PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES 11/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud
Piiblitõlkimise ja -mõistmise seisukohalt on apostel Pauluse keelepruuk kohati küllalt raskesti hoomatav. Mida tähendab näiteks väljend phronēma tēs sarkos thanatos (Rm 8:6 jt)? Esimene eestikeelne täispiibel P1739 esitab selle kui „liha meel on surm", juubeliväljaanne SP kui „liha mõte on surm". P1968 kasutab väljendit „liha mõtteviis, see on surm", UT1989 hoopiski „liha seirab surma" ja P1997 leiab, et „lihalik mõtteviis on surm". Kui me vaatame tõlkeid teistesse keeltesse, siis läheb pilt veelgi kirjumaks, eriti kui võtame väljaanded, mis kasutavad funktsionaalse ekvivalendi tõlkeprintsiipi. Formaalsed piiblitõlked (sh ka eesti tõlked oma peamiselt suunitluselt) vahendavad ühest keelest teise just teksti, st tõlgitakse „keelest keelde". Muuhulgas lubab see formaalsus algteksti mitmetähenduslikkusel ja raskestimõistetavusel alles jääda ka sihtkeeles. Funktsionaalsed tõlked sellega aga ei lepi ja eeldusel, et algtekst oli esmasele lugejale ikkagi arusaadav, vahendatakse siin tänapäevasele lugejale just algteksti võimalikku tähendust. Ja siis ei ole asi ainult selles, et me peame valima, kas tõlkida phronēma kui „mõte", „meel", „seiramine" või „mõtteviis", vaid tõlkija peab arusaadavaks tegema terve väljendi sisu, vajadusel ka lihtsalt ümbersõnastamise kaudu. Nii toob New International Version (NIV) sellesse väljendisse sisse patu mõiste: the mind of sinful man is death (patuse inimese meel/aru/vaimulaad on surm). New English Bible (NEB) aga võtab kokku ka eelmises salmis öeldu ja selgitab: those who live on the level of our lower nature have their outlook formed by it and that spells death (nende väljavaade, kelle elu aluseks on inimloomuse madalam tasand, kujuneb selle järgi, ja selle väljavaate nimeks on surm). „Lihast" on siin saanud „inimloomuse madalam tasand". New Jerusalem Bible (NJB) inimloomuses aga tasandeid ei erista: And human nature has nothing to look forward to but death (inimloomusel pole oodata muud, kui vaid surma). Ja Contemporary English Version (CEV) räägib hoopiski ihadest: If our minds are ruled by our desires, we will die (kui meie mõtteid juhivad meie ihad, siis me sureme). Nagu näeme, on siinkohal tõlgenduserinevused küllalt suured: ei ole siiski päris üks ja seesama, kas sõna "liha" peaks tähendama patust inimest, inimloomuse madalamat tasandit, inimloomust üldiselt või ihasid.
Mitmetähenduslik liha
See kirjakoht Rm 8:6 on osaks apostel Pauluse laiemast mõttearendusest, mis algab Rm 7 seaduse ja patu vahekordade selgitamisega ja päädib 8. peatükis Vaimu teema sissetoomisega. Inimese "lihalikkuse" (sarkikos) teema on siin läbivalt esindatud. Nii sõltubki Rm 8:6 tõlge ja tähendus sellest, kuidas eksegeet mõistab nii seda teksti tervikuna kui Pauluse sõnakasutust laiemalt. Asi on selles, et sõna "liha" (sarx) on Pauluse keelepruugis kahetähenduslik. Ühelt poolt on see lihtsalt neutraalne mõiste, millega markeeritakse inimese maist ihulikkust, nagu lauses "Ka teid ... on Kristus lepitanud nüüd oma lihalikus ihus surma läbi" (Kl 1:21j). Teiselt poolt on "liha" aga saanud sillapeaks, millelt patt inimest ründab (Rm 7:14jj). Pauluse sõnakasutuse taustaks on kindlasti ka heebrea Piibli mõiste basar, millega markeeritakse kas inimest kontrastis Jumalaga (Ps 56:5) või siis inimese elu haprust (Js 40:6). Täiendavaks tõlgenduslikuks probleemiks on siin aga asjaolu, et hea kõnemehena armastab Paulus sõnadega mängida. Kõige ilmekam on siin näide 1Kr 15:39j, kus ta arutleb ülestõusmise ihulikkuse teemadel järgnevalt: "Kõik liha ei ole sama liha, vaid isesugune on inimese liha ja isesugune veiste liha, isesugune lindude ja isesugune kalade liha. On taevalikke ihusid ja maapealseid ihusid, kuid taevalike hiilgus on teistsugune kui maapealsete oma." Sel taustal tulebki meil küsida: milliseid tähendusseoseid väljend phronēma tēs sarkos laiemalt omada võis?
Kaks vaimu ja kaks tungi
Juutluses käsitleti inimest Pauluse ajastul elavat kahe moraalipooluse – hea ja kurja pingeväljas. See arusaam võis võtta erinevaid vorme, nt Qumrani käsikirjadest leiame õpetuse "kahest vaimust". Üks neist käsikirjadest, Kogukonna reeglistik, avab seda teemat nõnda (1QS III): „Jumal lõi inimese maailma valitsema ja määras tema jaoks kaks vaimu, kelle juhtimise all ta peab käima kuni viimse arupidamiseni. Need on tõe ja vale vaimud. Tõe läte on Valguse Allikas ja vale oma Pimeduse Allikas. Kõik, kes teevad õigust, on Valguste Printsi valitsuse all ja kõnnivad valguse teedel; samas kui need, kes teevad valet, on Pimeduse Ingli valitsuse all ja kõnnivad pimeduse teedel. Pimeduse Ingli tõttu isegi need, kes teevad õigust, kalduvad eksima. Kogu nende patt ja nende nurjatused, kogu nende süü ja nende üleastumise teod on tema valitsuse tagajärg. Ja see jääb Jumala uurimatu korralduse kohaselt nõnda kuni tema poolt määratud ajani." Qumrani vennad uskusid seejuures ettemääratust, mis jättis inimese vabale tahtele üsna vähe ruumi. 
Rabiinlikus juutluses tunti samasuguseid motiive, ainult et mõneti leebemal kujul. Siin kõneldi kahest impulsist või tungist: „heast tungist" (jetzer hatov) ja „kurjast tungist" (jetzer hara). Selle arusaama leiame juba Siiraki tarkusraamatust Srk 15:11-14: „Ära ütle: "On Issanda süü, et olen taganenud" – sest mida tema vihkab, seda ära tee! Ära ütle: "Tema ise on mind eksitanud" – sest patust meest tema ei vaja. Issand vihkab kõike jäledat, ja see ei ole armas ka neile, kes teda kardavad. Tema lõi alguses inimese ja jättis sellele vaba tahte (tungi)." Ühe vaate kohaselt asus hea tung inimese paremal pool ja halb tung vasakul pool, teise kohaselt olid mõlema asupaigaks neerud, kuid kõige levinuma käsitluse järgi oli kahe tungi võitluspaigaks süda – tahte ja intellekti keskus. Me võime öelda, et kuri tung ründas inimese tahet ja mõistust, kallutades teda kõikvõimalikele pattudele. Kuigi mitte eksklusiivselt, oli tegu eelkõige just seksuaalsete pattudega. Üldjoontes leiti, et kuri tung (seksuaalsuse tähenduses) ei ole siiski läbinisti kuri iseeneses, vaid ainult sedavõrd, kuivõrd see kallutas inimest kurjadele tegudele, sealhulgas ka ebajumalateenimisele. Sest teisalt on tegu ju vajadusega enesesäilitamiseks ja inimsoo järelkasvuks ning seega saab seda suunata heaks. Qumrani tekstidest erinevalt on siin esiplaanil iga inimese isikliku vastutuse küsimus. Nii arutleb 2. Baaruki raamatu kiitushümn järgnevalt (2Brk 54:15-19): „Sest kuigi Aadam tegi pattu esmalt ja tõi surma kõigi üle, siiski need, kes on temast sündinud – igaüks neist on valmistanud iseenda hingele tuleva piina, ja taas igaüks neist on valinud iseendale tulevased kirkused. Aadam ei ole niisiis põhjus, välja arvatud ta enda hing, kuid igaüks meist on olnud Aadam iseenda hinges."
Ravim kurja tungi vastu
Kuri tung on niisiis impulss järgida oma ihasid hoolimata reeglitest, mis inimese käitumist piiravad. Hea tung on aga seevastu soov neid reegleid järgida. Meile kõigile mõistetav näide on olukord, kus seistakse jalakäijana valgusfoori punase tule taga, ent ühtegi autot lähenemas ei ole. Hea tung ütleb: „Oota rohelist tuld," kuri tung ütleb: „Vahet pole, autot ju tulemas ei ole." Kurja tungi seostamine seksuaalsusega on seejuures mõistetav, kuna just seksuaalsed kiusatused ründavad ühiskondlikke norme kõige reljeefsemalt. Seos ebajumalateenistusega pole meile tänapäeval enam nii ilmne. Aga asi oli selles, et juutluse kõige olulisemad ühiskondlikud reeglid olid kõik Jumala poolt antud Seaduses ja nii tähendas kurjale tungile järeleandmine ka Seadusest üleastumist. Ja sellest viimasest ebajumalateenistusse langemine oli vaid kukesammu kaugusel. Hea tung oli seejuures niisiis soov järgida Seadust. Ja kõige parem vahend kurja tungi ohjeldamiseks oli Toora uurimine (Babüloonia Talmud, Kiddušin 30b): „Rabi Išmaeli koolis õpetati: kui see põlastus kohtab sind, siis tiri ta Õppimise Majja, kui see on kõva kui kivi, saab ta purustatud, kui see on kõva kui raud, saab ta tükkideks murtud." Ning (Midraš Tanchuma): "Ei ole kurja, mille vastu poleks ravimit. Ravim patu vastu on meeleparandus." Ja ühtlasi oodati, et Tuleval Ajastul kuri tung, mis ahvatleb inimesi ebapuhtusele ja ebajumalateenistusele, hävitatakse. Kokkuvõtteks võib öelda, et paljuski käsitleti juutluses pattu lihtsalt enesedistsipliini nõudest taganemisena, ihadele ja kirgedele järeleandmisena.
Paulus: ainult piiblilugemine patu vastu ei aita, tarvis on Jumala Vaimu abi
Just selle kahe tungi õpetuse taustal saab nüüd mõistetavaks endise juudi rabi ja nüüdse Kristuse apostli Pauluse käsitlus lihast Rooma kirja 7. ja 8. peatükis. Ta väidab oma kuulajatele tuntud asja: Toora uurimine oma kirgede ja ihade vastu võitlemise vahendina võib olla küll soovitatav, aga see on vaid poolik abinõu, mis sageli toob inimeses oleva kiusatuse probleemi lihtsalt veelgi reljeefsemalt esile. Rm 7:14-16: „Ma tean küll, et Seadus on vaimulik, mina aga lihalik, müüdud patu alla. Ma ei mõista ju, mida ma teen: sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et Seadus on hea." Lahenduseks on Kristus, kes tuli „patuse liha sarnasuses ja patu pärast, et Seaduse nõuded oleksid täidetud meis, kes me ei käi oma loomuse, vaid Vaimu järgi." (Rm 8:4j). Kui hea tung oli lihtsalt inimese seesmise enesedistsipliini asi, siis Kristuse Vaim, kes nüüd usklikus elab, on midagi enamat – ta on inimeses reaalselt kohalolev ja kogetav abiline. „Aga teie ei ole lihas, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees" (s. 9). Terve 8. peatükk on nõnda pühendatud just Vaimu tegevuse kirjeldamisele. See ületab uskliku inimese elu vahetu kogemusreaalsuse piirid kogu kõiksust hõlmavaks Jumala lunastuskavade kirjelduseks ja tema armastuse ülistuseks.
Väljend phronēma tēs sarkos thanatos on neis seostes niisiis kuri tung, CEV tõlke „iha", mille vastuseks ei ole aga „hambad-risti-enesedistsipliin", vaid enese pidev ja püsiv usaldamine Jumala kätesse, tähelepanu suunamine Vaimule. Sellise tõlgendustausta juurdetoomisel osutub eestikeelseist tõlkeist Rm 8:5-6 puhul kõige tähendusrikkamaks UT1989 väljaandes esitatu: „Sest need, kes elavad liha järgi, seiravad liha mõtteid, kes aga Vaimu järgi, need Vaimu mõtteid. Sest liha seirab surma, Vaim aga elu ja rahu."
.
