Variseri ja tölneri õigeksmõistmine

09/2011 Signe Martensoo, KUS vilistlane

Olen tihti koguduses vaadelnud inimesi ja mõelnud, et nii vähe on neid, keda läbi inimlike silmade võib pidada õigeteks Jumala ees. Suuremal osal tundub olevat seda variserlikku uhkust ja eneseimetlust, mille alusel nad Pühakirjast lähtudes õigeksmõistvat otsust nagu ära teeninud ei ole. Paljud jäävad kahe äärmuse vahele, nende kohta ei oska midagi arvata... Kindel on aga see, et kõik me ju tahaksime olla õigeks mõistetud, kas või nagu tölner Jeesuse tähendamissõnas. Kuidas siis oleks õige suhelda meie taevase Isaga? Mida tahab Jeesus öelda meile oma tähendamissõnaga palvele tulnud variserist ja tölnerist?

„Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan." Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!" Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, ülendatakse." (Lk 18:10-14)

Õigeksmõistmine on Piibli suur teema

Õigeksmõistmine on keskne teema nii Vanas kui Uues Testamendis. Seda on uurinud paljud teoloogid ja kindlasti vajab see üha jätkuvat lahtimõtestamist. Luuka evangeeliumis Jeesuse poolt räägitud tähendamissõna viitab otseselt Jumala õigeksmõistmisele ja on tuttav kindlasti kõigile kristlastele. Huvi tähendamissõnade vastu on meie ajal oluliselt kasvanud. Mõistetakse, et Jeesus oli oma kaasajast hoopis erinevam kui oskame kujutleda ja ta tähendamissõnad ei illustreeri lihtsalt teada ja tuntud moraalitõdesid, vaid on palju sügavama tähendusega kui esmakordsel lugemisel paistab.

Seda perikoopi lugedes jääb esmamulje, et Jeesus räägib selle enesekaitseks, kuna variserid heitsid talle ette suhtlemist tölnerite ja patustega. Vaatluse all on tollase aja kaks äärmust, kus variser kuulus juutide õigesse ja tölner patusesse äärmusesse. Enamus ühiskonna liikmetest jäi nende kahe äärmuse vahele. Arusaam kuuluvusest Iisraeli õigeksmõistetute hulka oli seotud Seaduse nõuete järgimisega. Jeesus paneb siin senised inimestes kinnistunud väärtused ja põhimõtted kahtluse alla. Ka patuse äärmuse esindajad võivad saada Jumalale vastuvõetavaiks. Ja mitte ainult – neid võidakse isegi eelistada „õigesse äärmusesse" kuulujatele.

Usun, et Jeesuse jutustatud lugu šokeeris omaaegseid kuulajaid. Varisere peeti tolleaegses ühiskonnas ju tõeliselt vagadeks ja enamus kindlasti olidki seda. Variserid moodustasid rangelt usupõhimõtete alusel liitunute rühmituse, mis oli tõenäoliselt saanud alguse 2. sajandil eKr, Makkabite ajal, kui Süüria üritas juutlust hävitada. Variseride elu ja õppimine tugines Jumala poolt antud Seadusele ning kui süveneda juutide õigussüsteemi ja vaadelda nende ülimat sõnakuulelikkust, võib öelda, et variseride vagadus läks neile päris palju maksma. Tänapäeval mõistavad paljud variserlikkust silmakirjalikkuse sünonüümina. Kuid enamus varisere täitis Seadust teesklemata ja eputamata. Nagu igal ajal, oli tollalgi leida nii siirust kui silmakirjalikkust ja selliste pahede vastu võitlesid rabid. Kui Jeesus oleks sõidelnud varisere ainult silmakirjalikkuse ja teeskluse pärast, oleks see läinud neist paljudest mööda.

Variser ja tölner

Tänapäeval arvame mõistvat, miks sai just tölner õigeks mõistetud. Tundes Uut Testamenti mõistame, et inimene saab meelt parandades end Jumalaga lepitada. Jeesus rääkis selle loo aga siis, kui juutide jaoks kehtis Moosese Seadus ja tolleaegsetele variseridele ei olnud nende vaimuliku olukorra kohta midagi ette heita. Meil on vahel ekslik arusaam tölneri üleolekust sellisest näivvagast. Tolle aja variser oli aga hoopis midagi muud kui esimene pilt meie kujutlustes. Kui miski iseloomustab neid mehi, siis oli see tõsidus Jumala antud korralduste täitmisel. Ka variseri palve Jumala poole tuleb südamest – see on ehtne tänupalve ja miski öeldust pole väär. Ta on astunud Jumala ette puhta ja rõõmsa südamega – ta tänab Jumalat selle eest, et ta on tema abiga vältinud Seadusest üleastumist. Ta ei sea oma vaga elu Jumala ette, et selle põhjal midagi nõuda. Tölneri nimetamine oma palves on pigem üleminek järgnevale osale, kus ta illustreerib oma täpset käsutruudust. Siin arvame meie aga kohe märkavat variseri uhkust ja üleolekut. Kuid ka see palve lõik on esitatud võimalikult tagasihoidlikult. Jeesus ei lase oma tähendamissõna vagal tugineda Vana Testamendi kirjakohale: „Tuline viha on mind haaranud õelate pärast, kes hülgavad su Seaduse." (Ps 119:53)

Tölner seevastu pole eksinud üksi Jumala vastu, vaid on teinud palju kurja ka oma vendadele. Tal ei olnud Jumalale ette lugeda midagi, mille alusel võiks loota Jumala õigeksmõistmisele, ometi mõistis Jumal ta oma armust õigeks kui meeleparanduseks valmisoleva patuse. Ta mõisteti õigeks usu läbi, mis väljendus täielikus usalduses ja alistumises Jumalale, kui ta palvetas, et Jumal temasugusele patusele armuline oleks. Nii võib seda kirjakohta vaadelda kui Jumala armuõpetust.

Jumala arm on sama nii Jeesuse ajal kui tänapäeval. Kõigi aegade kristlastel on variseridelt palju õppida. Ometi on selge, et me ei saa õigeksmõistmist ära teenida, püüdes olla variseri kombel Seadust täites Jumalale meelepärased. Samas, kui teha variserist negatiivne ja tölnerist positiivne kangelane, ei minda vastuollu üksnes ajaloolise situatsiooniga, vaid nihutatakse kogu tähendamissõna moraali pinnale. Teomoraali asendab meelsusmoraal – tõhusam kui Seaduse täitmine, on õige reegli teadmine – kes ennast ise alandab, teenib ülenduse. Usun, et paljud tänapäeva kristlased lahkuvad pühapäevaselt jumalateenistuselt, uskudes olevat õigeks mõistetud, kuna nad on end tölneri kombel Jumala ees alandanud.

Ükskõik, kas kristlased on koguduses Jumala ees Sõnale kuulekate variseridena või oma patte kahetsevate alandlike tölneritena – tähtis on, et nad ei võtaks Jumala armu kui odavat armu, mis viib õigeksmõistmisest eemale, sest see nõuab inimese enda tunnustamist kasvõi alateadlikult. Meil tuleks õppida variseri sõnakuulelikkust ja tölneri alandlikkust, et leida õigeksmõistmist Jumala ees. See ei ole mingi inimese enese valitud alandlikkus, seda ei põhjusta pessimism, masendus või elutüdimus. Sellega ühtib ka mõte, et usk ei saa olla lahus inimese meeleheitest iseenda suhtes. Meie õigeksmõistmine on vaid Jumala and. Just selline usk oli tölneril, kui ta palus, et Jumal oleks talle patusele armuline.

.