Moonutatud evangeelium

05/2008 Veljo Kaptein, Olevistes koguduse pastor

Eksiõpetuste teemat on kogudustes käsitletud eelkõige piiblitundides, kus avatakse konkreetsete piibliraamatute sõnumit. Käesolev ülevaade juhib tähelepanu mõnele aktuaalsele nähtusele ja konkreetsete liikumistega seotud probleemidele. Peatun järgmistel teemadel.

Indoktrinatsioon

Üks olulisemaid viise, mille kaudu eksiõpetused levivad, on indoktrinatsioon. Sellepärast peame usklike inimestena olema sellest nähtusest teadlikud. Igapäevases keelepruugis tähendab indoktrinatsioon ajuloputust.

Indoktrinatsioon on protsess, mille käigus surutakse inimestele peale mitmesuguseid ideid, hoiakud, meetodeid või strateegiaid. Indoktrinatsioon eristub tavaharidusest selle poolest, et indoktrineeritud inimeselt ei oodata enam küsimusi ega kriitilist läbikatsumist õpetuse kohta, mida omandati. Igasugust kriitikat õpetuse kohta võetakse seal kohe halvustusena. Seda esineb poliitikas (kommunism, natsionaalsotsialism), teaduses (darvinism), militaar- ja ka religioosses valdkonnas (islam, kristlik teadus).

Militaarset indoktrinatsiooni ilmestab näide merejalaväelastest, keda õpetatakse täägivõitluses vastast läbi torkama. Sõduri baaskursuse käigus kujundatakse tsiviilisikust sõjalise üksuse liige, kes peab kõik isiklikud huvid allutama väeosa huvidele. Mõtlemine muudetakse talle endalegi märkamatult, kuni paipoisist saab tõeline sõjard, kelle jaoks inimese tapmine pole enam tapmine, vaid üksnes „ülesande täitmine".

Küsimuste esitamine ja asjade igakülgne läbikaalumine on alati kuulunud judeo-kristliku hariduse ja teadmiste omandamise juurde.

Jeesuse õpetus. Kas Jeesuse õpetus oli indoktrinaarne? Ei. Jeesus, nagu ka teised juudi rabid, õhutas jüngreid küsimusi esitama ja õpitut läbi katsuma (nt Mt 16:13-15). Küsimuste esitamine ja asjade igakülgne läbikaalumine on alati kuulunud judeo-kristliku hariduse ja teadmiste omandamise juurde. Kristlik õpetus ei ole oma loomult indoktrineeriv ega salajane. Kristlik usk on seotud Jumala ilmutusega. Jeesuse Kristuse isik, Tema kannatused, ristisurm ja ülestõusmine on avalikud sündmused, seega erapooletule uurimisele ja kriitikale avatud. Samas kasutavad kristlusega seonduvad eksiõpetused indoktrinatsiooni. Kristluse jaoks kõige ohtlikumad eksiõpetused on just nimelt kristluse sees.

Uus Testament hoiatab mitmel pool eksitavate õpetuste eest. Seda tegi Jeesus, kui Ta rääkis oma jüngritele lõpuaegadest ja Kristuse vastastest. Samuti pööratakse probleemile tähelepanu peaaegu kõigis pastoraalkirjades. Kirjakohti valeõpetuste läbikatsumiseks on palju. Olgu siinkohal toodud neist väike valik:

„Jeesus ütles: "Vaadake, et teid ei eksitataks! Sest paljud tulevad minu nimel, öeldes: "Mina see olen!" ja "Aeg on lähedal!" Ärge minge nende järel!" (Lk 21:8).

„Ma imestan, et teie nii ruttu pöördute ära temast, kes teid Kristuse armu kaudu on kutsunud, mingi teistsuguse evangeeliumi poole. Mingit teist evangeeliumi ei ole, on vaid mõningaid, kes teid segadusse ajavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. Aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud! Nagu me oleme teile juba ütelnud ja praegu ma ütlen jälle: Kui keegi kuulutab teile mingit evangeeliumi selle asemel, mis te olete vastu võtnud – see olgu neetud!" (Gl 1:6-9).

„Nende lõpp on hukatus, nende jumal on kõht ja nende au on nende häbis; nad mõtlevad maapealsetest asjadest" (Fl 3:19).

„Nende sõna levib otsekui vähktõbi. Nende seast on Hümenaios ja Fileetos, kes on kaldunud kõrvale tõest, öeldes, et ülestõusmine on juba toimunud, ning rikuvad ära mõnede usu" (2Tm 2:17-18). Loe veel: Mt 24:11; 2Pt 2:1-22.

Levinud eksiõpetusi kristluses

Kristlikust õpetusest kõrvalekaldumise põhisuundadeks on: väär õpetus Kristusest, tagasipöördumine judaismi, kreeka filosoofia (gnostitsism, algainete kummardamine, müstika), Ida usundid (sünkretism, New Age).

Heebrea juured (Hebrew Roots). Liikumise rajas rootslane Lars Enarson. See levib Rootsis, Iisraelis ja mitmel pool Euroopas ning võib oma atraktiivsusega eksitada ka Eesti kristlike koguduse liikmeid. Oht võib varitseda eriti neid, kes on Iisraeli sõbrad, aga kelle õpetuslikud alused on veel nõrgad. Äralibisemine usuteelt võib tulla teinekord väga kergelt. Hebrew Roots õpetab, et:

  1. Jeesus ei olnud Jumala Poeg (ta oli ainult prohvet, ei enamat);
  2. paganad peavad täitma juudi traditsiooni (pühad, sabbat, toitumisreeglid jne);
  3. „eksiteel on kogu ristiusk, eriti katoliku kirik, kuid ka kõik teised kristlikud liikumised".

Ükski toodud väidetest ei vasta Piiblile. Kui Piiblit hästi tunda, näeme kohe, et tegemist on selge eksiõpetusega.

„Kuningriik nüüd" (Kingdom Now). „Kingdom Now" on Eestisse jõudnud ja aktiivselt levimas Lõuna-Aafrika apostlite kaudu, kes on siin juba mõnda aega jutlustamas käinud. Nelipühi piiskop Ago Lilleorg käis kohapeal nende koguduste ja õpetustega tutvumas. Seal paistis asi palju teistmoodi. Lilleoru sõnul ilmnes, et tegemist on selge eksiõpetusliku liikumisega, mille esindajad rõhutavad erinevaid tahke. Võimalik, et siin Eestis jutlustades ei räägi nad kohe välja kõiki oma õpetusi, otsekui peites esialgu oma tegelikku palet kuulajate eest. Tallinna pastoritele saadetud hoiatavas e-kirjas toob Ago Lilleorg esile järgmised nn apostlite õpetuslaused:

  1. Jeesus on juba tulnud.
  2. Lõpp on juba olnud.
  3. Meie oleme Iisrael nii vaimulikus kui lihalikus mõttes.
  4. Nüüd tuleb kogu loodu allutada Kristusele kui kuningale.
  5. Meid ei võeta üles, vaid ära kaovad patused.
  6. Kuna Jeesus ütles: „See on lõpetatud", siis tähendab see, et saatan on alistatud absoluutselt.

Rhema. Rhema on tihti kasutusel indoktrinaarse lööksõnana. Tegemist on Uues Testamendis leiduva kreekakeelse sõnaga. Ususõna liikumisega seotud inimesed on kogu aeg olnud veendunud, et rhema all mõeldakse erilist ilmutatud sõna, mis seisab kirjutatud Sõnast kõrgemal.

Toon näite ühest paljudest „rhema-jutlustest": „Kallis Taevane Isa, läkita meile täna rhema, seleta meile, mis on rhema ja aita meil igaühel saada rhema oma südamesse, sest rhema alati loob midagi, õnnistab, vabastab ja viib meid alati edasi. Täname sind Jeesuse Kristuse nimel! Aamen!"

Uues Testamendis esinevaid kreekakeelseid sõnu rhema ja logos võime mõlemaid tõlkida „sõna".

Sõna logos tarvitatakse kirjapandud sõna või üleüldiselt Jumala Sõna või ka Jumala enda kohta.

Rhema-jutlustajad väidavad aga, et logos (kreeka keeles 'sõna, mõte, õpetus') on küll sõna, aga see pole veel see tõeline! Logos kui kirjutatud Sõna võib nende jaoks olla nagu „kirjatäht, mis suretab". Selleks, et sünniks elu, on vaja rhemat! See on aga Piibli sõnumi selge väärtõlgendus. Rhemal on Uues Testamendis ka hoopis erinevaid tähendusi: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad (rhemata) Jumala riiki" (Mk 10:23); Ap 4:37; Ap 8:18-20; Ap 24:26. Tegusõnana võib rhematisko tähendada „jumaliku vastuse saamist" (Mt 2:12,22) või „nimetama": „Antiookias, kus jüngreid esimest korda hakati nimetama kristlasteks" (Ap 11:26). Rhema-jutlustajad on üks näide nendest, kes „oma täpsustatud piiblitõlgetega" moonutavad evangeeliumi ja kallutavad oma järgijaid ära tõeteelt.

Ususõna liikumine on gnostilisel filosoofial põhinev usu ja Piibli käsitlus. Laialt levinud ususõna eksiõpetus evangeelses kristluses kannab ka teist nimetust „Positive Confession Movement" (Positiivse usutunnistuse liikumine). Liikumise üheks rajajaks peetakse Essec William Kenyoni. Tema mõtteviisi otsesemad-kaudsemad järgijad on olnud Kenneth Hagin, Kenneth Copeland, Benny Hinn ja paljud teised USA jutlustajad-telestaarid.

Asjasse vähepühendunutele on kasulik teada, et gnostitsism on inimese- ja enesekeskne õpetus. Kogu õpetuslik rõhuasetus ei ole Jumalal, vaid inimesel ja inimese jumalikul loomusel. Üks ususõna jutlustaja propageeris: „Inimene loodi selleks, et tegutseda Jumala tasemel, aga kui ta oli Jumalale sõnakuulmatu, langes ta oma osaduse positsioonilt ja Jumalaga üksolemisest. Selles valguses Jeesus mitte ainult ei tulnud lepitama patust inimest püha ja õiglase Jumalaga läbi pattude andestuse, vaid Ta tuli taastama inimesele tema õiguspärast kohta kui Jumalaga võrdsena."

Uurija Judith Matta kirjeldab oma raamatus seda liikumist järgmiselt: „Word/Faith" liikumise erinevate harude jutlustajad tegutsevad selle nimel, et nende valet tunnetust vaimulikust väest kinnitaksid tunnistused soovitud tulemustest, kas siis finantsilistest või füüsilistest. Nad tunduvad olevat kindlad nii endas kui nendega nõustuvas kuulajaskonnas. See õpetus toodab sallimatust inimliku nõrkuse suhtes ja halastamatust. Pole vaja meeltparandavat südant ega alandlikku vaimu Issanda ees. Jumala ülistamise ja teenimise asemel on suured enese-motiveerimise koosolekud. Ei ole austust Jumala ees, vaid jultunud võitlemine Jumalaga, keda nad näevad olevat enesega võrdse." („The Born Again Jesus" Judith Matta).

Kord kohtus Smürna piiskop Polykarpos Roomas Caletinusega, Rooma juhtiva gnostilise kooli juhiga. Püüdes ennast tähtsustada, küsis Caletinus piiskopilt: „Kas sa üldse tead, kes ma olen?" Polykarpos vastas: „Jah ma tean küll, et sa oled kuradi poeg."

Oikumenism ja konfessionalism. Oikumeenilisel liikumisel on tänapäeva maailmas täita oluline roll ja erinevad kristlikud konfessioonid on andnud suure panuse ristiusu levikule. Sellest tuleb aga eristada ühekülgset oikumenismi ja konfessionalismi. Peame meeles pidama, et kumbki viimatimainitud õpetuslikest suundadest kristluses pole lõpuni piibellik, vaid pigem filosoofiline käsitlus Jumala riigist.

Oikumenism õpetab: ühtsus iga hinna eest, isegi ilma tõeta Jeesusest Kristusest. Ainus tõde, mille nimel tasub elada ja uskuda, on armastus. Kõik teed viivad Jumalani.

Konfessionalism: peavadki olema erinevad kirikud, kogudused, igas kiriku eri-doktriinis on „midagi õiget", erisus rikastab, oleme kirju „Issanda loomaaed".

Mõlemad suunad on Jumala vaenlastele kasulikud: ühes toimub tõe ja vale segunemine religioosses sünkretismis, teises rivaalitsevad üksteisest eraldunud kirikud ja kogudused.

Mida teha tundmatute külalisjutlustajatega?

Lõpuks praktiline küsimus: mida teha tundmatute külalisjutlustajatega? See küsimus on meie üleilmastuval ajastul üsna päevakorral. Kui koguduse vanemad ei ole andnud soovitust, kas siis ei tohiks tegelikult üldse minna neid kuulama? Sellist keeldu meil ei ole. Küll aga tasuks küsida karjastelt nõu. Tuleks ka läbi mõelda, kuidas tarvitame oma aega ja kuhu annetame oma raha. Kõikjale kiirustades võime jätta unarusse oma koguduse kooskäimised ja sealse tegeliku kaasateenimise oma andidega.

Uus Testament räägib sellistele jutlustajatele kaasa antud nõutavatest soovituskirjadest (2Kr 3:1) ja nende eelnevast läbikatsumisest kohaliku koguduse juhtide poolt (Gl 2:2-10). Kõigi jutlustajate igakülgne läbikatsumine on oluline, sest eksiõpetajate kaudu võib tekkida usklikes tohutut segadust, viljad võivad ilmneda sageli palju hiljem (Lk 6:44; 1Tm 5:24).

Kas iga võõras või tuntud jutlustaja peab saama sõna? Tingimata mitte. Iga koosolekule tulnud võõras või isegi nimekas jutlustaja ei pea saama sõna. Võib isegi olla, et talle on parem esmalt kuulata ja alles siis, kui sõna antakse, rääkida. Võib-olla on temal meilt isegi hetkel rohkem õppida, kui meil temalt?

Koguduse poolt kutsutud ja seatud kõnelejate eest on vastutus koguduse vanematel. Maaletoodud „võõrleegionäride" vaimuliku tegevuse eest ei vastuta sageli mitte keegi, isegi mitte maaletoojad. Hingehoidlik järeltöö: vastuseta jäänud palved, täitumata prohveteeringud, usuline pettumus, hingehaavad, segadus – see kõik jääb teha kohalikel karjastel. „Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!"

 

.