Jumala riigi lood 3: Jeesus-liikumine ja kirik

03/2012

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES

Jumala riigi lood 3: Jeesus-liikumine ja kirik

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

„Jeesus tuli, kuulutades Jumala riiki, ja see, mis pärale jõudis, oli kirik"

See irooniana mõjuv lause katoliku teoloog Alfred Loisylt on saanud kõnekäänuks, vastandades Jeesuse õpetuse ja hilisema kirikuloo, eriti silmas pidades olukorda, kus kirikud on pikalt osalenud riigivõimu teostamises. Eesti põhiseaduse § 40 kõlab nõnda: „Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole." Sel taustal ja silmas pidades asjaolu, et kirikutesse kuulub väike osa meie elanikkonnast, on Loisy kriitika kaotanud osa oma teravusest. Ometi kõneleme me tihti „jumalariigi tööst", mõeldes selle all just koguduslikke üritusi: kooriharjutused, piiblitunnid, jumalateenistused, evangelism, kristlik raadiotöö jne. Loisy juhib tähelepanu, et Jeesuse ning tema jüngrite tegevus ja kuulutus erines üsna märkimisväärselt hilisema kristluse praktikatest. Jeesus kuulutas Jumala riiki, kirik hakkas kuulutama Jeesust ja lunastust. Jeesus kuulutas põhiliselt juutidele, kirik kujunes oma põhijoontes välja paganamisjoni käigus.

Juudi ajaloolased Geza Vermes, Hyam Maccoby jt on sel puhul rõhutanud järjepidevuse puudumist Jeesuse ja kiriku vahel, leides, et kristlus on pigem Pauluse väljamõeldis, mille aluseks on apostli pöördumiselamus Damaskuse teel. Selle äärmusliku positsiooni taustaks on pigem soov „taasavastada juudi vend Jeesus". Siiski tuleb nende erinevustega arvestada ka siis, kui me soovime rõhutada Jeesuse ja kristluse järjepidevust. Ühe üsna usutava ajaloolise selgitusskeemi on pakkunud saksa teoloog Gerd Theissen, kes on kirjeldanud Jeesus-liikumise ja Pauluse misjonitöö sotsiaalset erinevust ja näidanud, et see erinevus põhjendab paljuski ka rõhuasetuste teisenemise 1. saj Jeesuse järgijate kuulutustöös. Järgnevas toetun põhiliselt tema teosele The Social Setting of Pauline Christianity aastast 1982.

Jeesus-liikumine: ringiuitavad karismaatikud külamiljöös

Jeesus-liikumine oli juutluse-sisene äratusliikumine. Jeesuse Jumala riigi kuulutus oli suunatud juudi kogukondadele ja algselt ei olnud siin kavatsust luua gruppe, mis lahkneksid juutlusest. Need, keda hiljem hakati käsitlema kui "kristluse" edendajaid, olid pigem ringiuitavad misjonärid, apostlid ja prohvetid, kes sõltusid neile kaasatundvate inimeste väikestest rühmadest. See ei olnud lihtsalt juutluse-sisene uuendusliikumine, mis oli markeeritud sotsiaalset teisitimõtlemist rõhutavast positsioonist – siin peitus enam. Sotsiaalselt dissidentlikku käitumist esineb igas ühiskonnas ja see on täiesti "normaalne". Ainult jõhkra jõu rakendamine võib seda takistada. Noil aegadel võisid tavapärase elumalli eitajad valida mitmete võimaluste vahel. Nad võisid hakata kerjusteks, varasteks, geriljadeks, liituda esseenidega; samahästi võisid neist saada apostlid, prohvetid või misjonärid. Mõnikord võisid nad proovida järjepanu mitut võimalust, nagu näeme Siimon Selootese puhul (Lk 6:15).

Seda tüüpi äärmusrühmituste sõnum võis muutuda kogu ühiskonna religioosse ja sotsiaalse uuenemise aluseks. 1. saj Palestiina oli sügavas sotsiaalses kriisis, mis leidis oma lõpliku väljenduse juudi sõjas. Niisiis – kui kõneleme Jeesus-liikumisest, tuleb meil neid mõista just selle sotsiaalse käärimise taustal, milles tavalise ühiskondliku elu radikaalse uuenduse nõudlejate dissidentlik hääl suutis korraga nakatada laiu rahvahulki. Sotsiaalses plaanis oli Jeesus-liikumine üks selle käärimise väljendusist.

Erinevalt Qumrani kogukonnast ja selootidest võisid Jeesus-liikumise esindajad olla kindlad, et neid toetatakse vabatahtlikult inimeste poolt, kellele nende sõnum on adresseeritud. Muidugi ei usaldanud nad teadvustatult inimesi – nad usaldasid Jumalat, kes kindlasti ei luba karismaatikul nälga surra (Mt 6:25jj). Praktikas tähendas see aga, et neid toetasid näiteks maksukogujad, kes ise elatusid võõraste poolt rõhutud maa viljadest. Nagu ka Jeesus ise, võisid ringiuitavad karismaatikud, kes olid tema jüngrid, juua ja süüa sääraste inimestega koos ehk täpsemalt – nautida sääraste inimeste külalislahkust (Mt 11:19; Mk 2:15-17).

Siia tuleb nüüd lisada veel mõningaid sotsiaalajaloolisi kaalutlusi. Karismaatikud võisid loota inimeste abile ka teisel ja fundamentaalsemal viisil. Öömaja ja toit pidi neile olema garanteeritud "prohveti nime tõttu", "õige nime tõttu" või siis "jüngri nime tõttu" (Mt 10:40-42). Tegu on "karismaatilise kerjuslusega". Selle puhul teadvustab kerjus ise enesele motiivid, millest lähtuvalt Iisraelis annetati ka tavalistele kerjustele. Nimelt käsitleti neid kui inimrühma, kes seisavad armulise Jumala erilise kaitse all: "Eks ole Jumal selle maailma vaesed valinud saama usu läbi rikasteks..." (Jk 2:5) Mõiste "vaene" võis saada religioosse grupi aunimeks. Selles keskkonnas kuulutab Jeesus vaesed õndsateks (Lk 6:20), selles keskkonnas osutus varakristlikel karismaatikutel võimalikuks oma autentsust tõestada sellega, et nad demonstreerisid oma "vaesust". Nad olid kui Jumala poolt saadetud ja seega on toetust väärt.

Paulus ja Barnabas: kogukonna organiseerijad linnades

Paulus koos oma mõttekaaslastega esindab teiselaadset misjonäritüüpi – kogukonna organiseerijat. Nemad asutasid sõltumatuid gruppe lahus judaismist. Pauluse kavatses sel moel misjoneerida kogu maailma ja selle monumentaalse ülesande teenistusse on rakendatud kõik muud kaalutlused. Ta liikus linnast linna ja peatus harva külades. Osalt oli see muidugi seotud keelega, sest külades kõneldi kohalikke keeli, linnas aga kreeka keelt. Paulus oli juurdunud linnakultuuris, tema jaoks esindasid maailma linnad: Korintos Ahhaiat (1Kr 16:15) ja Efesos Aasiat (1Kr 16:19). Rändamine linnast linna eeldas planeerimist ja kulude kandmist, siin ei saanud toetuda kerjamisele: laevade üleveokulud tuli maksta, võõras linnas rahata jäänu suutis vaevalt "iseennast aidata". Linnas ei ole võimalust viljapäid katkuda. See, et Paulus ja Barnabas ennast ise ülal pidasid, on aga küllalt hästi ühilduv karismaatilise askeesiga, sest nende teenistus kulus misjonitööks. Selle viimase aspekti puhul võime näha, kuidas Palestiinas algatatu viidi ellu teisenenud oludes. Misjonäride põhimotiivid jäid samaks, välised vahendid ja vormid aga muutusid.

Hellenistlik misjon, nagu Pauluse puhul, teostus pea eranditult linnades, kus toimis vabariiklik põhiseadus. Need iseseisvad linn-vabariigid allusid Roomale ja said sellest ka tulu. Linnaelanike arusaam elu poliitilisest korraldatusest oli palestiinlastega võrreldes täiesti teiselaadne. Nii on iseloomulik, et Jeesus-liikumise radikaalse teokraatliku jumalavalitsuse idee ei ületanud Palestiina piire. Paulusel peaaegu puudub basileia-idee, selle sõnagi leiame vaid neljal korral. Rm 13:1jj näitab, et Paulus aktsepteerib olemasolevat võimustruktuuri kui Jumalast antut. See hoiak võis olla täiesti pragmaatiline. Ap 17:1-9 on viidatud juutidele Tessaloonikas, kes Luuka sõnutsi muutusid kadedaks, et Paulusel ja Siilasel oli õnnestunud enda poole võita hulk jumalakartlikke kreeklasi ning "õige rohkesti suursuguseid naisi" (s 4). Nad ründasid kohalikke kristlasi ning tirisid need linnavõimude ette, öeldes: "Need, kes kogu riigis ässitavad, need on ka siia tulnud... Needsamad toimivad keisri korralduste vastu, öeldes ühe teise olevat kuninga, kellegi Jeesuse." (s 6j). Niisiis käitus Paulus kui mees, kes on täiesti integreerunud Rooma impeeriumi poliitilisse tekstuuri.

Rooma ajaloost teame, et kui paljud provintsid, sh Palestiina, elasid 1. saj majandusliku surutuse ja vaesumise tingimustes, siis Vahemeremaade linnade olukord oli täpselt vastupidine. Jõukus koondus linnadesse. Rooma oli ennekõike linnatsivilisatsioon ja -kultuur. Linnaelanikud ei pidanudki ilmtingimata kuuluma ülemkihtidesse, et saavutada teatud jõukuseastet. Selles atmosfääris tähendas kristluse urbaniseerumine ühtlasi ka selle jõudmist ülematesse klassidesse, kus oli ka tarku, vägevaid ja kõrgest soost (1Kr 1:26). Paulus ja Barnabaski kuulusid sellesse edukamate seltskonda. Ehkki Paulus oli ainult telgitegija, omas ta nii Tarsose kui Rooma kodakondsust. Meieni ulatunud teadmiste kohaselt oli see ebatavaline. Barnabase kingitus Jeruusalemma kogudusele (Ap 4:36) võis olla märkimisväärselt suur.

Palestiina vaesuse-eetose asendas hellenistlikes linnades propageeritud „armastuse patriarhalism". See rõhutas naiste, laste ja orjade kuulekust ning siin jäi vähe ruumi sünoptilise traditsiooni eetilisele radikalismile. See on eetos, mis on kohane kogukonnale, kuhu kuulub inimesi väga erinevatest ühiskonnakihtidest ja säärases keskkonnas oli karismaatiline kerjamine kohatu. Linna elukorraldus koosnes kodadest ehk perekondadest, st majapidamisest, mida juhtis perekonnapea, kes kontrollis naisi, lapsi ja orje. Kodade pead olid huvitatud millestki muust. Paulus arvestab seda ja ta sõnum on selge: "Sest ka siis, kui me olime teie juures, käskisime teile seda: 'Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!'" (2Ts 3:10) Kodadele orienteeritud patriarhalism väärtustas küll usklike solidaarsust, kuid mitte ühiskonnastruktuuri lõhkumist. Nii oli siin vähe lugupidamist ringuitavate karismaatikutest kerjuste vastu ning Pauluse ja Barnaba enesepresentatsioon töötavate ja end ise ülalpidavate inimestena oli palju lugupeetavam.

Siiski teame ka seda, et oli misjonäre, kes võtsid vastu kogukonna toetuse ja ka neid aktsepteeriti pauliinlike kogukondade poolt. 2Kr 3:1 viidatakse "soovituskirjadele". Misjonär võis soovituskirjaga rännata linnast linna ning oodata ülalpidamist ja reisikulude katmist kohalike kogukondade poolt. Kuid vahe on siin selles, et nemad said tulla alles siis, kui Pauluse-sugused ennast ise ülalpidavad misjonärid/kogukonna organiseerijad olid kogukonnad juba loonud. Palestiina kalurid ja talumehed, kes olid misjonäriteele astunud, olid oma töö ja ülalpidamise hüljanud, neil puudusid võimalused minna sinna, kus nad ei saanud vajadusel end ise ülal pidada, Nad ei saanud oma põldusid ja kalapaate kotti pakkida ja kaasa vedada, küll aga võis oma tööriistu enesega kaasas kanda käsitööline Paulus.

.