02/2013
Tähelepanelikele liiklejaile on tee ääres rohkesti tähiseid. Enamus neist paistavad juba kaugelt silma, mõnda märkame alles päris lähedale jõudes. Vahel peab koguni seisma jääma, et seejärel uue innuga teekonda jätkata.
2011. a sügiseks oli selge, et nii nagu seni, Kehras jätkata ei saa. Otsingute ja läbirääkimiste tulemusena pandi kokku koguduse juhtimise tiim, kes tegi mitu kuud head tööd. Kahjuks see innukus kevadeks rauges ja sai ilmsiks, et on tarvis „verevahetust". Selleks ajaks oli mulle esitatud kahe koguduse poolt kutse, tulla nende juurde tööle, aga mu süda ei haakunud nendega. Kui aga augustis tuli Haapsalu kutse, tundsin, et tegu on teistsuguse tähisega.
24. veebruar 1884 on tähis, mis väärib iga meie liidu koguduse ja ristiinimese tähelepanu.
Ilmselt võib selguse saamine olla igal inimesel omamoodi, aga ma rõhutan nelja momenti. Esiteks, kutse Jumalalt. Mitmed jutud uute väljakutsete otsimisest jätavad mind võrdlemisi külmaks, sest ise sebides on paljud Jumala kutsest üsna kaugele läinud.
Teiseks, palve. Sa palvetad oma palvekambris seni, kuni vastus tuleb Jumala käest. Mingi aja võib olukord olla vastav kirjeldusele: „Siis on su pea kohal olev taevas nagu vask ja su all olev maa nagu raud" (5Ms 28:23). Aga sellest tuleb palves läbi võidelda.
Kolmas moment on vastuste eristamine. Jumal kõnetab inimest mitmel viisil. Kes on harjutanud ennast kuulama Püha Vaimu, tunneb ära, kui sõnum tuleb Jumalalt. Meenutan seda septembrihommikut, kui ärgates helises mu sees üks lause, mille kohta tuli täielik veendumus, et kutse Haapsallu oli Jumalalt.
See juhib neljanda tähise, sisemise rahu juurde. See on Jumala rahu sinu sees, mida ei kõiguta mingid poolt- ega vastuargumendid. Kui ma olin saanud selguse ja rahu, oli ülejäänu lihtsalt asja vormistamine. Olen tänulik Jumalale ja inimestele, et Haapsalu kogudus on meid väga hästi vastu võtnud.
Küünlakuu viimane pühapäev on Eesti baptismi aastapäev. Olles nüüd Haapsalu kogudusevanem valdavad mind mitmed tunded. Kahte neist nimetan siinkohal: aukartus ja tänu. Mõeldes ristimisele Ungru jões, kus 17 inimest andsid oma avaliku tunnistuse Jeesusesse uskumise kohta, jään ma lihtsalt tänus ja aukartuses vaikseks – 17 talvist hetke, 17 jah-sõna. See oli hetk, kus aeg peatus, et siis uueks vormituna jätkata. See oli koht, kus pealtnägijad vaikisid harduses, sest sündmus oli niivõrd eriline ja pühalik. See tähis muutis Eesti ajalugu.
Meie koguduste lauluraamatus on laul „Meil on ristikangelasi olnud" (VL 513). Selle kolmas salm kõlab nii: „Siiski vereväes nad saanud võidu! Ristilipule ustavaks jäid, ehk küll takistasid nende käiku mitmed tuuled kesk tormiseid teid." Need 17 on meie ristikangelased. Neile võlgneme palju. Haapsalu palvela seinal, kantsli taga, on tagasihoidlik mälestustahvel nende nimedega. Kantslisse tõustes küsin endalt ikka ja jälle: „Kuidas olla nende usu vääriline?" Jumala sõna kutsub meid „võitlema pühadele kord antud usu pärast" (Jd 1:3). Astudes Eesti baptismi 130-ndasse aastasse, küsigem: „Kuidas hoida usutuld põlevana põlvest põlve?" Mitte ainult, kuidas mina hingega pääsen, vaid kuidas meie kuulutus kõnetab 21. sajandil Eestimaal elavaid inimesi, nii et nad tulevad ja võtavad usu teatepulga ja annavad seda edasi, kuni kestab armuaeg.
24. veebruar 1884 on tähis, mis väärib iga meie liidu koguduse ja ristiinimese tähelepanu. Kas me säilitame üht ajaloolist tähist ja oleme osa elumuutvast usuliikumisest? Koos Issandaga on meil eeldused mõlemaks. Jeesuse juhtimisel ja Püha Vaimu väes on see jätkuvalt võimalik. Nii Haapsalus kui ka mujal.
