Vaene, rikas. Piibli väljendid eesti keeles.

3/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Vaene, rikas

„Ja Jeesus tõstis silmad oma jüngrite poole ja ütles: „Õndsad olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala riik! Õndsad olete teie, kes te nüüd nälgite, sest teie saate küllaga! Õndsad olete teie, kes te nüüd nutate, sest teie saate naerda! [---] Ent häda teile, rikkaile, sest teil on lohutus juba käes! Häda teile, kes te nüüd olete täissöönud, sest teie näete veel nälga! Häda teile, kes te nüüd naerate, sest teie saate leinata ja nutta!"" (Lk 6:20-21, 24-25).

.

Õndsakskiitmised masu ajal?

Meie praegusel ajal, mil töötus üha kasvab ja nurinat on palju, kõlavad need Jeesuse sõnad eriti asjakohastena. Töötule kõlab julgustavalt sõnum, et ta saab küllaga ja vaesele kinnitus, et tema päralt on Jumala riik. Ent ometi: kas see tähendab, et need, kel veel töö on ja korralik palk jookseb, peaksid tulevikus nälga nägema, ning need, kes on osanud pangaorjaks saamise asemel oma isiklikus elus koguni säästa, peaksid selle pärast kurvastama? Eks meile kõigile ju meeldiks, kui Eesti jõuaks ka tegelikult viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka?

Eks meile kõigile ju meeldiks, kui Eesti jõuaks ka tegelikult viieteistkümne aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka?

Jeesuse sõnade üksühene ülekandmine meie tänasesse päeva toob nõnda üsna ilmekalt esile raskused, mis tekivad siis, kui me ei arvesta erinevusi, mis valitsevad Jeesuse ajastu ja meie tänase päeva vahel. Need erinevused on nii majanduslikku kui kultuurilist laadi (geograafiast muidugi kõnelemata). Milline siis oli see situatsioon, milles need sõnad on lausutud?

Galilea majanduspoliitiline olukord Jeesuse ajal

Evangeeliumide kohaselt lausus Jeesus oma õndsakskiitmised ja hädakuulutused Galileas Kapernauma lähistel. Galilea oli Jeesuse põhiline tegevuspiirkond, sealses Naatsareti külas oli ta veetnud enne kuulutama asumist üsna suure osa oma elust. Sealse ala valitsejaks oli Galilea ja Perea nelivürst Heroodes Antipas. Kui maakaartidel toonaseid Heroodese valdusi tänapäevase Eestiga võrrelda, siis võib öelda, et oma suuruselt on Galilea ja Perea võrreldavad meie Harju- ja Pärnumaaga. Sellel suhteliselt väikesel alal soovis Antipas valitseda kui tõeline kuningas teiste kuningate kõrval. Toonasel ajastul tähendas see oma võimu väliste märkidega uhkustamist. Üheks võimaluseks seda teha oli ehitada midagi silmapaistvat. Antipas rajas Rooma keisri ees lipitsedes Pereasse asula, mille ta nimetas Augustuse naise järgi Liviaks (hiljem, uue keisrinna tulles, sai asula nimeks Julia). Galileasse ehitas ta tervelt kaks uut linna: Tiberiase Galilea järve äärde (linna säärane nimi oli taas keisri auks, see sai ühtlasi ka tema enda elupaigaks) ning Sephorise Galilea sisemaale. Sephoris asus Jeesuse elupaigast Naatsaretist kõigest kuue kilomeetri kaugusel. Võib arvata, et suure osa oma puusepatöödest tegi Jeesus just Sephorises. Ja siit nüüd küsimus piibliteadlaselt Richard Horsleylt (Jesus and the Empire, 2003): kust võttis Antipas selleks intensiivseks ja kalliks ehitustööks raha? Kui Eesti läinud aastate ehitusbuumi finantseerisid suuresti rahvusvahelised pangad, siis Antipasel sellist võimalust ei olnud. Horsley ja teiste ajaloolaste vastus on lihtne: see raha võeti üha kasvavate maksude näol kohalikult elanikkonnalt.

Palestiinas (ning eriti Galileas) elas suurem osa elanikkonnast säärasel vaesuspiiril, mida selle sõna tänapäevases mõttes oleks õigem nimetada ellujäämispiiriks.

Inimestele tähendas see aga üha süvenevat vaesumist. Vaesust oli muidugi ka mujal, sest Rooma ühiskonnas sõltus jõukus olulisel määral inimese staatusest ja suurem osa rahvast elas üsna tagasihoidlikult, ent Palestiinas (ning eriti Galileas) elas suurem osa elanikkonnast säärasel vaesuspiiril, mida selle sõna tänapäevases mõttes oleks õigem nimetada ellujäämispiiriks. Galilea külaelanikud tulid hädavaevu ots-otsaga kokku. Niisiis – kui Jeesus kõneleb nälgimisest, siis oli see enamikule tema kuulajatest vägagi tuttav teema. Samuti ei ole siis imekspandav, et eriti vihati maksukogujaid, kes kõige muu kõrvalt ka ennast ei unustanud ja üldise häda taustal sageli üsna jõukalt elasid – mõelgem siin Sakkeuse loole (Lk 19:1-10)!

Vaesusesse suhtumisest toona ja täna

Selle kõige kõrval ei tohi me unustada, et vaesus on alati suhtemõiste. Tänaseski masu-Eestis ei mõtle enamik meist kuigi sageli sellele, et Aafrikas Darfuris surevad praegu inimesed tihti sõna otseses mõttes nälga, ja „rikas" on seal see, kes ei pea muretsema oma homse kõhutäie pärast. Piibli-aegne ühiskond oli kõikjal seisusteühiskond ja seisustevahelisi erinevusi peeti üsna loomulikuks. Ülik pidigi rikkam olema kui lihtne talupoeg. Näiteks räägitakse evangeeliumides lugupidavalt naistest, kes aitasid Jeesust ja tema jüngreid oma varaga (Lk 8:3). Nii ei mõõdetud rikkust ja vaesust otseselt materiaalsete väärtuste hulgaga. Tähtis ei olnud mitte varanduse hulk, vaid selle kasutusviis.

Piiblitekstide sotsiaal-teaduslikku analüüsi viljelev uurija Bruce Malina on rõhutanud (The New Testament World, 1993), et agraarühiskondadele tüüpiliselt mõtlesid Uue Testamendi-aegsed inimesed „limiteeritud hüve" kategooriates. Tänapäeva mõistes suhteliselt algeliste vahenditega raskel põllutööl põhinevas ühiskonnas tekib ülejääke vaid niipalju, et sellest suudetakse näiteks linnaelanikkonda normaalselt ülal pidada vaid kuni teatud piirini. Üle selle piiri minek tähendab, et üks osapooltest jääb nälga. Veel olulisem on siin nende ühiskondlike protsesside vaimne pool: „limiteeritud hüve" mõiste markeerib arusaama, mille kohaselt inimesed peavadki iseenesestmõistetavaks, et hüvesid on maailmas vaid piiratud määral. Võrdluseks võib öelda, et tänapäevane masstootmisel põhinev tarbimisele üles ehitatud majandussüsteem toetab täpselt vastupidist mentaliteeti: hüvesid on piiramatult. Äriga seotud inimesed kutsuvad meid ikka ja jälle üles rohkem tarbima, et sellega elavdada majandust. Pangad kutsuvad üha uusi laene võtma – ikka tarbimise eesmärgil. Meie ühiskonnas on arusaam säärane, et mida rohkem kellelgi raha on, seda parem talle. Toonases maailmas mõteldi teisiti. Kui kellelgi oli varandust teistega võrreldes ebaproportsionaalselt rohkem, siis tähendas see, et see tuleb teiste arvelt.

See kõik kõlaks nüüd üsna kadetsemisele õhutavalt, kui säärane arusaam ei oleks käinud käsikäes ühe teise toona iseenesestmõistetavaks peetud arusaamaga. Erinevatesse seisustesse kuuluvad inimesed suhestusid üksteisega kui „patroonid" ja „kliendid". Viimane aga tähendas seda, et patroon, kellel oli vara rohkem, oli lausa kohustatud sellest teistele andma. Mida jõukamaks keegi sai, seda enam pidi ta oma varandusest laiali jagama. Kliendilt sai ta vastutasuks lugupidamise ja lojaalsuse. Ülalmainitud naised, kes Jeesust aitasid, käitusid evangelisti silmis kohusetundlike patroonidena. 'Varakus' ja 'varatus' olid suhtekategooriad – need tähendasid vastastikuseid kohustusi. Rikas pidi vaest aitama, vaene pidi rikkale vastutasuks lojaalne olema. Mida aga markeerivad siis sellel taustal mõisted „vaene" ja „rikas" Jeesuse keelekasutuses?

„Vaesus" kui õnnetus ja „rikkus" kui ahnus

Bruce Malina analüüsib neid mõisteid järgnevalt: kui me vaatleme Uue Testamendi kirjakohti, kus räägitakse "vaesusest", siis langevad need kahte kategooriasse: üks rühm sõnu on säärased, mis ei esita meile mingeid taustseoseid ja seega oleme sunnitud panema selle sõna tähendama, mida me iganes ise sellest arvame. Teine rühm sõnu on aga esitatud koos täiendavate lisamääratlustega. Vaesed on näiteks vangisolijad, pimedad, võlgnikud, näljased, janused, pidalitõbised jt. Need kategooriad viitavad sellele, et "vaeseks" klassifitseeriti inimene mingi õnnetu asjaolude pöörde tagajärjel tema elus. Vaesed olid need, kes ei suutnud säilitada oma päritud sotsiaalset staatust, kuna neile ja nende perekondadele oli osaks saanud mingi õnnetus, näiteks võlg, sattumine võõrale maale, haigus, abikaasa surm või midagi muud säärast. See tähendab, et "vaesus" ei olnud mitte püsiv sotsiaalne kategooria, vaid see tähendas pigem inimesi, kes ei suutnud säilitada oma päritud sotsiaalset staatust. Seega siis töölised, maata talupojad ja kerjusperekonda sündinud ei olnud 1. sajandi ühiskonnas vaesed. "Vaesus" ei olnud kindlasti ainult majanduslik määratlus. Ja ka sõna "rikas" vastand ei olnud ilmtingimata vaene. 'Limiteeritud hüve' käsitlusega ühiskonnas ei olnud enamik inimesi ei vaesed ega rikkad, nad olid igaüks võrdsed selles, et igaühel oli oma sünnipärane staatus, mida ta sai auväärselt säilitada. Selles kontekstis viitab siis mõiste "rikas" neile, kes olid ahned ja kelle ahnus paistis välja, ning "vaene" tähendab sotsiaalselt ebaõnnestunut. Need mõisted kirjeldavad siis mitte ühiskonna kaht poolust, vaid pigem kaht inimrühma: üks põhinemas häbitul ihal laiendada oma vara, teine võimetusel tagada oma kuuluvust päritud sotsiaalsesse staatusesse ükskõik mis tasandil.

'Varakus' ja 'varatus' olid suhtekategooriad – need tähendasid vastastikuseid kohustusi.

Lisandub muidugi ka asjaolu, et Jeesuse eluajal suurenes tänu roomlaste valitsemisele ja selliste vasallkuningate nagu Heroodes Antipas tegevusele „vaeste" hulk märkimisväärselt. Ja muidugi kerkis nende kõrval esile ka oportunistlik rühmitus „rikkaid". Just sellesse konteksti asetub ka Jeesuse vestlus rikka mehega: „Ütles Jeesus: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki! Sest hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal Jumala riiki." Kuulajad küsisid: „Kes siis võib saada päästetud?" Ent tema ütles: „Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik." (Lk 18:24-27) Ja Sakkeuse näitel näeme, kuidas see sai teoks.

 

13_Rikas ja vaene: Foto Erki Tamm: Kristusele pühendunud mungad ei oma kuigi palju maist vara. Ometi on neil rahu, mida rikkad turistid alles otsivad.