Mees, inimene

05/2011 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Paljudes keeltes ja kultuurides on sõnad „mees" ja „inimene" kohati sünonüümid. Osalt peegeldab see olukorda, kus just mehed on tavapäraselt olnud sotsiaalsel juhtpositsioonil. Nii on meilgi näiteks Riigikogu esimeheks Ene Ergma, kes on kõigis muudes eluseostes ju hoopis naine. Läänemaises kultuuris on siin lisaks veel üks aspekt – nimelt meie kultuuriruumi ajalooline ja tänini jätkuv mõjutatus Piiblist. Ja siingi on nt kreeka keele sõnad anēr, andros (mees) ja anthrōpos (inimene) oma kasutusalalt sünonüümsed. Niisiis on piiblitekstide keelekasutus tõlgete kaudu levinud ja mõjutanud ka hilisemat keelekasutust. Aeg-ajalt võib tänapäevases sugupoolte võrdõiguslikkuse-alases diskussioonis kohata arusaama, et sel puhul on tegu pelgalt võimuküsimusega, millest siis johtub kriitika ka Piibli autorite aadressil. Kuigi on vaieldamatu, et needki aspektid väärivad tähelepanu ja oma tõeiva võib sellises kriitikas olla, tuleb nii sugude võrdõiguslikkuse teema kui piiblitekstide adekvaatse tõlgenduse huvides see küsimus laiemasse konteksti asetada. Niisiis: mis ikkagi tingis sellise võrdsustamise? Kõigepealt tuleb alustada sellest, et piiblitekstide autorid olid inimesed omas ajas, jagades ajastu arusaamu sellest, kes on inimene – et siis tõlgendada neid arusaamu ilmutusepõhisest usust lähtuvalt.

.

Antiigi arusaamad sugude erinevusest

Antiigi arstiteaduslike arusaamade kohaselt sisaldus kõik tulevase inimese eluks vajalik mehe seemnes. Kuna toona ei teatud midagi munarakkude viljastamisest ja X/Y kromosoomidest, siis oli see sisuliselt parim võimalik tõenditel põhinev arusaam. Mitte midagi ei sünni ju enne, kui mehe seeme satub naise üska. Ja ka mehe ja naise looted on ju esialgu ühesugused. Kust tuleb siis sugude erinevus? Vastuseks oli: naine on „ebatäielik mees". Mehed arvati olevat need looted, kes olid realiseerinud oma potentsiaali täielikult. Vormumise ajal üsas olid nad kogunud endasse piisava varu "kuumust" ja "eluvaimu". Seda tõestas ka mehe seemnevoolu kuumus. Rooma keisrikoja ihuarst Galenos kirjutas teisel sajandil: "Sest see on seeme, kui sel on elujõudu, mis teeb meid meesteks, kuumadeks, hästi kinnitatud jäsemetega, rasketeks, vaimustkantuiks, tugevaiks mõtetes ja tegudes." Naised aga olid lihtsalt läbikukkunud mehed. Üsk ei olnud saanud loote vormumise ajal piisaval hulgas vitaalset kuumust. Kuumuse puudumine tegi naistest pehmemad, vedelamad, külm-niiskemad – ühesõnaga meestest vormitumad – olevused. Perioodiline menstruatsioon näitas, et nende kehad ei suutnud ära põletada raskeid liigaineid, mis neisse kogunesid.

Mees, mehisus ja inimsus

Peter Brown on uurimuses The Body and Society. Men, Women and Sexual Reniciation in Early Christianity (1988) kirjeldanud neis seostes mitmeid aspekte. Käitumuslikus plaanis tähendas see, et mees pidi olema "mehine", ta pidi ennast kontrollima, ta ei tohtinud näidata "pehmust" – muidu oli ta naiselaadne mees. Mees, kes hoolis liiga palju oma ihust, oli vääritu vaatepilt. Mehe ideaaliks oli oma keha mõõdukas ohjeldamine ja valitsemine: mees, kes tegi kõike, mida tema kirg talle sisendas, oli "vähem mees". Siit siis meilegi tuntud „mehed ei nuta"-ideaal – mees ja mehisus (kreeka keeles andros ja andrizomai) käisid käsikäes. Need mõttemallid laienesid inimkeha-alastelt arusaamadelt inimese ja ühiskonna ning inimese ja looduse suhetele. Valitseja pidi ohjama oma riiki nagu mees ohjab oma keha, muidu oleks tagajärjeks kaos ja vaenlaste võidutsemine. Ja põllumees, karjakasvataja, meremees, käsitööline – kõik nad pidid igaüks omal moel ületama looduslike tingimuste vastuseisu, olgu selleks umbrohi, eksivad lambad, mäslevad lained või kehv savi. Inimese ülesandeks oli ohjata teda ümbritsevat keskkonda. Muidugi, ka naised tegid seda, ent nemad olid siiski rohkem kodus ja tegelesid „loodusliku" lastekasvatamisega. Nii asusid nad aste allpool.

Seksuaalne karskus kui „inimlikkuse" väljendus

Nendest antiigi arstiteaduslikest ja käitumuslikest arusaamadest tulenes ka seksuaalset karskust soosiv seisukoht, mille kohaselt mees, kes oli hoidnud alles suurema osa oma vitaalsest eluvaimust, oli kõige "mehelikum" mees. Seksuaalihad arvati seejuures valitsevat tugevamalt naisi kui mehi. Ja kui naine valitses ennast, oli ta "mehem", st sisuliselt "rohkem inimene". Piibli puhul lisandub asjaolu, et Palestiina pinnal kujunes välja mõneti teiselaadne eeldustekompleks seksuaalse karskuse soosimiseks. Nimelt varjutas ihu ja seda kontrolliva mõistuse konflikti teiselaadne konflikt. Inimesed olid Jumala loodud, Jumal ootas neilt "täiuslikku meelt" (ehk 'südant', kuid see oli just mõistuse ja tahte asupaik, mitte aga emotsioonide paik nagu meil). Seda meelt/südant varjutas aga inimeste kalduvus "kurjale impulsile" – pöörata Jumalale selg. Kõige radikaalsemalt vagad Qumrani vennad käsitlesid end kui Vana Testamendi sõjaleeri sõdalasi, kes Jumala nimel läksid lahingusse seksuaalselt karsketena. Nii tulenes see karskuseideaal siin pigem soovist ilmutada Jumala nimel täielikku enesestloobumist, omada "täiuslikku meelt".

Apostel Paulus maadlemas Korintose koguduse probleemidega

Peter Brown kirjutab: „Pauluse kirjades kogudustele kohtame me meest, kes kiirustades kuhjab liivakotte potentsiaalselt purustava veevoo tõkkeks, teades, et tema enda sõnum ja eeskuju on olnud selle vallapäästjaks." Paulus oli kogunud paganad Iisraeli ja kinnitanud neile, et nad on saanud Jumala lasteks, julgustades erakordset, vaimusthaaratu käitumist. Tema käsitlus ülestõusmisest oli samavõrra intensiivne kui ükskõik millise Palestiina võitlusvaimu täis vagamehe maailm. Ülestõusnud Jeesuse uus elu esitas väljakutse ja katkestas järjepidevuse vana ja uue vahel. „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses," kirjutas seesama apostel galaatlastele (Gl 3:28). Pauluse poolt rajatud kogudused tajusid seda uudsust hästi. Koguduseliikmete sisenemine kirikusse oli olnud erakordne. Nad ei näinud mingit põhjust, miks nad peaksid olema rahul sellega, et kordavad iseendi seas konventsionaalse ühiskonna pingetest laetud kompromisse. Pigem soovisid nad selle ühiskonna vundamendikive hüljata. Mõned eitasid abielu. Teised lahutasid paganatest abikaasadest, teised jälle otsustasid loobuda abielulistest seksuaalsuhetest. Abielusolijate laste kohta otsustati, et need peavad jäämagi neitsiteks.

See, mida Paulus kirjutab 1Kr 7, on mõistetav kui juudi rabide konventsionaalse tarkuse rakendamine sellesse olukorda – ta tahab lihtsalt hoiduda äärmustest. Nii kirjeldab ta abielu kui kaitsevahendit seksuaaliha vastu. Ta ei soovi perekonda päriselt hüljata; koos sellega kinnitab ta ka sotsiaalsete sidemate jätkuvat väärtuslikkust. Ja siia lisandub nüüd tema enese isiklik hoiak. Tsölibaat on siiski etem kui abielu, sest tsölibaat võimaldab jumalateenistuses "täiuslikku meelt". Abielusolija süda on paratamatult lõhestatud, ta on paratamatult ainult "poolikult kristlane". 1Kr 7:5-7: "Ärge keelake end teineteisele muidu, kui ehk ainult kokkuleppel ajutiseks, et pühenduda palvetamisele, ja tulge jälle ühte, et saatan ei saaks teid kiusata teie taltsutamatuse kaudu. Aga ma ei ütle seda käsuna, vaid mööndusena. Ma tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu mina. Kuid igaühel on oma armuand Jumalalt, ühel nõnda, teisel teisiti." Niisiis, tsölibaat usulistel põhjustel on "täiusliku meele" väljendus, samuti aga on tsölibaati pidav mees kõige vitaalsemalt mees, ta pole kaotanud oma kuumust ja eluvaimu; tsölibaati pidav naine on aga "rohkem mees", ühesõnaga nii või teisti teeb just tsölibaat inimesest "rohkem inimese". Need Pauluse mõttekäigud jäid aastatuhandeteks kujundama Õhtumaa ajalugu. Tsölibaadis elav katoliku või õigeusu preester kehastab nõnda parimat meile kättesaadavat võimalikku inimsust, samuti ka mungad ja nunnad. Läks tarvis alles geneetika avastamist 19. sajandil, et mõista – naine ei ole siiski "poolelijäänud mees".

Jeesuse neitsistsünd ja jumalinimlikkus

Pauluse mõttekäigud juurdusid oma ajas. Tema kinnitus sugupoolte võrdsusest Kristuses sisaldas rohkemat kui toonases maailmas oli võimalik hoomata. Nimelt: kinnitus, et Jeesus sündis neitsist, saab oma esmase tähenduse samalaadsete antropoloogia-alaste seoste maailmas. Kuna mehe seemnes arvati sisalduvat kõik tulevase inimese eluks vajalik, siis kinnitas neitsi Maarja eostamine Jeesuse jumalikku päritolu ja tema täisjumalikkust. Et ta sündis aga naisest, siis oli ta ka inimeseks saanud Jumal, Tõeline Inimene. Tänapäevases maailmas oleme me teadlikud inimsoo olemuslikust kahesoolisusest ja räägime sellest, et 1Ms 1:27 („Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks") õpetab sugupoolte olemuslikku võrsust analoogselt ülaltoodud Pauluse mõtteavaldusega Gl 3:28. Esialgselt see ilmselt siiski nii iseenesestmõistetav ei olnud. 1Ms 2 loomisloos kirjutavad antiiksed Piibli autorid pigem sellest, et esimesel inimesel, Aadamal, oli üksi raske ja Jumal otsustas talle tema küljeluust abi teha (1Ms 2:18-23). Asjaolu, et see esialgne „loodud abi" oli küljeluust, mitte aga eraldiseisva loomisakti tulemus, näib viitavat antiiksele arusaamale, et naine on ikkagi lõppkokkuvõttes pisut vähem kui mees. Just Jeesuse sünd neitsist tasakaalustab selle ebavõrdsuse, sest nüüd on jumalinimese inimlikkuse aluseks (lisaks Looja tahtele) just üks tavaline noor naine – toonase ajastu arusaamade kohaselt ebatäiuslik inimene. Ja just sellest „ebatäiuslikkusest" sai võimalikuks Uue Aadama, Uue Inimese sünd.