Jumala riigi lood 5: Jumalariik ja mõõk

05/2012 

PIIBLI VÄLJENDID EESTI KEELES

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Käesolevaga jätkame eelmises „Teekäijas" alustatud Jeesuse konfliktide teemat. Miks põhjustas Jeesuse jumalariigi-kuulutus nõnda palju poleemikat? Kõigepealt tuleb öelda, et mõneti oli see täiesti loomulik: ajal, mil Jeesus elas, olid vaidlused erinevate judaismi usurühmituste vahel igapäevane asi. Veel 20. sajandi alguses arvasid paljud uurijad, et just Jeesuse-poolsed Seaduse ümbertõlgendused (nt hingamispäeva ja toidutabude küsimusis) tegid temast traditsionalistide silmis väärõpetaja ja sillutasid teed tema arreteerimisele. Nüüdseks on see arusaam Piibli-asjatundjate poolt enamasti hüljatud. Näiteks juudi soost ajaloolane Jacob Neusner on neis seostes korduvalt rõhutanud, et 1. sajandil ei olnud veel olemas ortodoksset, nn „õiget" juutlust. Selle väite loogiline tagajärg on tõdemus, et seega ei eksisteerinud ka hereetilist ehk „väärõpetuse"-juutlust. Nii poolehoid kui vastuseis, mida Jeesuse tegevus äratas, vajab terviklikumat ja ajastu konteksti arvesse võtvat seletust. Selles suunas tehtud katseid on mitmesuguseid ja paljuski sõltub nende sisu kahest asjast. Esiteks on siin küsimus Jeesuse tegevuse ja kuulutuse elukondlikust fookusest – taustaks arusaam, et tema jumalariigi-kuulutus ei olnud oma olult abstraktne „teoloogiatõdede" õpetamine, vaid seostus vahetult kuulajaskonna eluprobleemidega. Teiseks tuleb just siin kõige teravamalt esile küsimus Jeesuse eeskujust ja tema jumalariigi-mõiste võimalikest tänapäevasist rakendusist.

Jeesus kui vägivallatuse eeskuju

Alustagem teemast, mis on eestikeelseis piiblikäsitlusis seni vähe käsitlust leidnud. 1972. aastal ilmus mennoniidist eetikult John Howard Yoderilt raamat „Jeesuse poliitika". Yoder leidis, et Jeesuse tegevuses ligi astunud jumalariigi sõnumi toona kõigile arusaadavaks koondmotiiviks oli üks konkreetne teema judaismi traditsioonides: visioon puhke- ja juubeliaastast, mille käigus saabub maale uus hingamine (3Ms 25; Js 61 vrd Lk Lk 4:17jj). Juubeliaastaga seostusid nelja tüüpi ettekirjutused: põllumaale antav puhkus (vrd Mt 6:25jj), võlgade kustutamine ja orjade vabastamine („Meie Isa" palve on neis suhteis juubeliaasta-palve, vt ka Lk 6:30-36) ning kapitali tagasijagamine esialgsetele omanikele (Jeesuse versioonis varandusest loobumise ja almustejagamise nõue, nt Lk 12:33j). Seejuures kuulutas Jeesus vägivallatust, kehastades oma eluga Jumala piirideta armastuse sõnumit (sh Lk 6:32-36 ja Mt 5:43-48). Yoder rõhutas eriliselt, et Jeesuse sõnumi ja tegevuse üheks olulisemaks tunnusjooneks oli just vägivallatuse eeskuju. Õigupoolest saigi see põhjuseks, miks Jeesus pidi surema: „Kuna Jeesuse konkreetne viis eitada mõõka ja samas hukka mõista neid, kes seda käsitsesid, oli poliitiliselt tähendusrikas, pidid nii Sanhedrin kui prokuraator keelama talle eluõiguse, seda nende mõlema poliitilise vastutuse nimel. Tema alternatiiv oli nii tähendusrikas, nii ohtlik, et Pilaatus võis endale lubada vabastada vahetuskaubana Jeesuse vastu tavapärane Che Guevara tüüpi vastuhakkaja Barabas."

Rahuvürst müütide sõjas13 the deserter

Yoderi ideid on edasi arendanud baptisti teoloog James Wm. McClendon (Doctrine, 1994) lisades sellele pildile värve ja kirjeldades Jeesust vastustamas valitsevaid sõjaka vagaduse malle. McClendon toetub seejuures 1988. aastal ilmunud Ched Myersi Markuse evangeeliumi kommentaarile „Tugeva mehe sidumine", milles autor kombineeris strukturalistliku hermeneutika, sotsioloogilise ja poliitilise analüüsi, kinnitades, et Jeesus oli revolutsioonilise vägivallatuse kuulutaja. Jeesuse programm tähendas vabastuse kuulutust müütide sõjas võimude status quo'd kinnistava ideoloogilise süsteemi vastu. Tema ristisurm kinnitas, et domineerivaid võimusid ei saa võita vastuvägivallaga ja nii markeeris see ühiskonna radikaalse ümberkujundamise poliitilist hinda.

McClendon kirjutab: „Joosua oli võidelnud vallutussõjas, nõudes maad JHWH'le. Jeesus võitles müütide sõjas. Vähemalt nii... (võib iseloomustada) seda mittevägivaldset sõda, mida Jeesus pidas, rajamaks veel üks kord Joosua enese territooriumil, Kaananimaal, uut jumalavalitsust. Alates Jordanist (kus see teine Joosua läbis veed teel vallutusele) Jeeriko kaudu (mille uskmatuse müürid langesid kokku, kui pime Bartimeus, tõeline jünger, sai nägemise usu kaudu) Jeruusalemma (kuhu esimene Joosua iialgi ei marssinud) kulges Rahuvürsti triumfeeriv rännak. Jumala kord nõudis õigust, mis ületas Seaduse õiguse...; Jumala valitsus tõotas pattude eemalesaatmist ja inimsüdamete tervendamist; Jumala sõna torkas läbi (Rooma) sõjaväelise ja (Jeruusalemma) religioosse võimu ebaõigluse; Jumala Sulane ja Poeg esitasid väljakutse domineeriva perekonnastruktuuri ja etnilise uhkuse väärastustele; Jumala Tarkus ja Vägi ajasid välja deemoneid, mis raevutsesid puretud inimhingedes; Jumala Messias (aga see oli saladus) tõi mehed ja naised uude osadusse, rajas uue sotsiaalse korra (armasta oma vaenlasi), äratas uue lootuse (Tõelise Inimese ja Tuleva Ajastu saabumine). Joosua, uus Joosua, oli sõjamarsil."

Myersile toetuva McClendoni idee on niisiis selles, et Jeesus-liikumine pakkus alternatiivi tavapärastele Pühakirja tõlgenduse mallidele ja praktilistele arusaamadele vagadusest. Teisisõnu vahendas jumalariigi kuulutus radikaalselt uuelaadset identiteeti neile, kes selle omaks võtsid.

Jumalariigi paradoksaalne ebapraktilisus

Tuleb tähele panna, et siinkohal pole tegu lihtsalt Jeesuse-ajaloo rekonstruktsiooni, vaid katsega mõista seda meelsust, mille Jeesuse jüngrid oma Õpetajalt üle võtsid ja mida nad lugejaile vahendavad kui väljakutset. Nii kinnitab Myers, et Markus on oma lugu jutustades loonud uudse realistliku narratiivi, mis „nõudleb samaaegselt kirjanduslikku autonoomsust ja ajalookirjutuse usutavust, see on nii kaasaegne kui lugejast eemalolev. Kirjandusliku autonoomsuse all mõtlen ma autori loovat vabadust kasutada keskkonna, tegelaskujude ja süžee jutustamisel „poeedi litsentsi". Evangeeliumid ei taotle olla „ajakirjanduslik" aruanne sündmustest; Markus tõlgendab... vabalt traditsioone, mida ta kasutab... Ajaloolise usutavuse all pean ma silmas realismi, mis Markuse jutustust iseloomustab."

Samalaadne „realism" on jälgitav ka McClendoni Jeesuse-loo edasiarenduses: „Muidugi ei saanud see töötada. Vaenlased sepitsesid, jüngrid kahtlesid, naised kartsid. Kutse osaleda kollektiivses Tõelises Inimeses, esitatud kõigile jüngritele Kaisarea Filipis, sisaldas kutset jagada risti. Jeesus nägi seda tulemas ja hoiatas neid – tungivalt –, nemad aga küsisid selle asemel Tuleva Ajastu kohta. Kui nemad oleksid saanud oma tahtmise, ei oleks olnud risti; kui tema oleks saanud oma, siis oleks riste olnud kolmteist. Nad keeldusid sellest aust. Üks reetis tema, üks salgas tema, kõik põgenesid... Ta hukati koos mõnede teiste olemasoleva võimu vaenlastega – tema üksi ristil, kus kõik pidid olema tunnistajaks. Kristus oli nende koha peal – see oli meie koht. Siis ta maeti, üks kõigi eest. Jumal oli surnud."

McClendoni sõnum on selles, et Jeesuse radikaalne käsitlus jumalariigist oligi tõeliselt radikaalne, see oli "eluvõõras". Samavõrra "eluvõõrad" olid tema ootused jüngritele – või vähemalt nii mõistsid jüngrid seda tagantjärgi siis, kui Õpetaja juba surnud oli. Nad oleksid tahtnud ristil olla, kuid nüüd oli juba hilja.

Jumalariik on JUMALA riik

"Järgnev nii lükkas ümber kui kinnitas eelnenut. See lükkas selle ümber: Jumal äratas Jeesus Kristuse, sellesama, üles surnuist, elavaks koos Jumalaga igavesti... Vaenlased ei võidutsenud, nagu nad olid kavatsenud. Kahtlevad jüngrid naasid teda järgima. Järgnev ühtlasi kinnitas eelnenut: ülestõusmine oli Jumala märk sellest, et ta samastas ennast Jeesusega, kes oli võtnud ette vägivallatu ristitee. See oli Jumala tee, Jumala ainus tee. Meie lugu ilmutab hiljem tekkinud kiriku kontinuiteeti Jeesuse maise elukäigu looga. Omal kombel ja omal moel võtsid need hilisemad jüngrid üles risti; traditsioon ütleb, et mõned surid selle kaudu; usk kuulutab, et kõik ustavad elasid selle abil. Suurim takistus nende usule – rist – sai nende usu peamiseks sisuks. Jumala riik jäi püsima risti kaudu."

Yoder ja McClendon esitavad rõhutatud väljakutse tavapärasele teoloogiale ja kristlusele tervikuna: vägivallatu usu radikaalsus on Jumala ainus tee, mille Looja on oma loomingule sihiks seadnud. Kõige esmaselt puudutab see Jeesuse järgijaid – kui kristlaseks olek meile ikka Jeesuse jüngriks olekut tähendab. Ja siis puudutab see kogu inimkonda, kelle seas kristlased elavad Jumalariigi märgina. Ja viimaks, kinnitab usuvisioon, laieneb see kogu elusloodusele: "Sest loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist. Loodu on ju allutatud kaduvusele – mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt –, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse." (Rm 8:19-21)

Patsifism ja kristlik eetika

Yoder oli mennoniit ja patsifism on väga oluline osa selle radikaalse reformatsiooni pärandit kandva usuliikumise identiteedis ja teoloogias. McClendon pidas end Yoderi õpilaseks ja nii pole imekspandav, et temagi on neid teemasid oma teoloogias rõhutanud. Patsifismi teemal vestlesin 2008. aasta septembris pikemalt McClendoni lese Nancey Murphyga, kui ta Tartut külastas ja Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris loenguid pidas. Küsisin, kas USA-s on raske olla patsifist. Ta vastas: „Mitte eriti." Siis arvas ta: „Teile, eesti kristlastele, peaks see teema teie ajaloo tõttu eriti hästi tuttav olema. Teie koguduste kogemuses peaks see teema ju eriti sügavasti läbi tunnetatud olema." Mõtlesin sellele, et jah, ma tean inimesi, kes patsifistidena tegid sõja läbi ühegi püssilasuta vaenlase pihta. Ent ma tean ka paljusid, kes püssi kätte võtsid. Mõtlesin oma vanaisale, kes langes Pihkva all Saksa vägede koosseisus punaarmee vastu võideldes. Ja tõdesin, et minu hoiak selles küsimuses – ja ka Jeesuse eeskuju järgimises – sarnaneb ja ehk peabki sarnanema enam vabastusteoloogiale kui mennoniitidele. Aga vabastusteoloogiast kirjutan juba järgmises loos.

.