikku. „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu." (Jh 3:16)

Jumala armastus Jeesuses Kristus on köitnud läbi kahe aastatuhande miljoneid inimesi ja köitis meidki. Tema elu, sõnad, kannatus, surm ja ülestõusmine inspireerivad meid tänagi. Ta on muutnud kauge Jumala lähedaseks ja armastavaks Isaks. Jumalat teenida tähendab uurida ta loomingu sügavust ja kõrgust, mõelda meile antud mõtted lõpuni, olla ühiskonnas parimal mõeldaval viisil aktiivne, olla hea majapidaja meie hooleks antud varanduste suhtes.

Püüeldav täiuslikkus ei teeni mitte ainult Jumalat, vaid parimal viisil ka meie lapsi, uut põlvkonda. Algab ju evangeelium lihaks saanud Sõnast – jõululapsest.

Selline ongi meie põlvkonna vaimsete otsingute tee – lindude tee läbi päikesepaiste ja tormi. Lend kestab, kuni võtame uue kõrguse, taevase kõrguse, ja jõuame kodumaale!