Jumalariigi lood 9: Tuhandeaastane rahuriik

12/2012

Ain Riistan, Uue Testamendi õppejõud

Maailmalõpp: populaarne ja mitmetahuline teema
Maiade kalendri kohasest maailmalõpust põhjusel, et kalendris said lihtsalt numbrid otsa, on Teekäija lugejad selle artikli ilmumise ajaks küllap juba tüdimuseni kuulnud ja kergeusklikel on tõenäoliselt ka sool ja tikud juba ammu varutud. Seejuures tuleb tõdeda, et apokalüptiliste stsenaariumidega mängimine on kaasaegses meedia- ja kultuurimaailmas juba pikemat aega juurdunud tava. Kogu seda temaatikat võimendavast meediakärast on seekord kas õnneks või õnnetuseks tagaplaanile jäänud tõdemus, et ka kristluses on vastav temaatika ikka ja jälle üleval olnud. Neis küsimusis on usklike kujutlusvõimet kõige enam ergutanud Piibli Ilmutuse raamatus esitatud idee tuhandeaastasest rahuriigist ehk millenniumist. Millenniumi mõistega haakub terve rida erinevate nimedega tulevikustsenaariume. Pilt on siinkohal üsna kirju ning erinevad asjakohased teoloogilised terminid nagu postmillenarianism, kiliasm, dispensatsionalism, tribulatsionism jne tekitavad asjassepühendamatute seas segadust. Kuna Teekäija toimetus palus mul seekord maailmalõpust kirjutada, siis käesolevaga kasutangi võimalust eesti lugeja jaoks just sellesse temaatikasse pisut ülevaatlikku selgust tuua.

.

Ilmutuse raamat
„Ma nägin taevast alla tulevat ingli, kellel oli sügaviku võti ja suured ahelad käes. Ja ta võttis kinni lohe, selle muistse mao, kes on Kurat ja Saatan, ning aheldas ta tuhandeks aastaks ning viskas ta sügavikku ja sulges ta luku taha ning pani pealt pitseriga kinni, et ta enam ei eksitaks rahvaid, kuni need tuhat aastat saavad täis. Pärast seda peab teda natukeseks ajaks lahti lastama. Ja ma nägin troone ja neid, kes nende peal istusid; ja kohus anti nende kätte; ning ma nägin nende hingi, kelle pead olid kirvega maha raiutud Jeesuse tunnistamise pärast ja Jumala sõna pärast, ja kes ei olnud kummardanud metsalist ega tema kuju ega olnud võtnud tema märki oma otsaette ega käe peale. Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat. Aga muud surnud ei tõusnud ellu, kuni need tuhat aastat said täis. [---] Kui need tuhat aastat otsa saavad, lastakse saatan lahti oma vanglast ning ta läheb välja eksitama paganaid, kes on ilmamaa neljas nurgas, Googi ja Maagoogi, koguma sõtta neid, kelle arv on nagu mereliiv. Ja nad tulevad üles ilmamaa lagendikule ja piiravad ümber pühade leeri ja armastatud linna. Ja taevast langeb tuli ning sööb nad ära. Ja kurat, nende eksitaja, visatakse tule- ja väävlijärve." (Ilm 20:1-3.7-10)

Millennium
"Nad tõusid ellu ning valitsesid kuningatena koos Kristusega tuhat aastat." (Ilm 20:4) See sõna on pärineb ladina keelest: mille – „tuhat"; annus – „aasta"; niisiis „aastatuhat". Võõrsõnana on see kasutusel ka eesti keeles. Sõna tavakasutuse poole pealt võib meelde tuletada kümmekond aastat tagasi toimunud vaidlusi selle üle, kunas siis uus aastatuhat/millennium õieti algas (kas aastal 2000 või 2001). Kristlikus teoloogias tähistatakse selle mõistega aga ülaltsiteeritud Ilmutuse raamatust pärinevat 1000-aastase rahuriigi ideed. Tähendusrikkaid ajaperioode, mis Piibli kaudu on meie keelde jõudnud, on teisigi, nt juubel, mida tihti iga viienda sünnipäevaga seostatakse (nii ka Võõrsõnade leksikon 2006), ent mis siiski algselt Vana Testamendi põhjal pidulikku viiekümnendat aastat tähendab. Tavakasutuses sõnad ikka muudavad oma tähendust. Nii ka millennium: tuhandeaastane rahuriik ei ole lihtsalt mingi nimetatud pikkusega ajaperiood, vaid see on Rahu riik. Kas ja kuidas võiks võimalik olla, et maailmas valitseb üldine rahu ja heaolu, on nüüd erinevate interpretatsioonide küsimus, kus piiblitõlgenduslikud mõttemallid lõimuvad eri viisidel ka sellega, mida üldse rahuks ja heaoluks pidada.

Amillenarianism
Prefiks a sõna millennium ees tuleb taas ladina keelest ja tähistab eitust. See ei tähenda siiski otseselt rahuriigi idee eitust, vaid siin eitatakse Ilmutuse raamatu sõnasõnalist tõlgendamist selles mõttes, et sellega tuleb mõelda mingit konkreetset selge alguse ja lõpukuupäevadega tuhandeaastast ajaperioodi. Amillenarianistid rõhutavad tüüpiliselt, et Ilmutuse raamatu autori nägemused on esitatud sümbolite keeles ja nii tuleb seda raamatut ka sümbolistlikult tõlgendada. Kõige mõjukam amillenarianist on kahtlemata olnud kirikuisa Augustinus, kelle vaade sai keskajal üldvalitsevaks. Rahuriik on reaalsus, aga see on kiriku kaudu siin maailmas tegutseva Jumala rahu. Rahuriik tähendab niisiis Kristuse valitsemist kirikus alates Kristuse ülestõusmisest kuni tema taastulekuni. Ilmutuse raamatu võitlust Kristuse ja tema pühade ning kuradi ja nurjatu maailma vahel tuleb mõista allegooriliselt: see peetakse meie praeguses maailmas. Esimene ülestõusmine viitab ristimises toimuvale vaimulikule uussünnile, tuhandeaastase rahuriigi mõiste viitab täiuslikkusele, rahuriigi lõppemine viitab maailma ajastu lõppemisele viimse kohtupäevaga (Catholic Encyclopedia, „Millennium and Millenarianism" http://www.newadvent.org/cathen/10307a.htm) Niisiis kombineerib see vaade kaks peamist ideed: Kristus valitseb maailmas praegu ja kunagi tuleb ta tagasi. Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendiumi (Tallinn 2008) artikkel 133 kõlab: Kuidas valitseb Kristus praegu? Kõiksuse ja ajaloo Isandana jääb Kiriku Pea, kirgastunud Kristus, saladuslikul viisil maa peale, kus tema riik on külvatud ja juba võrsumas Kirikus. Kunagi tuleb ta tagasi kirkuses, aga meie ei tea, millal. Seepärast elame valvsas ootuses ja palvetame: 'Tule, Issand Jeesus!' (Ilm 22:20)."

Amillenarianistlikud vaated võivad seejuures sisaldada ideed headuse ja kurjuse jõudude vahelise konflikti intensiivistumisest: ühelt poolt intensiivistub evangeeliumi kuulutamine, teiselt poolt aga organiseeruvad Kristuse-vastased jõud ja kasvab kristlaste tagakiusamine, kuni see kulmineerub Antikristuse tulekuga (st Antikristus võib amillenarianistide jaoks olla nii sümbol kui sõnasõnaliselt mõistetud ettekuulutuse objekt). Kõige viimases ja intensiivsemas konfliktis ilmub Kristus oma auhiilguses ja toimub viimne kohtupäev ning maailma uueks loomine (Stanley Grenz. Theology for the Community of God 1994, 615). Amillenarianistide sõnum rahuriigist on maailmalõppu ootavatele inimestele lihtne: „Otsid rahuriiki? Tule kirikusse!"

Postmillenarianism
Sõna millenarianism ilma a-ta viitab uskumusele, et Ilmutuse raamatu tuhandeaastane rahuriik saab olema mingil moel kogetav selle mõiste sõnasõnalises tähenduses. Millenarianismil on mitmeid erinevaid vorme, siinkohal alustame postmillenarianismist. Nagu eesliide post (pärast) rõhutab, ootavad postmillenarianistid Kristuse taastulekut pärast maist kuldset ajastut. Kõigist lõpustsenaariumidest on see kõige optimistlikum vaade tulevikule. Meie praegune ajastu ja tuleviku kuldaeg on vahetus ajalises järjepidevuses. Saabuv kuldaeg on väga sarnane meie ajastuga, ainult et seda iseloomustab järjest suurenev headusekogemus ja seda tänu kristluse printsiipide võidukäigule kogu maailmas (Grenz, Theology, 614).

Üks tuntumaid postmillenarianiste teoloogia ajaloos oli Joachim Fiorest (u 1135-1202) kelle trinitaarse ajalooteoloogia kohaselt oli Isa ajastu (Vana Testament) järel saabunud Poja ajastu (Uus Testament) just lõppemas ja kohe-kohe pidi kätte jõudma Püha Vaimu ajastu (tema esialgsete arvutuste kohaselt pidi see juhtuma aastal 1260), mille ta samastas tuhandeaastase rahuriigiga. Augustiinlikust amillenarianismist erines see vaade just oma optimismi poolest. Püha Vaimu ajastul saab üha süvitsiminevamalt selgeks mõlema Testamendi vaimulik tähendus, seda ajastut iseloomustab Kristuse evangeeliumist lähtuv, kuid selle kirjatähelist tähendust ületav universaalne armastus. Sellel uuel ajastul kaob maailmast vajadus jõuga korda hoidvate institutsioonide järgi. (Catholic Encyclopedia, „Joachim of Flora" http://www.newadvent.org/cathen/08406c.htm).

Postmillenarianistid rõhutavad reeglina inimese tegevuse tähtsust. Kuigi kuldse ajastu algpõhjuseks on Püha Vaimu töö, kasutab Jumal inimesi oma rahuriigi maa peale toomisel. Sel ajastul elavad inimesed rahus ja saatan on „seotud" ning kurjuse mõju piiratud. Eriti optimistlikult suhtuti nõnda tulevikku 18. sajandi protestantluses ja postmillenarianistlikud ideed mängisid väga suurt rolli misjonimõtte kujunemises: kui me kuulutame evangeeliumi kogu maailmale, siis kiirendame sellega Kristuse taastulekut! (New Dictionary of Theology, InterVarsity 1994 „Millennium"). Nii palju kui mina tean, innustab seesama mõte tänini nt Ühinenud Piibliseltside poolt tehtavaid arvukaid misjonitõlkeid (hoolimata sellest, milliste millenniumi-kohaste vaadetega mingi konkreetne tõlkija on).

19. sajandil segunes postmillenarianistlik optimism protestantlikus liberaalses teoloogias progressiideega, mis põhines tehnoloogilise maailma arengul ja sellega seonduval inimeste elatustaseme tõusul. Siinkohal tuleb kindlasti ka rõhutada, et sellega kaasnes kristluse sotsiaalse närvi tundlikkuse suurenemine: kristlased hakkasid üha tõsisemalt rõhutama, et evangeelium ei ole mitte ainult üksikinimeste hingede päästmisteks, vaid väga oluliselt ka ühiskonna moraalse ja ühiskondliku elukorralduse parendamiseks. Üheks tuntumaks näiteks võib siin pidada baptisti teoloog Walter Rauschenbuschi, kes sai nn „sotsiaalevangeeliumi" liikumise üheks juhtkujuks. Oma teoses A Theology for the Social Gospel (1912) väitis ta, et individualistlik evangeelium on selgesti näidanud üksikinimese patusust, kuid see ei ole osutanud ühiskonna institutsionaliseeritud pattudele. Hiljem on Rauschenbuschi ideed mõjutanud nii Ladina-Ameerika vabastusteolooge kui nt ka mustnahaliste inimõiguste eest võidelnud Martin Luther King juuniori. Sotsiaalevangeeliumi liikumine kasvas otseselt välja postmillenarianistlikest ideedest ja see on ka loomulik, sest igasugune aktiivne ühiskonna parandamise soov eeldab paratamatult teatud annust optimismi. Kristlikus kontekstis pakkus seda just postmillenarianism.

Kristlusele alternatiivsetes maailmavaadetes (nagu marksismis) võeti progressiusk üle omal moel. Eriti nõukogude ideoloogias funktsioneeris kommunismiunistus tuhandeaastase rahuriigi unistuse võistleja ja aseainena. Ainult et Püha Vaimu asemel oli nüüd ühiskonda helgesse tulevikku suunavaks jõuks klassivõitlus ja häda sellele, kes selle võitluse hammasrataste vahele jäi. Usklikud olid kindlasti viimaste seas. Seepärast ei maksa vist imestada, et meie Eesti kristlaskonnas postmillenarianistlikud ideed tänapäeval eriti populaarsed ei ole.

Kui eeltoodud mõtteskeemid olid oma üldjoontes siiski üsna lihtsasti skemaatiliselt visandatavad, siis premillenarianismga on lood palju keerukamad. Nii et sellest siis juba uuel aastal – kui muidugi maailm ikka veel selleks ajaks alles on.