Jumala riigi lood 7: Sissejuhatus tervendamisse

09/201214 16 ain riistan
Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Tervendamisevangeelium eile ja täna
Jeesus tuli ka Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja läks oma harjumust mööda hingamispäeval sünagoogi. Ja kui ta tõusis lugema, anti tema kätte prohvet Jesaja raamat. Ta rullis raamatu lahti ja leidis koha, kuhu oli kirjutatud: „Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issanda meelepärast aastat." Ja keeranud raamatu kokku, andis Jeesus selle sünagoogi teenri kätte ja istus maha. Ja kõikide silmad sünagoogis vaatasid ainiti teda. Tema hakkas neile rääkima: „Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud." (Lk 4:16-21)

.


Nende sõnadega juhatab evangelist Luukas sisse Jeesuse avaliku tegevuse alguse. Jumala riik – Jumala valitsus on saabunud, ütles Jeesus. Ja evangeeliumi rõõmusõnum sisaldas ka tervenemise kuulutust. Just Luuka evangeeliumi ja Apostlite tegude kaksikteosest näeme Uues Testamendis kõige selgemini, et Jeesuse jumalariigi kuulutus ei olnud vaid usulis-moraalne (meeleparandus ja pääste) ega ka ainult sotsiaalne (rõhumisevastane sõnum). Jeesuse õpetustegevus käis käsikäes tervendamistega ja seda joont jätkasid ka apostlid, eriti Peetrus ja Paulus.
Tänapäeval nimetatakse kristlasi, kes rõhutavad, et evangeeliumi kuulutamisega käsikäes käib haigete eest palvetamine, tavaliselt karismaatikuteks. Nad on veendunud, et Jumala ligiolu evangeeliumikuulutuses on (ja peabki olema) tajutav kogemus, mis haarab inimest terviklikult, sh ka usutervenemistes. Muidugi palvetavad haigete eest ka nn „mittekarismaatikud".

Biomeditsiiniline ja etnomeditsiiniline paradigma
Samas erinevad kaasaegsete usutervenduste kontekst ja sellega seotud arusaamad Uues Testamendis esitatust üsna mitmeski mõttes. Selles pole õieti midagi imekspandavat ega ka halba, sest ajastud on lihtsalt erinevad. Tänapäevase maailma tõhus teaduslik meditsiin on viimaste aastasadadega väga palju muutnud. Juba ainuüksi asjaolu, et kõigil on vähemalt patsientidena olnud kokkupuuteid institutsionaliseeritud meditsiiniga ja meil on ka kultuurikogemuse teistel tasanditel mingil määral aimu arstiteaduse võimalusist, on mõjutanud meie arusaamu tervenemisest.
Siinkohal võime kõnelda kahest mõtteviisist ehk paradigmast: biomeditsiiniline paradigma juurdub professionaalses teaduspõhises meditsiinis, selle kõrvale jääb aga nn „etnomeditsiiniline" mõttemaailm. Viimane hõlmab täna nii alternatiiv- kui rahvameditsiini (mis on ikka veel suuresti kasutusel neis maailma paigus, kus moodsaid haiglaid vähe), aga ka kogu moodsa meditsiini tekke eelset ajalugu (k.a piibliaeg). Täpsemalt tähendabki sõna „etnomeditsiin" teadusvaldkonda, mis uurib eri rahvaste suhtumist haigustesse ja sellega seonduvaisse praktikaisse.

Muutlik haigus
Meie arusaam haigustest on muutunud – nende hulk on varasemaga võrreldes oluliselt kasvanud. Pieter Craffert kirjeldab traditsionaalkultuure (The Life of a Galilean Shaman, 2008) ja loetleb haigusi, mida haigusteks ei ole peetud. Nt traumad lihtsalt juhtusid ja nendega tuldi toime, kuidas osati (veel 17. sajandil tegelesid arstide asemel ka Euroopas luude lappimisega lihunikud). Valutavad hambad tõmmati lähedase inimese abiga ise välja. Bioloogiliste väärarengutega sündinud lapsed lihtsalt surid, samuti lõppes üsna kiiresti surmaga enamus ägedaid nakkushaigusi. Autoimmuunhaigusi nagu reumatoidartriit peeti lihtsalt vanadusvaevusteks, pealgi ei elanud just paljud väga kõrge eani. Enamust ravitseja juurde minevaid inimesi vaevasid elule mitteohtlikud, ent siiski häirivad hädad. Sedasama saame üldiselt öelda ka Uue Testamendi kohta, kui välja jätta juhud, kus Jeesus ja Paulus äratavad üles surnuks peetud inimesed (Jairuse tütar, Naini noormees, Laatsarus, Eutühhos).
Teiseks on muutunud arusaamad haiguste põhjustest. Biomeditsiiniline paradigma rõhutab, et inimhaiguste skaala on universaalne ning ühiskonnal, kultuuril ja "vaimul" on vähe pistmist haigustega, mis on kehalised ja bioloogilised, ja et kohane sekkumine on tehniline – eesmärgiga parandada haiget ihu. Ehk teisisõnu – arst ravib just keha.
Etnomeditsiinis ei teatud seevastu midagi viirustest ja bakteritest ning ainus koht, kust otsida haiguse põhjusi, oli inimeste üldine maailmavaade. Uues Testamendis mainitakse mõnel korral arste, ent toonased arstid olid väga erinevad tänastest. Arsti põhiliseks tegevuseks oli haiguse põhjuste üle filosofeerimine (vastavuses käibivate teooriatega) ja sellekohane ravi. Nii pidas nt Hippokrates haiguse põhjusteks kehavedelike (vere, lima, kollase ja musta sapi) korrastamatust, ravi ülesandeks oli taastada nende tasakaal. Üsna sarnasel moel kirjutas hilisem Tartu Ülikooli meditsiiniprofessor Johann Below 1628. aastal oma doktoritöös, et leetrite ja rõugete (mõlemad viirushaigused) põhjuseks on kehavedelikud, toit ja nakkav õhk – leetrid on ohtlikumad kui rõuged, kuna nad on võrsunud sapisemast kehavedelikust kui rõuged (Kaarina Rein, Arstiteadus rootsiaegses Tartu gümnaasiumis ja ülikoolis aastatel 1630-1656).
Arstide kõrval olid väga olulised mitmesugused ravitsejad, kes sageli olid seejuures ka religioossed eksperdid (nt šamaanid). Seda tüüpi rahvameditsiinis otsiti haiguse põhjusi usulis-müütilisest maailmavaatest. John Pilch (Healing in the New Testament, 2000) tuletab meelde, et Piiblis seostus tavaline põhjuslikkuse küsimus inimese ja Jumala suhtega. Iiobi haiguse põhjuseks pidasid teda lohutama tulnud sõbrad tema pattu, Jeesuselt küsisid jüngrid pimedana sündinu kohta: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?" (Jh 9:2)

Tervis kui väärtus
Tervis tundub meile olevat iseenesestmõistetavalt selge sõna. Tavapäraselt tõlgendame me seda negatiivselt – haiguse puudumisena. Ent meditsiinifilosoof Andres Soosaar on juhtinud tähelepanu asjaolule, et läänemaises mõtlemises on tervisest saanud ideaalväärtus omaette (Piiririkkujad ja piirivalvurid meditsiinis http://andressoosaar.planet.ee/lood.htm). Tasub vaid võrrelda WHO (Maailma Terviseorganisatsiooni) tervise definitsioone: „Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguste või füüsilise vea puudumine" (1948) ja „Tervis on universaalne väärtus ja inimese põhiõigus" (1999). Birgitte Rørbye nimetab seda hoiakut „tervisemüüdiks" (Etnomeditsiin, Mäetagused 39/2008) – me nimelt eeldame, et inimese elu normaalne seisund on just heaolu ja haigused ning vaevused oleme me määratlenud ebanormaalseks.
Loomulikult on igas ühiskonnas eelistatud heaolu selle puudumisele, ent läänelikus maailmas on see selgesti võimendatud. Võrdluseks võib siinkohal tuua lõigu Piiblist: „Siis saatan läks Issanda juurest ära ja lõi Iiobit kurjade paisetega jalatallast pealaeni. Iiob aga võttis enesele potikillu, et sellega ennast kaapida; ja ta istus tuha sees. Siis ta naine ütles temale: „Kas sa veelgi oma vagadusest kinni pead? Nea Jumalat ja sure!" Aga ta vastas temale: „Sinagi räägid, nagu rumalad naised räägivad. Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?" (Ii 2:7-10) Kommentaarid on vist ülearused – WHO 1999 tervise määratlusega oleks ehk nõustunud Iiobi naine, aga mitte Iiob ise.13 nicolas colombel - christ healing the blind
Samas on siin tegemist väärtuskategooriaga, mis seostub teiste „normaalsust" kirjeldavate mõistetega. Florence Kluckhohn ja Fred Strodtbeck on välja töötanud väärtusorientatsioonide teooria, mille abil on võimalik võrrelda eri kultuuride väärtusi ja sellekohast käitumist. Teooria postuleerib järgmised eeldused: universaalseid inimprobleeme, millele kõik kultuurid vastuse peavad leidma, on piiratud arv, samuti ka võimalikke vastuseid. Kõik need vastused on eri määral esindatud igas kultuuris – ehkki üks domineerib, on ka teised olemas. Üks neist universaalsetest inimprobleemidest puudutab inimtegevuse põhiiseloomu. Võimalikke variante on kolm: tegemine, olemine ja olemine saamise suunas. Tegemine iseloomustab nt läänelikku võistlusele orienteeritud ühiskonda. Inimesed seavad endale eesmärke ja saavutavad neid. Olemisele orienteeritud kultuurid väärtustavad käitumuslikku spontaansust, samas vastavad ühiskonnad väärtustavad aga stabiilsust ja püsivaid ühiskondlikke staatusi. Olemine saamise suunas on väärtusorientatsioon, milles inimesed taotlevad kõigis eluaspektides sidusat terviklikkust (John Pilch, Healing in the New Testament põhjal).
Tervise väärtuslikkus on neis seostes erinev. Nt isegi kui tervis on läänemaailmas inimese põhiõigus, on see meil tihti määratletud funktsionaalselt tegevuse kaudu. Kui inimolemise põhiiseloomuks on tegevus, st tema suutlikkus elus edukalt toime tulla, siis on tervis sellele vastavalt mõneti voolav mõiste. See teema on ka Eesti tervishoiusüsteemi sisse kirjutatud. Alles hiljuti võisime ajakirjandusest lugeda Afganistanis jalad kaotanud kaitseväelastest, kes tunnistati sotsiaalministeeriumi ametnike poolt terveteks põhjendusega, et nad on õppinud proteesidega piisavalt hästi toime tulema.
Jeesuse-aegse maailma esmaväärtuseks oli aga olemine. Kui Jeesus kuulutas Naatsaretis, et nüüd on Jesaja tõotus täitunud ja Jumal on saatnud ta tooma tervenemist, reageeris rahvas spontaanselt: „Ja kõik tunnustasid teda ja imestasid, et tema suust tulid sellised armusõnad, ja ütlesid: „Eks tema ole Joosepi poeg?"" (Lk 4:22) Ka Jeesuse vastus oli spontaanne: „Küllap te ütlete mulle selle vanasõna: Arst, aita iseennast! Mida kõike oleme kuulnud Kapernaumas olevat sündinud, seda tee ka siin, oma kodukohas!" Tervisekuulutuse vastuvõtjad allutasid selle olemisepõhistele kategooriatele: tervis on ju hea küll, aga me peame ka teadma, et inimene, kes seda vahendab, on meile vastuvõetavalt väärikas. Niisiis oli siin peaküsimuseks rõõmusõnumi kuulutaja reputatsioon.