Kas Jeesus oli ilus mees?

12/2010 Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Sisemine ja väline ilu

1. Peetruse kirja autor vastandab seesmise ja välimise ilu, kui ta kirja „kodukorraks" nimetatud lõigus manitseb abielunaisi: „Teie ehteks /.../ olgu varjul olev südame-inimene, tasase ja vaikse vaimu kadumatuse ilus, mis on Jumala silmis palju väärt." (1Pt 3:3j). Kui inimese väline ilu on kaduv, siis sisemine, vaimsete väärtustega seotu, ületab aja ja ruumi piirid. See vastandus ei tähenda siiski, et väliselt ilus peaks ilmtingimata alati olema seesmiselt inetu ja vastupidi. Pigem tõdetakse siin, et need kaks asja lihtsalt eristuvad. Samas ei olnud väline ilu antiigi-inimestele sugugi vähem tähtis kui meile tänapäeval. Ainus Jeesuse välimuse kirjeldus pärineb prohvet Johannese taevasest nägemusest: „Ma nägin seitset kuldlambijalga ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja kellel oli üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga. Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek, ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin. Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes." (Ilm 1:12-16) Siin kasutatud kujundid kõnelevad tundest, millest religiooniuuringutes kõneldakse ladinakeelse terminiga mysterium tremendum et fascinans. Eesti keelde on seda kohane tõlkida imetlusõudusena – pühaga kohtunud inimene on lummatud samaaegsest hirmust, aukartusest ja imetlusest. Ja ainus viis, kuidas seda teistele vahendada saab, on esteetika kaudu. Üsna samalaadselt mõtestab Jeesuse ilu ka üks meilegi tuntud jõululaul: „Nüüd paistab meile kaunisti / see koidutäht nii selgesti / me Lunastaja Jeesus" (Vaimulikud Laulud 69). Ilu on siin õigupoolest lunastuse ilu, seotud Jumala heldusest antud rõõmuga, mida usklik laulja oma elus kogeb.

Jeesuse välimus

Aga milline nägi Jeesus välja siis, kui ta tavalise inimesena Galilea tolmustel teedel uitas? Pikkade pruunide juuste ja pöetud lõuahabemega sihvakas mees, jalas sandaalid, üll valge rüü, mille peal on midagi sinist või pruuni, eks ole? Kui me silmad sulgeme ja Jeesusele mõtleme, siis heiastub ta paljudele meist just sellisena. Ent paraku võib sellest kirjeldusest enamvähem kindel olla vaid ühes asjas, nimelt sandaalides. Teeliste tolmuste jalgade pesemisest seoses Jeesuse ja jüngritega on Uues Testamendis korduvalt juttu, nii et selles me ei pruugi kahelda. Ja võib-olla ka selles, et Jeesus sokke ei kandnud (nii kreeklased kui roomlased siiski tundsid sokke). Jeesuse riiete kohta on veel märge, kus kirjeldatakse Jeesuse kirgastumist muutumise mäel, mispuhul „ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada." (Mk 9:3) Aga see märge ei ütle meile, millised olid need riided enne muutumist. Kindlasti mitte helevalged. Ja see ongi enamvähem kogu lugu. Kõik ülejäänu pärineb juba kristliku kunsti arvukatest Jeesus-piltidest, altarimaalidest, ikoonidest ning tänapäeval ka filmidest. Sest Uus Testament ise on Jeesuse välimuse koha pealt millegipärast äärmiselt napisõnaline. Jeesuse välimust lihtsalt ei kirjeldata.

Hoopis inetu mees?

Kui vaadata Uue Testamendi-järgset ajastut, siis kohtame meie jaoks tänapäeval hoopiski üllatavat arvamust: Jeesus oli välimuselt inetu mees. Nii esitas Justinus Märter 2. sajandi keskpaigas oma apoloogias Dialoog Tryphoniga mõttekäigu, et Jumala korraldusel taeva väravaid valvanud „taeva valitsejad" ei tundnud kohaleilmunud Jeesust ära, sest ta nägi välja inetu ja autuna. Kui nad talt küsisid: „Kes sa oled?", vastas Püha Vaim neile: „Ta on Aukuningas." (ptk 36)

See tekitab küsimuse: miks arvati umbes 100 aastat pärast Jeesuse surma, et ta oli inimesena olnud inetu mees? Ja kas me peaksime seda arvamust tõsiselt võtma – Justinus kirjutas selle teksti ju kõigest sadakond aastat pärast Jeesust, samas kui meid lahutab temast juba kaks aastatuhandet?

Ilu on vaataja silmades: apostel Pauluse näide

Tegelikult ei ole meil ka teiste Uue Testamendi võtmeisikute välimuse kohta kuigi palju teada. Heaks näiteks on siin apostel Paulus, kelle välimuse kohta võib tema kirjade põhjal küll mõningaid oletusi teha (nt et tal oli Gl 6:11 põhjal silmadega probleeme), kuid ei palju enamat. Ja taas pärineb Pauluse välimuse kirjeldus 2. sajandi lõpust, teosest Pauluse ja Thecla teod. Selles öeldakse, et Paulus oli "väikest kasvu, kiilaspäine ja kõverate jalgadega, tugev, kokkukasvanud kulmude ja pisut kongus ninaga, väga sõbralik, kord näides tavalise inimesena, kord inglina." Kõlab pisut kummaliselt, eks ole? Kiilaspäisus ja kõverad jalad seostuvad ingelliku välimusega? Olgu Paulusega, kuidas on, aga kõverate jalgadega kiilaspäised inglid? Sisemine ja väline ilu ei saa ju ometi nii suures vastuolus olla?

Ajaloolased kinnitavad meile siinkohal siiski, et siin ei ole mingit vastuolu. Asi on nimelt selles, et iluideaalid ei ole kunagi olnud päris püsivad. Ilu tähendus oleneb taustsüsteemist, milles ilu hinnatakse. Ja antiigi kohta tuleb siinkohal öelda veel seda, et toona eeldasid paljud, et inimese välimus, päritolu, iseloom ja käitumine on teatud korrelatsioonis. Näiteks kui kellelgi olid vilavad silmad, oli see märk asjaolust, et seda inimest ei tohiks usaldada – ta võib olla petis. Just selle teadmise taustal võib öelda, et siintoodud Pauluse välimuse kirjeldus ei peegelda ajaloo tegelikkust. Tegu on pigem Pauluse välimuse esitamisega selle põhjal, mis temast traditsiooni põhjal teada oli.

Niisiis: väikest kasvu – „sest mina olen apostlite seas kõige väiksem," ütleb Paulus 1Kr 15:9. Kiilaspäine – Paulus laskis oma pea pügada (Ap 18:18). Kõverad jalad olid püsikuse märgiks. Kõverate jalgadega mees seisab kindlalt maapinnal ja ei lase ennast kõigutada kõikvõimalikest hädadest ja valeõpetuse tuultest. Tugevus ei vaja ilmselt seletust, küll aga kokkukasvanud kulmud ja kongus nina. Kokkukasvanud suured puhmaskulmud olid roomlaste juures meeste iluideaaliks ja kongus nina oli tseesarlikult suursugune. Ja kui me nüüd selle üle järele mõtleme, siis võime tõdeda, et väikest kasvu Paulus, kes Jumalale tõotust andes pea pügab ja alati usaldusväärne on, võib tõepoolest oma sõbralikkuses näida kord tavalise inimesena, kord inglina, seda enam, et tema puhmaskulmud ja kongus nina on suisa ilusad!

Välimuse tähtsus

Pauluse näite põhjal võib kinnitada kahte asja: esiteks, inimese välimus ei olnud ka antiigis tähtsusetu asi; ja teiseks eeldati küllalt tihti, et inimese välimuse ja tema iseloomu vahel valitseb seos. Nii kirjutas Rooma ajaloolane Suetonius Julius Caesarist, et viimane oli pikka kasvu, terve jume, ilusate jäsemete, ümaravõitu näo ja mustade teravapilguliste silmadega mees – kirjeldus, mis sobib ühele valitsejale! Just sellel taustal peaksime küsima, miks ei ole siis Uues Testamendis Jeesuse välimusest sõnakestki juttu. Kas see tõesti varakristlasi ei huvitanud? Ja miks arvati sadakond aastat hiljem, et Jeesus oli hoopis inetu mees olnud?

Neile küsimustele vastamiseks on mitu võimalust. Näiteks võime me ju oletada, et Jeesus oligi välimuselt inetu ning et tema jüngrid ja teised Uue Testamendi tekstide autorid lihtsalt vaikisid sellest peenetundeliselt. See on võimalik, aga siiski mitte kuigi usutav. Sest kui ühe väljapaistva inimese tegelik välimus ja teod olid teravas vastuolus, siis ei oleks see jäänud märkimata. Heaks näiteks on siin omaaegne filosoof Sokrates, kellest kinnitati, et ta oli välimuselt inetu. Aga seda säravam paistis kõigile tema õpilastele ja hilisematele põlvkondadele tema vaimusuurus! Kui me tuleme varakristlaste juurde, siis näeme, et nad ei kartnud sattuda vastuollu ühiskondlike stereotüüpidega. Oli ju Jeesus surnud ristil põlatud kurjategija surma. Jüngrid aga kinnitasid, et see surm oli inimkonna pattude lunastuseks. Sellise suure küsimuse kõrval oli Jeesuse välimuse häbenemine küll kõige viimane asi, mida jüngrid teinud oleks. Pigem oleksid nad lähtunud Sokratese analoogiast ja kinnitanud Jeesuse seesmise ilu suurust vastanduses tema välimuse vigadele.

Jeesus kui ilus mees, kes pidi olema inetu?

Mis siis, kui Jeesus oli oma välimuselt täiesti tavaline või hoopiski ilus mees? Miks ei oleks siis sellest kõneldud? Aga tuletagem meelde, millises võtmes Uue Testamendi autorid Jeesusest kõnelevad: Jeesus on Vana Testamendi ettekuulutuste täideviija. Tema neitsistsünd oli ette kuulutatud, paljud tema elusündmused juhtusid, „et kiri täide läheks" ja eriti tähtsana oli ette kuulutatud tema kannatus. Üks kõige olulisemaid tekste, mida innukalt loeti, oli prohvet Jesaja ettekuulutus: „Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars? Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud." (Js 53:1-5)

Pühakirja tekst ütleb meile, et Kannatav Sulane pidi olema inetu mees, selline, keda kõik põlgavad. Kui meie tänapäeval seda teksti loeme, siis liigitame me paljud selles ettekuulutuses kasutatud väljendid poeetilisteks kõnekujunditeks. Me ei tõlgenda seda teksti nii, et selle ettekuulutuse täitja Jeesus pidi olema inetu ka inimesena. Aga meie sellise käitumise taustaks on asjaolu, et oleme kristliku kunsti põhjal juba ammu loonud endale kujutelma ilusast Jeesusest – nii on meie peas toimuv „ümberlülitusprotsess" sisuliselt vaistlik.

Tekstid ja tegelikkus

Küllap said ka evangelistid aru sellest, et vastavad Jesaja prohvetikuulutuse read on oma olult kujundlik kõne. Ja küllap mäletati evangeeliumide kirjapaneku ajal veel väga hästi, milline Jeesus tegelikult välja oli näinud. Aga kuna Jesaja ettekuulutuses oli juttu sellest, et valude mees oli põlatud, siis teati ka väga hästi, et Jeesuse tegeliku välimuse kirjeldamine paljudele taipamatutele oleks nõudnud täiendavaid pikki seletusi stiilis „jah, Jeesus täitis küll Jesaja ettekuulutuse, aga seda tema välimuse kohta käivat juttu ei tohi võtta sõnasõnalt". Evangelistid oli realistid: Jeesuse välimusest kõnelemine oleks tähendanud teisejärgulistesse pisiasjadesse takerdumist. Ja nii varjutaski Jesaja ettekuulutuse rõhuasetus Jeesuse sisemisele ilule tema välise ilu.

Hilisemas kristlikus traditsioonis need rõhuasetused muutusid. Pühakirja ettekuulutuste täitmise teema oli olnud esiplaanil esimeste kristlike põlvkondade misjonijutluses juutidele. Hiljem tõusis sellest olulisemaks lunastus laiemas mõõtmes ja tasapisi hakati lunastuse seesmist ilu taas ka Jeesusele omistama. Augustinus (354-430) väitis, et Jeesus pidi olema olnud ilus. Aga see oli juba usupõhine väide, sest mälestus Jeesuse tegelikust välimusest oli kustunud.