Elu valgus

12/2012 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES

„Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. Oli Jumala läkitatud mees, nimega Johannes, see pidi tunnistust andma, tunnistama valgusest, et kõik hakkaksid tema kaudu uskuma. Tema ise ei olnud valgus, vaid ta pidi tunnistama valgusest. Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas." (Jh 1:1-9)

.

Niinimetatud „Johannese proloog" – evangeeliumi sisse juhatav ülev laul Sõnast, kelles oli elu ja valgus, sobib „Piibli väljendite" artikliteseerias avamiseks eriti hästi just advendi- ja jõuluaega. Aasta kõige pimedamal ajal, talvise pööripäeva järel tähistatav jõulupüha on valguse püha nii otseses kui ülekantud mõttes. Ja Jõululapse sünnipäeva tähistades pühitseme me ühtlasi ka uue elu tulekut meie maailma. Samas ei ole „elu" ja „valguse" motiivide koosesinemine midagi ainult meile või Johannese evangeeliumile eriomast – pigem on siinkohal unikaalne just see, et evangelist seostab nad Naatsareti Jeesuse isikuga. Selle laulu religiooni- ja mõisteloolisest taustast järgnevalt juttu tulebki.

Jumaliku elu kaemus kreekalikus mõttemaailmas

Nii klassikalise kreeka mõtteviisi kui hellenismi puhul on mõiste zōē (elu) vahest kõige paremini kirjeldatav eluprintsiibina: see on vitaalsus, mis avaldub kogu orgaanilises maailmas. Pütagoorlaste ja stoikute enam materialistlikes käsitlustes võis see olla seotud kogu mateeriaga tervikuna; sagedamini oli see siiski tajutud spetsiifilisemalt hinge avaldumisvormina, sellisena vahetult seotud ka ihuga. Eks ole: kui hingamine lakkab, siis lahkub ihust ka elu. Jumalad olid kreeklastele samuti lihtsalt olemasoleva maailma asukad, nad erinesid inimestest selle poolest, et need inimestest võimsamad olendid olid surematud.

Teisalt aga sisaldus siin ka kogu universumi mõtestatuse motiiv – nii oli jumalate zōē seotud ka arusaamise võime ning mõistuspärase teadmise/nägemisega (theōria). Kuigi on vaieldav, kas theōria tuletub otseselt „jumala nägemisest", on sel sõnal kreeka kasutuses kahtlematult religioosne algupära. Jumalik, tõeliselt reaalne tegelikkus, oli silmadele nähtamatu, aga "nähtav" pühendunud mõistusele, mis kaes kontemplatsioonis jumalikku (ideede)maailma. Nii tähendab ka tõde tähistav sõna alētheia etümoloogiliselt „mitte-varjamist", asjade täielikku/tegelikku seisu. Tõde oli niisiis see, mis oli „pimedusest" ilmunud kõigile nähtavaks, valgusesse. Ülimale tõeliselt olevale maailmale olid jumalad palju lähemal kui inimesed, nad osalesid selles. Jumalatel kujutleti olevat zōē, mis inimeste jaoks sai nende ülimaks võimaluseks theōria. Kreeka käsitluses oli elu niisiis kaheplaaniline mõiste: ühelt poolt „maine elusus" ja teiselt poolt „tõelise elu võimalus".

„Elu valgus" gnoosises ja varakristluses

Ehkki gnostiline mõttelaad on hellenismi elukaemusega tihedalt seotud, taandub gnoosise dualistliku maailmavaate perspektiivis kreekalik zōē üheplaaniliseks. On ainult üks „elu": see on tõeliselt olev, jumalik elu, jumalik igikestev vägi, millele vastandub siinne „näiv elu". Niivõrd kui maailmas on „elu", voogab see siia jumalikust sfäärist otsekui valgus. Just gnoosises saavad „valgus" (phōs) ja zōē lahutamatult ühteseotuks. Valguse ja elu vastuvõtt tähendab inimese vaimu ühendumist jumaliku vitaalsusega, „uussündi". Sisuliselt tähendab see vastandumist konkreetse elu partikulaarsusele, „ihule".

12 ainandres

Kujunevas kristluses mõteldi mõneti samalaadsetes kategooriates, minemata siiski kaasa gnoosise äärmustega. Ülaltsiteeritud Johannese proloog seob küll elu ja valguse, ent selle tuumaks on siiski hoopis erinev sõnum: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde." (Jh 1:14)

„Elu" Vanas Testamendis

Vana Testamendi elu-käsitlus on eeltooduist üsna erinev. Hajjm on seotud ühelt poolt orgaanilise eluga ja teisalt saab orgaanilise elu vitaalsus ühtlasi väärtustatud argielu plaanis. Elu tähendab täiesti praktilisi hüvesid: maa, varandus, pikk eluiga. Elu külluse ja selle puudumise mudelnäiteks on selles mõttes Iiob. On üsna tõenäoline, et üheks väga oluliseks säärast arusaama kujundavaks teguriks on olnud Vana Testamendi kujunemist mõjutanud geopoliitilised tegurid. A.C. Winn (Ain't Gonna Study War No More) võtab selle kokku lühikesse ja tabavasse ütlusse: "Kui veider Jumalast valida Palestiina selleks paigaks, kuhu Jahve nimi ja elupaik pidid asetatama! On tarvis vaid pisut geopoliitilisi teadmisi ennustamaks, et Palestiinast pidi saama pideva sõjapidamise keskpunkt." Olukorras, kus hävingu ja surma oht oli ennast teistest ümberkaudsetest rahvastest eristavale rahvakillule liigagi sageli aktuaalne reaalsus, sai sõna „elu" tähenduseks just see, millest sageli vahetult puudu jäi. Toonaste sagedaste sõdade taustal võime mõista pisut sellest, mida Jahvele kuuletumine õieti tähendas. Ajaloolised raamatud (Joosua – 2.Kuningate) keskenduvad Lepingu teemale, käsitleb kogu senist Iisraeli ajalugu kuni Babüloonia vangipõlveni Jumalale kuulekuse/sõnakuulmatuse vastasmängu ajaloona. Jumal, elu andja, on tegev ajaloos. Sellisena on ta ka elu võtja, nii hea kui kuri tulevad temalt (Js 45:7). Kõige olulisem asi siin elus on Jumalale kuuletumine. Kuuletumise tasuks on elu, sõnakuulmatuse tagajärjeks surm (5Ms 28-30). Kuna elu käsitletakse ajalooliselt, siis on seda kandev nefeš (hing) erinev kreeka mõistest psyhē. Elu on seotud lihaga (basar) – nii võivad 'liha' ja 'hing' olla sünonüümsed paralleelmõisted (Ps 16:9j; 63:2; 84:3). Nefeš võib olla mitte ainult hingeõhk, vaid ka miski, mis sisaldub veres: siin on arusaamine elust dünaamiline, elu on miski, mis asub viimaks väljaspool inimese kontrolli, nii peab inimene kuuletuma Elu Andjale.

Taolise „elu" mõiste üsna loogiline tulem on, et surmajärgset elu igatsedes hakatakse seda kujutlema eskatoloogilise ülestõusmisena. Jumal, kes on nii rahvaste kui kogu ajaloo kohtumõistja, on ka iga üksiku inimese Kohtunik. Nii kombineeruvad lootused paremale, Jumala antud tulevikule nii Jumala rahva taastamise kui surnute ülestõusmise ideega. Varaseid ebamääraseid viiteid ülestõusmise ideele on leitud juba 8. sajandist eKr (Ho 6:1-3). 6. sajandist eKr pärit Hs 37:1-14 puhul on meil tegu teoloogilise käsitlusega, milles Looja Jumalat kujutletakse võimelisena toimima ka Taaselustajana. Siiski hakkab arusaam surmajärgsest ülestõusmisest levima alles koos apokalüptika ja hasidim-vagaduse mõjulepääsuga 2. sajandil eKr (nt Tn 12:1-3; 2Mak 7). 1. sajandiks pKr on see juba üldlevinud arusaam, mis Jeesuse järgijaskonnas saab koos kuulutusega Ülestõusnust erakordse jõu.

Johannese proloog ja ülestõusmine

Nii nagu „elu valgust" ei saa Johannese proloogis lahutada „Sõna lihakssaamisest", ei saa ka proloogi ennast lahutada Jeesuse elu kogutervikust – eriti tema ristisurmast ja ülestõusmisest. Lugeja kutsutakse Jeesuse elule kaasa elama ja samm-sammult suundub kogu evangeeliumi lugu ühes suunas, kulmineerudes tema surma ja ülestõusmise kirjeldusega. Enne raamatu epiloogina mõeldud lõpupeatükki (Jh 21) on evangeeliumi viimaseks looks värvikas kirjeldus sellest, kuidas jünger Toomas heitleb oma uskmatusega, kuidas Ülestõusnu talle ise appi tuleb ja kuidas Toomas ta oma Issandaks ja Jumalaks tunnistab (Jh 20:24-29). Nii saab ring täis: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal" (Jh 1:1) ning „Toomas vastas talle: 'Minu Issand ja minu Jumal!' Jeesus ütles talle: 'Kas sa usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.'" (Jh 20:28j) Jeesuse järelkäijate kohtumine Ülestõusnuga andis täiesti uue värvingu sellele, mis seni oli juutluses olnud vaid üldine eskatoloogilise iseloomuga idee, üks arusaam teiste hulgas. Damaskuse teel rännanu kuulutab kompromissitult: "Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühi on ka teie usk (1Kr 15:14) ja "Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis oleme me kõigist inimestest kõige armetumad." (1Kr 15:19). Kogu Uut Testamenti iseloomustab tungiv veene: eskaton on käes (Ap 2:16-21), ülestõusmine on alanud (Ap 2:24) ja meie, temasse uskujad, võime juba nüüd rõõmustada tulevasest ülestõusmisest (1Ts 4:15-18). 1Tm 3:16 tsiteerib kirja autor varakristlikku usutunnistust, mis kõlab nõnda: „Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse."