120 aastat muudetud elusid Nõmmel

11/2013 23 malestustahvel-1
Lembi Paldre

Imeline kirjakoht ütleb, et „...kuigi meie väline inimene kulub, uueneb sisemine ometi päev-päevalt" (2Kr 4:16). Üks hea kogudus vananeb uuenedes ja noorenedes. 120-aastane Nõmme Baptistikogudus on seda suutnud, olles täna elujõuline ja eakate usklike rõõmuks tuliseid noori täis.
Aastapäevateenistus oli läbilõige koguduse ajaloost nii sõnas kui muusikas. Pastor Taavo Ligelt kuulsime teekonnast, mis algas esimese kogudusevanema Manfred von Glehni pöördumisega. Glehn kuulis Tallinna I Baptistikoguduse õe Katarina Pildaitise (vana Kati) tunnistust, mis oli tema sõnul „nii armu täis ja soolaga soolatud", et ta seda enam unustada ei võinud. Kas sina oskaksid oma tunnistust andes aimata, et Jumal võib sellest kasvatada üle sajandi pikkuse ja paljusid inimesi mõjutava teenistuse?

Juubelid on alati täis armsate inimeste tervitusi ja tunnistusi. Pastor Heldur Kajaste väljendas rõõmu noorte kukalde üle esiridades ja meenutas, et nii oli see ka siis, kui tema noor oli – see näitab, et kogudusel on lootust. Ta rääkis Lk 8:15 põhjal, et Jumala sõna on vaja kuulda, talletada (see säilib vaid heas ja kaunis südames) ja siis kannatlikkuses vilja kanda. Aga seeme ise, see kõige viljakam osa, on silma eest peidus. Heldur leidis, et meie jõujaamaks on kolmapäevased palvekoosolekud ja eestpalvetajad.

Pastor Aamo Remmel meenutas oma esimest laulu, mida saatis mandoliinikvartett, omaaegseid kaastöölisi, noortekoori ja noorteõhtute algusaegu ‒ palju ilusat, mille eest tänulik olla. Ta tuletas meelde apostli üleskutset ‒ olla ikka rõõmsad Issandas ‒ ja rääkis vanast õest, kes küsis temalt murelikult oma 90-nda sünnipäeva eel, et ta tunneb end väga rõõmsana – ega see ometi Jumala ees patt ole? 23 aastapaeva hommik-1

Tervitusi edastasid Indrek Luide Misjonikeskuselt ja Kehra koguduselt, Toivo Treiblut EELK Nõmme Rahu koguduselt ja Igor Nikiforov venekeelselt Kõikumatu Aluse koguduselt, kes meie kiriku ruume kasutab. Nõmme linnaosavanem Erki Korp tutvustas äsja valminud raamatut „Nõmme kirikud ja kogudused", mille esikaanel on meie esimese kogudusevanema pilt. Sõnavõttude vahele esitas kammerkoor koguduse endiste liikmete-heliloojate loomingut.

Noored esitasid andeka näidendi, kus tõid esile põlvkondade suure erinevuse, vastandades lüürilise muusika saatel luulevormis rääkiva memmekese ja räpistiilis biitboksivad noored, kelle vahel, hoolimata nende erinevustest, on võimalik dialoog. Memmeke palub noorte eest ja tuletab meelde, et töö ja raha ei ole peaasi, ja noored julgustavad teda, et tema aeg pole veel läbi, ta eestpalved on väga vajalikud. „Respect, memmeke!"

Noorte võimsa ülistuslaulu järel jutlustas president Meego Remmel, kes meenutas noorena siin bändi tegemist ja lisas tähelepaneku, et Nõmmel on alati noori julgustatud ning see on elava koguduse tunnus ja tulevik. Meego südames oli: „Maa on andnud oma vilja; Jumal, meie Jumal, õnnistagu meid!" (Ps 67:7). Olgu meil tänulik süda selle eest, mida Jumal on andnud. Me elame üldse kõige jõukamal ajajärgul Eestimaa ajaloos. Aga vilja kannab mitte üksnes maa, vaid ka kogudus. Me ise oleme osa sellest viljast, me oleme õnnistatud ja meie osa on seda edasi anda kogukonnale meie ümber. Jumal on meie, mitte minu, Jumal ja tõeline õnnistus on jätkusuutlikkus. Ta soovis, et need 120 aastat oleksid nagu kanderakett, mis annaks kogudusele tõukejõu tõusta veel kõrgemale tasandile, mida me praegu ei oska ettegi kujutada.
Teenistuse järelosas jätkati jutuajamisi pidulauas, mis kuulub kristlaste osaduse juurde. Lisaks sai vaadata näitust koguduse tegemistest läbi ajaloo.
Koju mindi rõõmsa ja tänuliku südamega ‒ Jumal on meid tõepoolest õnnistanud!