Valkla palvela põrand pajatab

08/2014 04 p9rand
Aldo Randmaa, Valkla baptistikoguduse pastor

Valkla palvela on vana maja. Seda on vaja pidevalt veidi parandada. Oma rahaliste võimaluste piires on kogudus peaaegu igal aastal remonditöid teinud. Oleme tänulikud ka Kuusalu valla toetustele, mis ei ole kogu kulu katnud, aga on siiski olnud väga suureks abiks.

Tänavu otsustasime välja vahetada palvela saalipõranda. Olime pruuni laudpõrandaga harjunud, ja ega sel välimuseltki viga olnud, aga kohati olid lauad ära vajunud, praod laienenud ja poodiumil kippus laulu ajal jalaga takti lüües klaver ka kaasa hüppama. Lisaks sellele on palvela talviti üsna külm, ja kuna meil on saalis vaid elektriküte, siis on krõbedamad talvekuud ka koguduse rahakotile rasked kanda.

Sestap võtsime ette suure töö, aga meil oli usku, et saame sellega koguduse 120. aastapäeva jumalateenistuseks valmis. Alustasime lammutustöödega juba aprillis. Mõttes oli kasutada ka erinevaid masinaid, aga lõpuks tegime kogu töö käsitsi – kangi, käru ja labidaga. Lisaks lammutamisele sisaldas see ka mulla ja kivide välja- ning liivakoormate sissevedu.

Sõjategevus oli juba Eestist väljapoole kandunud ja usklikel oli pealehakkamist alustada oma palvela saali täiustamise töödega.

Nüüd ehk kõige huvitama osa juurde. Leidsime põrandatööde käigus ka mõningaid ajaloolisi tunnistusi. Ühe laua sisse oli lõigatud aastaarv 1903. On teada, et Valkla palvela avati ametlikult (kogudus sai loa seda kasutada) aastal 1905. Ent hoone ise valmis juba kaks aastat varem. Seega oli tegemist algse põrandaga, mis teenis meie palvelat ühtekokku 111 aastat. Väärikas vanus! 04 p9randa yrik

Teise sisselõike leidsime ühest poodiumilauast. Kirjapilt oli selline: „1919.VI.II". Mis kuupäeva see võiks märkida: kas 6. juuni 1919, 6. veebruar 1919, 2. juuni 1919 või 11. juuni 1919? Arvestades numbrite kuju ja seda, et külmal talvekuul ehk ei ehitatud, et alles 3. jaanuaril 1919 oli toimunud Vabadussõja Valkla lahing, mille käigus palvela seina plaksatanud kuule oleme hiljem remonditööde ajal seinalaudadest välja urgitsenud, tundub tõenäoline 6. juuni 1919. See on siiski märkimisväärne, sest Võnnu lahing lõppes alles 23. juunil 1919. Sõjategevus oli juba Eestist väljapoole kandunud ja usklikel oli pealehakkamist alustada oma palvela saali täiustamise töödega.

Ka hiljem, Nõukogude ajal, vajas saalipõrand hooldamist ja remonti. Huvitav leid oli pudelipost aastast 1968. Sellest näeme, et Aili ja Tiit Niilo, kes olid 1966. aasta märtsis Valklasse kogudusetööle tulnud ja elama kolinud, pidid juba paar aastat pärast seda saalipõrandat kohendama. Igal juhul pidas põrand pärast seda veel aastakümneid vastu ja pudelipostiga saatsid nad meile värvika tunnistuse läbi aja.

Kui Meego Remmel meie aastapäevateenistusel jutlust pidas, mainis ta muu hulgas, et sel ajal, kui ta Kalju koguduse pastor oli, remonditi sealgi põrandat. Ta ütles, et töö käigus leidsid nad sealt igasuguste ajastute raha. Muidugi mitte päris muinasaegset raha, sest Kalju kirik on ehitatud vaid aasta varem kui Valkla palvela – 1902. Ka meil oli pisike lootus leida mõned mündid ja isegi üks juhatuse esimehe tuttav detektorimees käis kohal, aga paraku olid kohalikud usklikud kas nii vaesed või hoolikad või oli meie põrand nii tihedalt ehitatud, et raha selle vahele eriti pudenenud polnud. Välja arvatud kaks Nõukogude münti – viiekopikane aastast 1935 ja teine aastast 1940. Eks siis, kui venelased 1942 Saksa vägede eest põgenesid, kaotas Vene raha väärtuse ja nii polnud see probleemiks, kui mõni kopikas põrandaprakku kadus.

Oleme Jumalale tänulikud oma vana palvela eest, kus kogudus on võinud koos käia juba 109 aastat, ja et meil on olnud lahkeid annetajaid oma koguduse seest ja väljastpoolt. Meie uus saalipõrand ei ole enam laudadest, vaid betoonist. Loodame, et see peab ajahambale sama hästi ja veelgi paremini vastu ning et mõne aasta jooksul suudame põranda sees oleva torustiku külge ühendada ka küttesüsteemi, mis meie palvela mõnusalt soojaks ja hubaseks kütab ka külmadel talvekuudel.