Kristus on üles tõusnud!

04/2011 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud

"Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele.

Siin on näha side – Jeesus meie heaks olevikus, tulevikus ja igavikus.

Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule. Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja, vaid ma olen neist kõigist palju rohkem vaeva näinud. Aga seda ei ole teinud mina, vaid Jumala arm, mis on minuga. Olgu nüüd mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks." (1Kr 15:1-11)

Apostel Pauluse jaoks oli ülestõusmise tõsiasi väga tähtis. Kui see nii ei oleks, siis kuuluks ta ka enda arvates kõige armetumate inimeste hulka. "Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad." (1Kr 15:16-19)

Ülestõusmishommik tabas inimesi erinevalt. Ühine oli see, et nad kõik olid väga kohkunud – nii Jeesuse haua valvurid kui ka hauale ruttajad. Kui valvuritele muutus see hirmuks oma elu pärast, siis Jeesuse järgijatele muutus see rõõmuks. Naistest on öeldud: "Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda tema jüngritele." (Mt 28:8)

Ülestõusmispüha suur sõnum on: Jeesus on Ülestõusnuna meie poolt!

1. Juba Jeesuse maailma tulek oli meie heaks. Tema abi, õpetus ja eeskuju – see kõik oli meie heaks. Tema kannatused ja ristisurm – seegi oli meie eest. Apostel Peetrus kirjutab: "ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks." (1Pt 2:24)

2. Ka ülestõusmises on Jeesus meie poolt. Ta ei hakanud kellelegi kätte maksma. Pühakiri ütleb, et ta on Jumala juures meie eeskostja (1Jh 2:1) ja et ta palvetab meie eest (Rm 8:34). Kui me enda eest ise seista ei oska või ei suuda, kui meil puuduvad õiged palvesõnad või on kahtlused, kas Jumal mu palvet üldse kuuleb, siis Jeesus on meie kaitsja. Tema teab meie olukorda, me südamemõtlemisi, tema palvetab meie eest. Ja kui Jumal kellegi palveid kuuleb, siis küll oma Poja Jeesuse Kristuse palveid. Meie oleviku võitlustes, kiusatustes, eksitustes, aga ka meie arengus, meie usuelu kasvamises – Jeesus palub me eest.

3. Jeesus äratati üles meie õigekssaamise pärast. Jeesuse ülestõusmine näitab, et Jumal tunnustab tema ohvrit meie eest. Meile kuulub tõepoolest Jumala andestus, aga meid on ka vastu võetud Jumala perekonna liikmeteks, meile kuulub Jumala lapse õigus. Jumal on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist (1Pt 1:3). Nii võib üks tavaline, aga ka positsioonikas, tark ja rikas inimene kogeda Jeesuse ülestõusmise uuendavat tähendust oma elus.

4. Jeesus seisab meie eest surmast läbi minnes. Üheks inimelu kõige tõsisemaks katsumuseks on surm. Kui palju traagikat, pisaraid ja leina toob see meie ellu. Kas sellega lõpeb kõik? Aga kui tõesti on olemas veel ka igavene hukatus? Apostli kindel veendumus on, et surmale ei ole antud viimast sõna. Kord toimub surnute ülestõusmine ja Kristus on nende seast esimene. "Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu." (1Kr 15:20j)

5. Aga mis veel enam, ka igavikus on Kristus meie poolt. Ka seal ei jäta ta meid üksi, vaid hoolitseb meie eest, ja küllap me seda ka vajame. Ilmutusraamatu nägemuses uuest taevast ja maast on seal kesksel kohal Kristus kui Tall. Ta ei ole seal mitte üksnes Kolgata ohvrisündmuse mälestusena, vaid ta on vahendajana Jumala ees igavesti. Ka seal oleme temast sõltuvad, ka meie sealne täiuslikkus tuleneb Ülestõusnud Kristusest. Tema on nii meie oleviku kui ka tuleviku tagatis. Jeesusel "on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu preestriamet. Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda." (Hb 7:24j)

Kuidas me võime teada, et Kristus on tõepoolest surnuist üles tõusnud?

Paulus ütleb veenvalt – see kõik on toimunud pühade kirjade kohaselt. Jumal on seda oma prohvetite läbi juba sajandeid varem teada andnud.

Ülestõusnud Jeesus on ennast ihulikult ilmutanud. Paulus annab edasi Jeesuse nende tunnistajate nimed (1Kr 15:5-7), kelle ütlused maksid ka tolle aja kohtuvõimude ees. Paljude nimesid pole küll öeldud, kuid tol ajal oli teada, kelle käest võis ise järele küsida. Meil ei ole võimalik neist enam kedagi isiklikult küsitleda, aga me võime nende tunnistusi usaldada.

Ning inimene, kes Pühakirja sõnumit usaldab, kogeb ka ise Ülestõusnu astumist oma ellu.

See on erakordse tähtsusega, äraarvamatu suure rõõmu põhjus. Jeesuse ülestõusmine ei pöördunud kättemaksuna inimkonna vastu, vaid Jeesus on armastavalt meie poolt. Jeesus on ülestõusnud ja koos temaga võime enestes kogeda uut elu ja teada: kord äratatakse ka meid üles igavesele elule.

"Kristus on üles tõusnud!" "Ta on tõesti üles tõusnud!"