11/2009 Maarja Larson, Mooste pühapäevakooliõpetaja
Kui kaugele minna osaduse pidamisega koguduses? Kas piisab terviklikust jumalateenistusest kõne, laulu ja palvega? Milleks veel kirikukohv ja jutuajamised? Ja mida võiksid lisada siia sõprussuhted teiste kogudustega?
Mooste kogudusele ei ole Mustvee nimi võõras juba seepärast, et mõlemad asuvad Liidu koguduste nimekirjas kõrvuti ja Mustvee uue pühakoja pilt on tänavu kalendri esikaanel.
Koguduste vahelised suhted olid juba varemgi olemas, aga eriti elavnesid need Mustvee palvemaja ehituse ajal, mil saadeti pilte, kirju ja toetusi. 2009. aastaks loositi Mooste ja Mustvee kogudustest palvepartnerid. Mooste jaoks tähendas see, et pühapäevaste jumalateenistuste ühispalveis nimetati ikka Betaania koguduse nime ja mõeldi viie kirikuga Eestimaa väikelinna vajadustele.
Ligi viiekümnele Mooste inimesele kujunes suursündmuseks oktoobrikuine küllasõit Mustveesse. Mida lisas see päev juurde? Külalised jagasid oma kogemusi läbi laulude, luule ja tunnistuste. Allar Laugesaar rääkis, kuidas Uue Testamendi autorid tervitasid tihti mitte ainult kogudust, vaid tervet rida selle inimesi. Nii ei pea edenema mitte ainult suhted koguduste, vaid ka suhted nende liikmete vahel. Ta mainis, et tema isiklikult tundis seni Mustveest üksnes pastorit.
Mooste lapsed laulsid sellest, kui oluline on Piibel. Oma näidendis prohvet Jeremijast, kirjutaja Baarukist ja kuningas Joojakimist jutustasid nad sellest, kuidas Jumala Sõna püsib igavesti, kuigi kuri valitseja ühe rullraamatu põletas.
Aga sõnad ei ole ainukesed asjad, mida inimesed vahetavad. Näiteks, kui ma nädala pärast pühapäevakoolitunnis oma lastelt küsisin, mis Mustvees tehti, ei mäletanud nad täpselt, millest räägiti, küll aga meenutati viktoriini, mänge ja ülemise lastetoa padjasõda. Nende jaoks oli oluline tähendus koosolemises.
Osadus ei piirdunud ainult ametliku jumalateenistuse ja lastetunniga. Kõik uudistasid avarat maja. Mehed leidsid tee katlamajja, mis Mustvees helgib nagu piimakombinaat.
Päev päädis sellega, mida kõige rohkem seostatakse osadusega – ühise rikkaliku pidusöögiga. Kohvitassi juures hargnesid lähedasemad suhted. Siin jagati vastastikku neidki rõõme ja muresid, mida alati kantslist ei kuule. Sealt võeti oma palvekambrisse kaasa nii mõnigi tänu- ja eestpalve.
Mooste Baptistikoguduse juhatuse esimees Kristi Rekand tõdes, et vaatamata hallile ja vihmasele sügishommikule kujunes Mustvee päev toredaks ja meeldejäävaks. Vastuvõtt oli väga soe, me olime oodatud. Ta meenutas, kuidas ta noore tütarlapsena töötas bussikonduktorina Mustvee-Avinurme-Ulvi liinil. Ühel reisil jäi buss porri kinni. Väljatõmbamiseks vajaliku traktori ootamise aeg oli pikk. Samas kutsuti teda teeäärsesse tallu sooja ja hoolitseti lahkelt. See kaugest ajast jäänud tundmus peipsiäärse rahva lahkusest leidis nüüd 40 aasta järel uue kinnituse. Ka torkas talle silma ühe Mustvee pere laste omavaheline armastus. Suuremad lapsed tegelesid kogu aeg oma väikese vennaga. Neid ei sundinud selleks keegi, nad ise tahtsid selle pisikesega tegelda. See näitab, et nende südames elab Jeesus Kristus.
Mustvee-Mooste erisuhe jätkub ja kõik jäid ootama vastukülastust 15. novembril Moostes.
